Sisalik on s,,, peremees

MIKS ME ELU PAREMAKS EI LÄHE? Miks maailm on jama? Miks poliitikud meid petavad? Miks noorus on hukas? Miks me pole saanud sellist Eesti vabariiki nagu tahtsime?
Laialivalguvad küsimused, keda see huvitab, muutugem konkreetseks.
Miks T.E. ei suuda suitsetamist maha jätta. Miks V.H. ei julge armastust avaldada oma sümpaatiale? Mispärast A.K. ei vaheta keskkooli, kuigi ta kõigile räägib, et talle vanas koolis ei meeldi ja teda huvitab see kallak väga, mida õpetatakse naaberkoolis? Miks K.S. ei julge üksi välismaale sõita? Miks R.M. ei lähe erialasele koolitusele, kuigi tajub suht tihti oma ebakompetensust ja raha ta selleks leiaks? Mispärast A.E. ei ole külastanud juba kakskümmend viis aastat hambaarsti?
Katsume kõik need küsimused ühe mütsi alla kokku pakkida? Mida need kokkuvõttes märgivad? Kas mitte muutusi? Ja muutumist?
Jah.
Just, täpselt.
Nii see on.
Seega peaksime hoopis küsima: miks me ei muutu? Ja sellele küsimusele on vastata lihtne. Me ei muutu, sest me ei muuda end. Ja me ei muuda end, sest kardame muutusi. Pelgame uut. No kurat küll, mispärast ometi?
Aitab. Asi hakkab kiskuma sonimise, nonsenssluule või hermeneutilise filosoofia poole. Madu ajab suu ammuli, et oma saba kugistama asuda. Neelab end alla, vastus jääb saamata.

VASTUSEKS POLE VAJA MÕELDA MAOST, pigem ühest teisest roomajast. Sisalikust.
Järgnev arutlus seisab ühte jalga pidi kujundite maailmas, teisega teadusvallas. Meenutagem inimloote arengut. See läbib kasvades kõik need etapid, mis on olnud seotud evolutsiooni ja organismide arenguga: ainuraksed, mitmeraksed, kala, kahepaikne, sisalik, imetaja, ahv, ürginimene...
Kuna "susaliku tee kivil jätab jälje" ning “kõik, mis on kunagi olnud, on kusagil alles” (Ristikivi), jäävad inimese ajusügavikesse alles ka tema kõikide arengu vaheetappide esindajate mõtted, tunded ja hoiakud. Meis elavad nii Ainurakne kui Kala, nii Ürginimene kui Sisalik, fülogenees on selle nähtuse nimi. (Muide, arvatakse ka, et inimene läbib vaimselt kasvades ja haridust omades kultuurilise fülogeneesi. Kõik suured tsivilisatsioonid elab ta oma mõtteis ja hinges läbi. Meis on alles kunagine etrusk, sumer, kreeklane, roomlane. Olgu neil siis hea olla, jätame nad rahule, sest neist me täna ei räägi.) Meid huvitavad bioloogiline fülogenees ja selle esindajad. See, et nad meis elavad, meis võimu haaravad, oma sõna kuulama sunnivad.

KÕLAB USKUMATULT? Seda ma usun. Aga vaadelgem seda asja na-tu-ke-ne lähemalt.
Kalamälu, viie sekundi taha ulatuv, on fülogeneesi vaheetappide produktidest kõige tuntum. Ühtepidi needus, teistpidi õnnistus. (Ilge jama, kui unustad minuti jooksul äsjasõlmitud tähtsa kokkuleppe; tohutu õnnistus, et me ei pea mäletama mõtteid, mida mõtlesime näiteks üleeile kell 12.47. Inimese mälu pole ju prügikast.)
Või siis Ürginimene. Meeldib teile lõkke ääres istuda, tuld vahtida. Või ahju tuld teha. Kuidagi hea tunne on, eks, muretu selline. See on Ürginimene meie sees. Ta teab, et kui tuli põleb, on ta väljaspool ohtu. Teda ei ähvarda külmasurm, ükski metselajas ei julge teda praksuva tule ääres rünnata.

SISALIK, TEMA NÄITAB OMA VÕIMU TEISTEST KAVALAMALT. Kujutage ette kirjatööst elatuva inimese elu. Ta istub laua teha, teeb arvuti lahti, paneb käed klahvidele... ja tunneb, et tal on koletu vajadus minna ja keeta tassike kohvi.
Kohv joodud, näpud klahvidele... ee... laud on nii segamini, koristame ära. Laud korda saadud, näpud klahvidele... ee... ei tule teksti, no ei tule.... Teeks parem Facebooki lahti... vaataks, mis semud teevad. Ja nii edasi ja nii tagasi.
See ei ole inspiratsioonipuudus. Siin pole süüd kaugustesse kadunud Muusal. Sisalik on see, kes meid kamandab, keelitab ja mangub. Ja see ei puuduta vaid kirjutavaid inimesi. Loetagu veel kord läbi nimekiri loo alguses. Seejärel aatame, mis juttu see Sisalik ajab.

