esmaspäev, 30. november 2009

Mannu mälu


Mul on au tunda ühte (tegelikult paljusid, aga jutt on siin ühest) imelist inimest. Ta nimi on Mannu.

Ta on imeline nii seest kui väljast. Ta õpib Tartus konnade ja inimhingede lahkamist.

Tean teda juba 20 aastat, meil on omad naljad.

Korra olid meie suhted äärmiselt pingelised, ta oli siis kusagil neljane ja ma tahtsin hetkeks tema kaisujänest (või mis iganes elukas see oli) laenata, aga Mannu vaatas mulle silma, silmis vihkamine.

Aegajalt peame Mannuga tähelepanuväärseid telefonivestlusi. Meie viimane vestlus keerles jõuluteemade ümber, Mannu teatas, et ta usub kategooriliselt kindlalt päkapikke.

Aga jõuluvana, küsisin mina
Tema on veidi müstilisem tegelane mu jaoks, teatas Mannu. Tema puhul ma nii väga ei arva, et ta olemas on.
Aga ma ei lase end sellest segada.
Ma olen endal välja arendanud sellise mälu, et kui ma esimesel advendihommikul ärkan, teen silmad lahti ja näen jõulukalendrit, siis ma rõõmustan väga ja mõtlen, et kuidas see küll siia sai. Ja ma olen meelega ära unustanud, et ostsin selle kalendri ise eelmisel ühtul Konsumist.

See ei ole haugi mälu, see on Mannu mälu.
Sellist mälu soovingi kõigile, vähemat jõulude paiku.

pühapäev, 29. november 2009

счастливый и пьяный и что-то важное между

Tema on Zemfira. Mina olen Kärt. Temast ei tea ma suurt midagi. Keegi on teda nimetanud seelikus Kurt Cobainiks. Mulle see võrdlus väga ei meeldi, mulle on alati natuke rõve tundunud, kui Kurt Cobaini seelikus või kleidis näidatakse. (Mu meelest tuleks need videod hävitada. Igaveseks.)

Aga Zemfiral on üks lugu, mis on väga oluline (video on allpool). Mitmel põhjusel. Esiteks on see uskumatult ilus. Vaata neid imepisikesi näoilmete muutusi, kui ta laulma hakkab. Ja saa aru, mida ta laulab sel ajal, kui ta ilme muutub. Ohh..

Teiseks oli see esimene ja tegelikult ka viimane lugu, mille ma suutsin vene keelest omakeelde tõlkida. Sellest ajast peale olen ma ringi käinud, need sõnad peas keerlemas. мне ужасно нравится, как ты выглядишь в этой нелепой шапочке.. (Ma arvan, et see tähendab: mulle hirmsasti meeldib, kuidas sa välja näed selles totras mütsis.) Võid täiesti kindel olla, et kui sa mind kusagil näed ja ma parasjagu millegagi või kellegagi ei tegele, kuulen ma neid sõnu. Enda peas.)

reede, 27. november 2009

Dylan ja hiphop


Dylan olla hiljuti and intervjuu, ja mainind sääl, et peab räpist.
"Ma ei kuularäpiraadioid, räpiplaate ega käi räpikontsertidel, aga mulle meeldib riimimine puhtalt riimimise pärast. Minu arvates on see hämmastav kunstivorm."

Nii ongi, sama siin.

kena oleks old, kui see sissekanne riimitud oleks old, aga näe, pold see päev, kus jookseks riim, mõte lõpeb siin.

teisipäev, 24. november 2009

Võtke kätte taskurätid, pange valmis käterätid

Sest see laul on
nii kurb
nii kurb

Otši tšjornõje...
... ah, kak ljublju ja vas..
kak bajus ja vas...

esmaspäev, 23. november 2009

Isadusest (Michael Jordaniga)



Nüüd tuleb üks veider küsimus. Sina kaotasid oma isa, mina enda oma. Ega sa kuskil oma tagumises ajusopis ei mõtle, et äkki see on Jumala karistus selle eest, et oled edukas?

Ma arvan, et see on Jumala viis teada anda, et mul tuleb täiskasvanule kohaseid otsuseid ilma isa abita vastu võtta. Kui on vaja otsuseid teha, räägid ikka oma vanematega, kes on sind tundnud sellest ajast, kui olid tattnina. Nüüd pean ilma isa õpetuste ja abita otsuseid vastu võtma. See on test. Nii ma arvan.

