Kirjutasin arvamusloo Virumaa Toetajasse.
Sellest, kui tähtis on unistada, ja kui ohtlik kukkuda suurushullustusse. Kui õhuke võib olla piir unistuse ja hullumeelsuse vahel.
Kirjutasin hermeetilisema teksti, kui tavaliselt
At sa nunnu, kus tuli pikki ja halvustavaid kommentaare!:D
Oo, ja mis imepäraseid nimetusi mulle antakse: "lihtkirjanik" ;D
Lugesin kommid läbi, raputasin end umbes samamoodi nagu lombist läbi astuv kass käppi.
Hetk hiljem muigasin
Kommijatest on muidugi kahju. Et nad ei taipa, et teise inimese kaela kallatud sitt kukub pähe neile endile. Aga mis see minu asi on.
Carlos Castaneda ütleb, et maailmas pole asju, tundeid, nähtusi, millest nimene ei suudaks hetkega eemalduda. Siiani pole ma enese juures seda oskust täheldanud, nüüd siis korra juba olen.
Lahe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar