esmaspäev, 29. detsember 2008

Kui muinasjutud saavad tõeks


Ükskord seisime, mina ja Antti, meie sõber Soomest, Lauluväljaku Lasnamäe poolses otsas. Lauluväljak oli suur ja tühi, Antti vaatas seda ja ütles, et küll on äge koht suureks rokk-kontserdiks. Et näiteks rollingud sobiksid sinna nigu .... nigu rollingud Laululavale noh.

Mispeale mina isegi muiata ei viitsinud mitte. Sest aasta oli siis põhimõtteliselt isegi vähem kui 65, sügavalt punane aeg veel. Kuid igaviku mõõdupuu järgi kulus vähem kui silmapilk ja ennäe, Rolling Stones esineski Eestis, ja esineski Lauluväljakul. Ma ise kohal ei viibinud, hea sõber võttis naise, olime kõik pulmas, aga tagasiteel tuli meil taksoga peale kontserti tekkinud ummikust läbi sõita. Seega elamuse ma sündinust sain, ja pidevalt tiksuv taksomeeter ajas isegi rohkem elevile kui Charlie Wattsi trummimäng või Keith Richardsi soolod.

Kui roki pealt teatri poole pöörata, siis teatriinimesed rääkisid tollal kahest nimest. Üks oli poolakas Grotowski ja teine inglane Peter Brook.
Nemad olid teatrimaailma imetegijad. Leidus üksikuid, kes olid korra mõnda Grotowski või Brooki lavastust näha saanud. Nende seosetuid sõnu ja katkendlikke muljeid pärandati üksteisele nagu muinasaegade loitse. Oma silmaga neid mehi ja nende tööd näha oli üldiselt võimatu.

Praegu, neid ridu toksides, tuleb mul tõtata, et riideid vahetada, bussi peale istuda ja linna sõita - Peter Brooki lavastust vaatama.

Ma olen ärevil, tunnistan ausalt.

Mis siis, kui asi on jama?
Mis siis, kui mu vaim ei küündi üle ääre?
Äh, ma olen lausa närvis. Täitsa jube, kui muinasjutud tõeks saavad.

Eh, saagu mis saab.
Tulgu, mis tuleb.
Vaatame, mis meile näha antakse.
Lõpetuseks niipalju, et etendus toimub Sakala tänaval, NO teatris, omal ajal asus sääl Poliitharidusmaja.

reede, 26. detsember 2008

Jumalad sosistavad sulle kõrva

See on imelik aeg, öeldakse, ja seda ei ütle mitte mina. Nii on väidetud kunagi juba Vanas-Kreekas, hunnide seas, Islandil...

Magades ja und nähes, mitte suvalisel ajal, jõuludest kolmekuningapäevani, on eriline. Sel ajal saadetakse sulle kusagilt sealt (ah et kuskohast sealt? - Noh, Sealt, noh) unenägusid, mis kõnelevad järgmisest aastast.

He-hee. Ei maksa loota, et näete kroonikakaadreid tulevikust. See on pigem pilt vannitoa udusest peeglist või sosin, millest eraldad vaid üksikuid sõnu. Psühhoanalüüsiga pole nende unenägude juures kah suuremat peale hakata. Kõige õigem on seda vast võtta kui lõbusat mängu.

Aga, aga, aga...

Mäletan kahte oma aastatagust unenägu. Ja ma mäletan möödunud aastat. (Oi jee, see on ju lausa saavutus, eks ole) Ja unenägemine ja aasta juhtumised klapivad kokku küll.

Ja sel aastal olen juba kaks unenägu ära vaadanud. Ei hakka neid siin kirjeldama. Mis see kellegi teise asi on, mida mina unes vaatan. Ent kui neile pealkirja peaksin panema, oleks need "Ära kõnni mööda käidud radu." ja "Maine armastus on lausa taevalik"

Millised pealkirjad, he-hee. Aga, aga, aga. Miks vahtida niisama und, kui sealt võib tähendust taga ajada. Mõelge ise, kui lause "ma lähen poodi" ütleks kestahes. Ja kuivõrd teine oleks lause tähendus, kui selle oleks öelnud Shakespeare.

Inspiratsiooniks kõikidele unenägijatele järgmine video. Unenäolistest olendistest New Yorggi tänavail. Kes on ellu äratatud õhuvoolude poolt, mida sünnitavad rongid, mis suundumas järgmisse jaama.

Kuulake siis hoolega, milliste jaamade nimesid jumalad teile sosistavad

reede, 19. detsember 2008

Mõtteavaldus



"We human beings belong to language. In language we love and hate, we admire and despise. We interpret our crises as individual and social. We suffer, and exalt, and despair. In language, we receive the gift of being human.
All the feeling, the thinking, the action, and the things of the world as we know it are given to us in language."

Fernando Flores

Sel teemal võiks muidugi tunduvalt pikemalt meelt avaldada, kasvõi nii, et saepurumaitse lõpuks suhu tuleb. Ent hetkel, miskipärast tundub, kõik oluline on siin sees olemas. Bai vö vei, oleks ma veel eesti keele õps või inka õps või mistahes, pransa või vene keele, ma laseks selle lause oma õpilastel pähe õppida ja küsiks seda tsitaati neilt igas tunnis. Kuni on näha, et see on kohale jõudnud.

Soovitan see puuga pilt suuremaks klikkida. Keelepilt on tegelt Rolling Stionesi logo, üks kuulsamaid läänemaailma hieroglüüfe.

neljapäev, 18. detsember 2008

Lumememmede disko

Aasta parim tantsulugu, seda esiteks.
Uskumatult vinge leiutis, seda teiseks.
Ja väga lahe video, seda lisaks.

Ootan, et Eestis veel korra lumi maha tuleks, siis teen õue lumememme ning näitan talle seda videot seni, kuni ta keeponi tegema õpib. Äkki teen isegi kaks või kolm memme.
Siis tuleb me õue peal disko.

esmaspäev, 15. detsember 2008

Patt. Misasi see sihuke on?



Mäletate stseeni !Viimasest reliikiviast", kus Eve Kivi mängitud nunn tunnistab Siimule kloostri tagaukse juures, et kardab pattu teha.

"Mis asi see patt on?" imestab Siim siiralt.

"No kallista mind natuke, siis näed," vastab nunnake.

Siim kallistabki teda. Ja möirgab sinna otsa naerda, nii et kloostri seinad kahvatuvad, et see ka mõni patt.

Olen pidanun ennastki mingitel aegadel väga-väga patuseks, väga-väga, aga tuleb vist välja, et asjatult:) 

Sest lugesin Veiko Märka intervjuud Jaan Toomingaga, osundan siinkohal:  

Veiko Märka küsib: "Uku Masing on teile ilmselt väga tähtis isik. Teie novellis “Taevatee”, mis ilmus septembrikuu Loomingus, on Masingu moto. Olete ka öelnud, et Masing oli eesti rahva vägevaim vaim."

Jaan Tooming vastab: Jah. Kindlasti on ta võimsam kirjanik kui Shakespeare. Aga meie ei oska tema omapära hinnata. See on maailma teoloogia 20. sajandi tipp – koos Saksa teoloogi Rudolf Bultmanniga.

Masingu haare on suurem kui Bultmannil, sest viimane tegeles ainult läänekristlusega, Masing aga ka taosimi ja budismiga. Ja see keelteoskus! Ta ei teadnud ise, mitut keelt oskab – räägitakse kuuekümnest –, aga väitis, et õpib uue keele selgeks kolme kuuga. Ükskõik, mida ma küsida võisin, tema oskas alati vastata. Ta küsis veel nii: kas te tahate, et ma vastan teile nii nagu teised või nii nagu mina? Loomulikult valisin teise variandi.