Mina ja sina oleme ühed vähesed õnnelikud mustanahalised, kellel olid isad.

Tõsi.

Ma mõtlen, et kaotada isa, kui enamik, keda tean või kellega koos olen üles kasvanud, isegi ei tea oma isa. Kõige rohkem ajab mind närvi, kui näen tüüpe, kes on sama vanad kui mu isa, aga kel pole sittagi. Lähen kodukanti tagasi ja näen mingit kuradima joodikut, kes on 60 ja lihtsalt tšillib. Aga mu isa on läinud. Kas sind ei aja selline asi endast välja?

Minuga on samuti - kui kellelgi on laps ja ta ei kanna lapse eest hoolt või laseb jalga. Ajab närvi küll. Kui tegid lapse, siis kanna ka hoolt. Sul on vastutus. Mitte et jooksed ringi, naudid elu ja naine või tüdruk kannatavad. See on kurb ja musta kogukonda ka ei aita. Kindlasti kohtab see laps tulevikus igasuguseid probleeme, kuna tal polnud mõlemaid vanemaid. See on tänapäeval üks meie ühiskonna probleeme. Üks neist.

Chris Rocki intervjuu Michael Jordaniga Vibe 1997. Vibe Parimad intervjuud 1992-2007 Üle Õla 2009

Steiner musavideos`?!


Ja vaadake, millise jada ta lõpetab.

Algab Aristotelesega...

Jahmatav!
(Link viib Sergio Cammariere kodukale, video vasakul - Carovane, videoclip.)

Kas vend (SC) on Steiner koolis käinud või mis?

pühapäev, 22. november 2009

Sõber sai kapi, mina sain...

... ei, ei saanud pappi...

Meil seisis pööningul kena EW aegne riidekapp, seisis niisama, sõbral oli vaja, mis ta seal niisama seisab, muidugi kinkisime ära.

Sõber sai siis kapi, aga mina meeldiva üllatuse. Vanasti seisis see kapp minu toas, mul oli kombeks kapi küljeseinale kleepida mingeid paberitükke, mida tahtsin tõesti-tõesti meeles hoida.

Pööningul seistes oli see kapikülg vastu otsaseina. Kiskusin kapi nüüd tükkideks ja leidsin ühtlasi üles mitu asja, mida tõesti tõesti tahan meeles hoida. Epu pildi ja siis selle luuletuse, mille Joonas kunagi välja mõtles.

Mulle nii meeldib selle eetiline hoiak, luuletus ise kõlab nii:

OSKUSED

Kui ma rääkida ei taha,
panen mina moka maha.
Pole olla enam paha -
ei pea rääkima, ei taha.

Kuulata on hoopis parem -
Pole pärast hääl mul kare.
Mõni karjub, kui on tõre,
Hääl tal pärast seda hõre.

Joosta on mul kähku vaja
Kui ma olen jooksurajal.
Üldse tegevusi palju:
Oskus teha vahvaid nalju...

Oskus seista nagu kalju...

Vaene laps

"Ma olin neli aastat laulnud ja staariks polnud saanud. Hakkasin juba arvama, et mind ei avastatagi. Kuid siis saabus preili (Diana) Ross mu karjääri päästma."

Nii ütles 10 aastane Michael Jackson.

Allikas: "Vibe Parimad intervjuud 1992-2007" Kirjastus Üle Õla 2009


reede, 20. november 2009

"Las näitlejannad mängivad. Ülevoolavalt" (Jean Genet)

Eesti keeles ilmus hiljuti raamat, autoriks väga sümpaatne Agu Sisask, jaapani filoloog. Raamat räägib tema elust, rahulikes ja ootamatutes seostes, nagu üks hea elu seda vääribki, väärt lugemine sõnaga.

Päris hakatuses tuleb mängu Käbi Laretei, teine suurepärane inimene, lisaks võrratu kirjanik.

Ühes kohas raamatu jooksul märkab Agu Sisask kontserdil käies, et Rootsi publiku seast mõnelgi muusikasõbral on kombeks klassikalise muusika kontserdile minnes partituur kaasa võtta ja seda ettekande ajal jälgida. "Ja kui te teaksite, millist sügavat naudingut see pakub," lisab Käbi Laretei selle peale.

Kui eile Rakvere teatri "Toatüdrukute" etendusele kutse sain, haarasin raamatukogust kaasa Jean Genet näidendi Ott Ojamaa tõlkes. Umbes 40 lehekülge, selle loeb lipsti läbi, seda enam, et olen tükki kunagi näinud, mõtlesin ma, aga tutkit, brat.

