reede, 25. märts 2011

Kohtumine toimus


Ma ei taha kirjutada endast, tahan kirjutada Sinust. Ometi on see üllatavalt keeruline... Sa oled inime( )ne, kes mind elus vast kõige enam õpetanud on, kellelt ma olen püüdnud õppida ja õppinud ka. Protsess kestab, ma usun. Loodan.

Ühes telefonivestluses ütlesid kord, et asjata pole elanud see inimene, kellest pärast ta surma kas või üks lugu on rääkida. Lisasid, et Sinust on kindlasti mitu lugu, Su elu on seega asja ette läinud. Lugusid tõesti jagub. Aga kui ma nüüd proovin kirja panna mõnd lugu Sinust, satun üllatavasse segadusse.

Kõnelesid, et Sa oled elus teadlikult olnud ja tahtnudki olla inimeste suunaja, mõjutaja ja hoidja. Mitte hall, vaid roosa kardinal. Minu jaoks Sa just see olidki. Aitümaki.

Ei väsi imestamast, kui paljusid inimesi Sa oma elu jooksul hoida ja aidata suutsid. Kui paljude tegemistel Sa vaikselt silma peal hoidsid. Kui paljusid Sa oma südames jaksasid kanda. Kui paljudele pöialt pidasid. Ja mitte ainult pöialt – Sa aitasid neid/meid konkreetselt, nii sõnades kui tegudes. Juhatasid meid sinna, kuhu me ise poleks osanud minna. Aga tihti nii, et me arugi ei saanud, et me sinna mitte ise, vaid Sinu juhatusel läksime. Võib-olla suudame sellest nüüd aru saada, võib-olla ei peagi me seda mõistma. Päris paljude tee läks Sulle korda ja Sina läksid vägagi korda meile. Nagu roosale kardinalile kohane. Ja Sa olid alati väga õnnelik, kui kellelgi, kes Sulle ja kellele Sina korda olid läinud, hästi läks. Ja siis ei olnud Sul tahtmist tõsta esile ennast. Kirjutasid, et keegi pole Sinu oma – kõik on iseenda omad. Ka see saab nüüd arusaadavamaks. Nüüd tuleb meil mõista, et ka Sina polnud meist kellegi oma. Ma ei saa öelda, et olid minu sõber, minu õpetaja, minu mentor, minu Roosa Kardinal. Sa olid kõike seda, aga ei kuulunud kellelegi. Ehk võime öelda, et olid meie Roosa Kardinal, aga iseasi, kas meie, kes me Sinult õppisime, end nüüd meie'na tajuda suudame.

Olen mõelnud, et püüdsid oma tegude ja kirjutistega (mis see hea kirjutis ikka muud on kui tegu) vabaduse poole. Vabadusele võib liita sõnu inim-, sõna-, usu- jne, aga vabadus jääb vabaduseks. See tundus Sulle tähtis olevat. Sellest räägivad ka Su kolm näitemängu. Aga mulle ei meenu, et me oleks vabadusest kunagi rääkinud. See-eest meenub, et Su Tallinna-kodu oli Vabaduse puiesteel.

Sumpan taas kirjelduste, maksiimide segases soos, suman ringi ja upun seoste ja mälukildude rägastikus. Oskamata leida ja jutustada seda ühte lugu, mis kõik selle selgelt kokku võtaks.

See võis olla me viimane telefonivestlus, kus muu hulgas surmast ja matustest (mitte Sinu omadest) kõnelesime. Mõlgutlesin, kui veider on väljend „viimast austust avaldama“ – väärt inimest annab ju austada ka pärast ta matuseid. Sa vastasid, et mõni inimene ei ole väärt hilisemat austamist. Nüüd tahan loota, et ei avalda Sulle iial viimast austust, jäängi Sind austama.

Meenub, et viimasel kahel aastal lõppesid me kokkusaamised ja vahel vist ka telefonijutuajamised Su küsimusega: „Kohtumine toimus?“ Et kas saime kokku päriselt, kõnelda vahetult. Ja siis olime harilikult ühel nõul, et toimus küll. Nüüd saan Sulle veelkord vastata. Jah, toimus, toimus küll.

Et Su lend oleks prii, mis muud!

Pildi tegi Taavi Torim 15.09.2010 Andry juures. Andry kirjutas pildiallkirjaks sedasi:

Vanameister ulatab noorele virtuoosile haruldase partituuri (See oli see päev, mil noor virtuoos õppis esitama Chopini kõige komplitseeritumat teost, rahvasuus tuntud ka Koerapolka nime all)

Kontserdituuri kuupäevad täpsustuvad lähiaegadel.

3 kommentaari:

Maria ütles ...

Priit, tore, et kirjutasid! Sõnastasid midagi, mida ma oleksin ka tahtnud öelda, aga ei osanud.

Kristjan Laes ütles ...

Ma rääkisin kunagi oma sõbrale, Joseph nimeks tal, kuidas minu vanaonu õpetas mulle matemaatikat.
No õpetas, käisin tema juures.

Lõpuks ma enam ei käinud, hakkasin ise aru saama.

Mu sõber ütles siis, tead, mulle tuleb see nii tuttav ette.
Nii paljud inimesed ütlevad, et nad hakkasid ise aru saama.

eero ütles ...

Aitüma, Priit, et kirjutasid.
Hea on lugeda midagi kirjapandut, mis endagi peas keerleb, kuid mida vormistada ei suuda..