Kas teil mõni näide on meeles?

Tahtsin teada, mis on patt. Arvatakse ju, et patt on seksuaalsusega seotud, seks on patt, aga mina olin nooruses väga seksilembeline. Võtsin julguse kokku ja küsisin Masingult. Tema vastas: patt on see, kui sa täna targem ei ole kui eile. See lahendas kõik.

Mitte et ma öelduga sada prossa nõus oleks. Juba see paneb õlgu kehitama, kui keegi kedagi keleestki suuremaks peab.

Aga samas, milline kergendus, ja samas, tõeprotsent tundub vastuses ikkagi meeletult suur.

Ja see lahendab ka minu jaoks (peaaegu) kõik.

Hei hoo ja hullu...

pühapäev, 14. detsember 2008

Otsin matkakaaslast. Seiklejatel mitte tülitada


Ma armastan väga anekdoote, kuid mul on nendega see häda, et tean neid nii palju, et raske on mind mõne anekdoodiga üllatada.

Vahepeal hakkaski mulle juba tunduma, et tean kõiki maailma anekdoote. (Mania grandiosa, muidugi, aga noh, nii ta oli.)

Kuid ennäe, viimasel ajal külastavad mind aina uued ja uued värskeltlõhnavad anekdoodid. Mu rõõm nende külaskäikude üle on suur. Tervitan neid kõlava ja rõkkava naeruga. Või vähemalt pikaajaliste istitustega.

Tutvustan siinkohal, kui lubate, üht lihtsat ja rõõmsat külalist.

Niisiis.

Sünnitusmaja. Naine, valge nahaga sünnitab. Pressib ja punnitab, pressib ja punnitab, lõpuks on beebi käes. Asi ainult selles, et see beebi on süsimusta nahaga.

"Oi kui tore," ütleb naine rõõmsalt. "Mu mehele nii meeldib must huumor."

Loodan, et lugu oli ka teie meelest naljakas.

Muide, kas olete kindel, et see lugu on väljamõeldis. Sest lugege New York Posti.


reede, 12. detsember 2008

Lihtsalt naljakas vahejuhtum


Sattusin eile nägema lihtsalt naljakat vahejuhtumit.

Algus oli kurb. Seisin ühe linnaliini bussi lõppepeatuses, buss tuli, peatus, sisenesin.  Siis nägin, kuidas bussi ukse juurde tuli üle kuuekümnene vene mees, prillid ees. kuid ei sisenenud. 

Ta vaatas kuhugi eemale, umbes meetrit 30. seal üritas bussi poole joosta tema naine, aga naise liigesed olid väga haiged ja ta jooks lootusetu. Oli näha, et tuleks oodata paar kolm minutit, enne kui ta kohale jõuab.

Bussijuht pani uksed kinni. Mina solvusin, ka mees solvus ja lõi käega.

Bussijuht pani mootori käima, hakkas sõitma, sõitis naise poole, jäi seisma ja tegi ukse lahti. Naine asus bussi ronima, mees silmas esiukseni ja mina naeratasin sisemiselt.

SELLEGA POLE LUGU VEEL LÄBI. 

Nad tulid bussi ja istusid vastastikku maha. Hakkasid rääkima. Tuli välja, nad on kurttummad.

Mees võttis välja mingi paberi ja hakkad seda "ette lugema".

Naine näitas, et asi pole õige.

Ja mees hakkas teda kurttummade keeles sõimama.

No oli see alles vehklemine, ma pidin kohe häälekalt puksuma hakkama, aga suutsin end vaos hoida ja tähelepanu mujale suunata.

P.S. Seda toredat lugu juhtusin nägema tegelikult üleeile, 10. detsembril 2008, eile juhtus üks hoopis teine lugu, aga sellest ehk järgmisel korral...

Mis SINUGA toredat toimunud on?