Genet tekst sunnib sind peatuma. Ka siis, kui lugu enne pealispindselt meeles, haaravad su säärest buldogina mingid laused, tahaks nad kohe alla tõmmata.

Ainult üks näide:
Solange: (...) "Vaata, sa vaata ainult, kui hästi, kui ilusti armuline proua kannatab oma kauniduses. Valu muudab ta teiseks inimeseks! Saanud teada, et tema armuke on varas, jäi ta ka politsei ees kindlaks. Ta tantsis rõõmust. Nüüd on ta uhke hüljatud naine, keda kaks murest murtud ning hoolitsevat toatüdrukut kahelt poolt käe alt hoiavad. Kas sa nägid teda? Kuidas tema hingepiin sätendab nagu briljandid tema ehetel, läigib nagu tema kleitide satiin, nagu lühtrite kristall. Claire, minu roima ilu peaks lunastama minu mure armetuse. Pärast oleksin maja põlema pannud."

Nii ka juhtub, et mure armetus lunastatakse, siia juurde, ma ei pea vist pikalt seletama, kui mannetu näitekirjanikuna ma ennast selle tsitaadi trükkimise ajal tundsin. ;D (Juba läks üle.)

Algus meeldis mulle väga. Genet ütleb: (näe, mitte ei pääse veel ühest tsitaadist) "Lavastajad peavad hoolitsema, et liikumine poleks mitte juhuslik: teenijad ja proua peavad ühest lava punktist teise liikudes joonistama mõtteka geomeetrilise kujundi. Ma ei oska öelda, mis mõte see oleks, aga see geomeetria ei tohi olla lihtne edasi tagasi käimine. See peab olema kirja pandud, nagu öeldakse, et lindude lennus on kirja pandud ended, mesilaste lennus elutegevus, teatud poeetide kõnnakus aga surmategevus."

NII KA ON. Solange ja Claire, ehk siis Lichtfeldt ja Mälberg alustavad mingi väliselt seosetu tantsulise liikumisega, mis kordub kolm korda nagu keritaks videot edasi-tagasi, ja kus on kirjas üsna suur osa kõigest, mis nõidendis edaspidi juhtub. ("nÕidend" on tõesti hea sõna.)

Vahepeal mulle ei meeldinud. Kisa ja kära, nagu eesti teatris ikka. Aga mind päästis partituur, ma küll ei lugenud seda, aga see oli meeles, ja kõik, mis tuli ja tehti, mis kõlas, oli nii ootamatute rõhkudega, et hoidis teadvust ärkvel.

Aga siis tuli Armuline Proua. Anneli Rahkema.

Boože moi!

Muidugi juhtub, et ma lähen teatrisse ja ei tunne näitlejat lavalt ära. Oletame, tal on mask ees. Või mängib ta seal kuskil taga massis. Või ma lihtsalt pole teda enne näinud.

Aga kui ma olen samal päeval sama inimese käest samale etendusele kutse saanud, no praeguse seisuga mul Alzheimer veel kallale pole pääsenud.

Aga Anneli Rahmead vaadates pidin ma endale ütlema, et see ei ole keegi viimasel hetkel asendaja, see on AR.

Ja kurat küll, kui ilusa rolli ta tegi. Ja ega ülejäänud temast kuskile maha ei jäänud. Ja ega Õunapuu kunstnikutöö kuidagi lahjem ei olnud. Aga sellest kõigest on teised piisavalt kirjutanud, kes tahab, mingi lihtsalt Rakvere teatri koduleheküljele. Oldagu lahked, palun väga.

On asju, mida näeb vaid iga üksik vaataja. Hetkel, mil Claire Mälberg vannis ellu ärkab, sealt välja tuleb, peegli poole astub, märg, must, liibuvas kombinees, valge vaht käsivarrel, haaras mind rõõmus õudus.

See on õudne tunne, kui sa mingid kolm viimast kuud oled magama jäädes tajunud, et surm on su poole teel. Ahvatlev, vastupandamatu ja isegi halastav. Aga ikkagi - surm.
See ei ole kergesti läbielatav tunne...

Ja siis sa näed teda.
Aga ta kõnnib sinust eemale.
Jee!


