"Maailm toimub. Ta on toimumine..."

Üldjuhul jätab igasugune numbrivahetus mind üsna ükskõikseks. Välja arvatud muidugi taksomeetri tiksumine. Või ka vastupidi - pangaarve kosumine viiekohalise summa võrra on kahtlemata meelierutav sündmus, kuuekohaline number ajab lausa ähkima ja puhkima. (Korra elus olen seda kogenud, ja mitte müügina, aga palgana:)

Aga aastavahetus, sünnipäevad, no mis nende puhul ikka nii väga muutub. Kena muidugi, et keegi kusagil järge peab, ajamärkimine on kasulik tegevus ja elu ilma selleta oleks kaootilisem veelgi. Aga siiski, nii tähtis see juuliuse kalender ka nüüd pole, enamiku (?) maailma inimeste jaoks saabub uus aasta hoopis teisel ajal.

Tunnistan, selles oli ka teatav annus eskapisimi ja epateerimistahet, kui eile õhtul kaminasse tule tegin, kella kümne paiku lapsed-naised üle helistasin ja nad hääde soovidega üle külvasin, ja siis veidi glögisena ja juba unisena praksuvate leekide valguses voodisse pugesin.

Muidugi mitte ihuüksi, seekord koos Georg Maureriga.
Täpsemalt, tema raamatuga.
Aastal 1977 välja antud, Georg Maurer, "Maailm toimub". Terve raamatutäis ülihead luulet Kersti Merilaasi ja Ain Kaalepi tõlgituna.

Avasin tiitellehe ja seal oli kinkija pühendus:


Ja mis sellest, kui ütled,
et minuga ühes ei tule?
Aeg on aeg. Tema väravaid sõnad ja viipd ei sule.
Tema sinuni kasvab
ja sinagi tema jaoks valmid.
Lihtsalt oled kord uus.
Lähed lahkmelt,
suus lendlevad salmid.
Lihtsalt leiad, et miski sus
seni vaid temani pürgis -
ürgne alguseosake,
mille maitset on mees
kui ka mürgis.

Sinu
dets 77

Sellised read siis tiitellehel. Ma ei tea, kelle omad, aga mis siis. Need on mind saatnud terve elu.
Tema, tal läheb hästi, loodan ma. Pole küll teda kümneid aastaid näinud ka mitte. Mis siis. Ta on ikkagi mulle tähtis ja armas.

Aga vaatame raamatu sisse ka.

VIIMNE KIIR

Surmväsinud jalgel päikene
nüüd tuigub pargiteel.
Poollängakil seal pingile
ta hetkeks vajub veel.

Maad korraks riivab kiirtevilk,
kui virgub suikvel aas,
ja särama lööb silmapilk,
kuid kohe pettub taas.

Kui päike, vastu ootusi,
maad suudab säratada
vaid hetkeks, milleks lootusi,
siis üldse äratada.

(K.M)

Ma arvan siiski, lootusi on vaja äratada. Uue aasta alul kohe eriti. Värske jõuga.

Pealkiri on võetud intervjuust Maureriga.