Samal õhtul vaatasin ühe silmaga "Chicagot" telekast. Catherine Zeta-Jones, Renee Zwellinger, kes mulle üpris hästi muidu meeldivad. Pärast "Toatüdrukuid" olid nad kuidagi küündimatud. Mõtlesin: tüdrukud, Katja ja Renee, tulge Rakverre, õppige Ülle ja Tiina käest.

Ah et keda Anneli Rahkema mulle meenutab. Kuulake Scarlett Johanssoni esimest plaati.

Kuradi imeline, et nii väike teater, ja selles võetakse hambusse nii suur nÕidend, ja kõik panevad kümnesse. Tuleb jah, tänulik olla.

P.S. No ja kui ma selle Chicago jutu paar päeva hiljem Üllele ette laulsin, ütles ta, et kõige ägedam tunnustus nende jaoks oli see, kui öeldi, et te mängite nagu mehed.

Peaksin tõepoolest terve sissekande ära kustutama, pealkirja ära muutma. "Nad mängivad nagu mehed." Muud pole vajagi.

neljapäev, 19. november 2009

Palju õnne Kersti Nigesenile


Vanalinna Hariduskolleegiumi juhataja Kersti Nigesen oli üks kahest, kes sel aastal Aadu Luukase missioonipreemia said.

Oi mul on hea meel ta pärast.

Et olen ise ka selles koolis Kersti alluvana ja Kersti kõrval töötanud, muresid ja rõõmusid jaganud, otsinud ja leidnud, saanud ja kaotanud, mõtteid ja tundeid maast üles korjanud ja neid sinna katki pillanud, ta poegadega koos matkamas käinud ja reklaame teinud, temaga kakelnud ja vaielnud, ta peale urisenud ja aastate pikkuselt tülis olnud, siis ära leppinud...

Kuna me mõlemad lapsed on selles koolis käinud (mitte Kersi ja minu ühised)...

siis on mul sama tunne kui peategelasel Kornei Tšukovski lasteraamatust "Tibu".
Tsiteerin:" Tibu ajas kuke eeskujul pea kuklasse ja kisas: Ki-ki-ki- kii. Olen ka nokamees. Olen ka mokamees. Ja kukkus platsi pepuli lompi tagasi."
Palju õnne, Kersti.

(Edasi läheb raamatus, et Konn aga naeris seda nähes (Ha ha haa. Kuke vastu sa küll ei saa.)


Pildil ülemisel: Kersti Nigesen koos kaasteelisega hariduses ja elus (Ülo Vooglaid on kaasteelise nimi)
Pildil alumisel siinsete ridade kirjutaja;)

kolmapäev, 18. november 2009

Sõber kinkis

Uksekell on teil?
Sõbral on teistsugune?
Teisel sõbral kolmatsugune?
Siis ärge passige niisama, tehke bändi
Vaata siit ka

teisipäev, 17. november 2009

See päev on kordaläinud, mil leida õnnestub kaks anekdooti, uut ja vaimukat.

Mõlemad Virumaa Toetajast, üks Rakvere Raipest, teine talituse seina päält.

Kaks planeeti saavad kokku ja üks küsib: Kuule, sa oled kuidagi kahvatu ja näed vilets välja.
Jah, ma olengi haige, vastab teine. Käsin lausa arsti juurde, doktor tegi igasugu analüüsid, imes verd nagu Dracula ja toppis musse voolikuid igasse kraatrisse ja tead, see on ikka väga karm tõbi, nimega homo sapiens.
Oh, ära muretse, lohutab teda esimene planeet, see haigus on karm küll, ma mäletan, aga läheb õige ruttu ja iseenesest mööda.

Teine räägib masust Morna linnakeses

Meile kõigile armsas Mornas kõnnib ringi ilge masu. Kellelgi raha pole, kõik on kõigile võlgu.

Siis astub hotelli uksest sisse rikas turist, maksab hotellipidajale 100 eurot, läheb tuppa.
Hotellipidaja võtab sada euri ja kimab kaupmehe juurde ja maksab oma välad ära. Kaupmehel maru hea meel, tema tõttab pagari juurde saiaarvet klaarima. Pagar jälle jooksujalu möldri manu, jahu eest tasuma. Mölder hüppab autosse ja kimab kummide vilinal linna litsi juurde. Lits ohkab kergendatult ja läheb hotelli ning tasub kõikide kordade eest, mil ta tunnikeseks teiseks numbrituba on üürinud.

Turist tuleb trepist alla, teatab, et temale siin hotellis ja siin linnas ei meeldi ja võtab raha tagasi ning kaob.

Ent kuigi keegi midagi ei teeninud, on terve linn oma võlgadest lahti saanud ja kõik vaatavad optimistlikult tuleviku poole.



Ülemisel pildil kaks planeeti jutuhoos.
Alumisel pildil Morna linna lits, kel majandusõitsengu ajal olid käed jalad tööd täis

Ilusast tidrikust


Contra von Konnula kirjutas oma blogis luuletuse Tšello

Tšello

tšello ei taha
et teda mängiks
temast ilusam tüdruk

kui kogu publiku pilgud
on mängijale naelutatud
kostab tšellost
pettumusnoote

Ma kirjutasin kommentaaris vastu luuletuse moodi asja

Ah soo

mul on tütar viiuldaja
päris kena teine,

nüüd siis tean,
miks hetkedel,
kui teda imetleval pilgul piilun,

viiul tihti vingub

esmaspäev, 16. november 2009

Verstapost


Kui isa tabab ühel päeval, et ta võib habemeajamiseks oma poja raseerijat laenata...

Kui isa märkab, et poeg on hakanud tema lõhnavett kasutama ja kohe meeleldi...

Kui poeg küsib isalt, et kuule, ma panin sinu T-shirti selga, mu enda omad on kõik parajasti pesus...

... siis on kätte jõudnud üks tore lapsevanemlik verstapost.

See rõõmutooja on see vasakpoolne. Ülemise pildi konteksti kinni püüdmiseks tuleks guugeldada nime Joonas Toresson Ervald...

pühapäev, 15. november 2009

LAS TA SIIS OLLA


Kirjutasin umbes sada aastat tagasi ehk peaaegu äsja

nõnda

Täna mõtlin, et las ta siis olla.
Kui on.
Või kui ei ole.

Mul tuleb enda asjadega ise hakkama saada.

Inspiratsioon, oo irooniat, pärineb Oprahilt.

Väga tähtis, kõigile


See on uudis, mida peavad teadma mitte paljud, vaid kõik. Viimne kui üks.
Uudiseid, mida kõik teadma ei pea, ma ei trükiks.

Kui te olete viimasel ajal tundnud end väsinuna, raskemeelsena, kuidagi vaevatuna, teid on kimbutanud põhjuseta ärevushood, ütleme lihtsalt: kui teil on olnud paha olla, siis ärge ajage seda kaamose, masu või ma ei tea mille kaela.

Teie arhetüüpne ja muutüüpne ala- ja pealiskaudne-, ühiskondlik ja individuaalne keskteadvus on olnud pidevalt mures, kas tõesti saabub siis, kui maiade kalender otsa saab, koos kalendri lõpuga ka maailma lõpp.

Neljapäevase Õhtulehe esikaas kujutas endast suurt sünkmusta pinda, keset mida hõõgus tulekera, selle all oli puust ja punaselt kirjutatud:

MAAILMA LÕPP JÄÄB ÄRA.

Hingame nüüd kõik üheskoos kergendatult.
Oeh!
Imeline, kas pole.

Kui teid tabab aasta viimastel päevadel kerge ängistus hetkel, mil tarbetuks muutunud kalendri maha võtate ja uue, järgmise aasta oma asemele riputate, ärge muretsege, see läheb kohe mööda, need on lihtsalt järelnähud.

Head allesolevat maailma.

kolmapäev, 4. november 2009

mõtlesin, et lähen trenni. üks sõbranna soovitas vaadata TÜ Spordihoone kodulehekülge. vaatasin. ja te ei usu seda võibolla, aga seal toimivad isegi stripp-aeroobika tunnid! kui ei usu, vaadake sealset tunniplaani, ja veenduge ise - Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi Fitness Klubis on võimalik huvilistel natukese raha eest õppida selgeks paar-kolm kaunist stripp-aeroobika sammu.

ja mina põdesin iga nurjatu ebaviisakuse pärast, mille korda saatsin, olles Tartu Ülikooli üliõpilane. sellele tulgu nüüd lõpp, kuna stripp-aeroobika on siiski juba ülim... eee... labasus?

tõttöelda ma ei teagi, mida see eriline treening endast kujutab, aga kõlab väga naljakalt ja tuletab meelde mingeid vamp-koolitusi, mida Venemaal naistele, kes tahavad RIKAST meest saada, korraldatakse.