SISALIK TAHAB LEBADA. Kõht on täis, päike paistab, kivi on kõrge, sealt näeb kaugele. Sealt vaatab ta siia, sealt vaatab ta sinna. Et ega kuskilt ilmakaarest hädaohtu lähenemas pole. Mispeale Sisalik lipsab silmapilk prakku kivide vahel. Või jääb liikumatult lebama. Justkui surnu.
Sest. Sisalik kardab uusi kohti ja uusi maastikke ja uusi kontakte ja uusi mida iganes. ““Ära tee uusi asju. Ära mõtle uusi mõtteid. Ära suhtle võõraste inimestega. See on ohtlik. Sa ei tea, mis siis juhtuma hakkab,” kõneleb ta vaikselt meie hingekõrva. Ja me kuulame, ja me kuuletume.
Terry Pratchet pakub, et isegi ajakirjandus on Sisalike võimu all. “Inimesed ei armasta lehest lugeda uudiseid, nad armastavaid vanuseid. Sõnumeid selle kohta, et täna on kõik samamoodi kui eile, et maailm pole muutunud.”

KUIDAS SISALIKKU VÕITA? Sisalik on tugev, teda alistada on raske. Enamasti me ei lähe temaga rinnutsi kokku. Enamasti kasutame muid nippe.

Sisalikku saab uimastada ja petta: suitsu, viina, meelemürkidega. Ainumas häda - õige pea harjub Sisalik mürgiannustega, hakkab neist kosuma ja kasvatab endale külge veel ühe pea.
Ja veel ühe. Ja veel ühe. Ja veel mitu.
Ühel hetkel pole see enam Sisalik, kes meile käske jagab.
See on Draakon.
Teine võimalus on kasutada samu nippe kui Sisalik. Kas peitu pugeda. Või lebada liikumatult, surnut teeselda. Inimesed suudavadki aastate kaupa Sisaliku kombel liikumatult lebada ja surnut teeselda. Kuni lõpuks hakkavadki lagunemislehka levitama.
Need kõik on ajutised lahendused. Tegelikult aitab vaid üks. Tuleb aru saada, kes Sinus hetkel kõneleb.
Kui tead, kes sa parajasti oled, võid olla ükskõik kes. Kui tead, et sinus on va Sisalik pea tõstnud, saad talle otsa vaadata ja ta pilguga kuuletuma suruda.

KAS ON ÜLDSE OLEMAS NEID, kes oma sisemise Sisaliku sõna kuulama sundinud? Kes uuega seotud ohutunnet ei pelga.
On. Mitte karjakaupa, aga on. Üks parimaid näiteid on legendaarse saatesarja “Top Gear” juht Richard Hammond - totaalne uljaspea. Sõidaks koerterakendiga Põhjapoolusele? Jess, hea mõte, siin võib surnuks külmuda!
Kihutaks mööda bobirada Norra bobikoondisega, nii et kopsud-maksad paigast põruvad. Mõnus! Prooviks külmkambris, kumb enne liikumatuks jääb, inimene või auto? Nuuh, pole teab mis põnev, aga kui midagi teravamat pakkuda pole, proovida ju võib."
Kuni... ühel päeval.... auto, mida Hammond juhtis, käis üle katuse ja mees oli mitu päeva olemise ja minemise vahel.
Sisalik võib olla ka meie sõber, kelle juttu kuulata pole sugugi vale.

TEGELIKULT TAHTSIN RÄÄKIDA hoopis inimeseks olemise ühest keerukamast küljest - kodanikuks olemisest. Oskusest mõelda oma peaga ja julgusest avaldada oma arvamust. Mis eriti tähtis: tahtmisest võidelda oma tõdede eluviimise eest. Mis kõik on ohtlikud tegevused, kus Vend Sisalik (nagu kõnetaks seda osa inimesest armastusväärselt ja lugupidaval moel Assisi Fransiscus) kohe pead tõstab ja ettevaatlikkusele manitsema asub.
Võtame selle va euro. Ma ei tunne kedagi, kes tahaks, et kroon kaoks ja euro seda asendaks. Kui palju olen ma inimeste suust kuulnud “äh, ei meeldi mulle see euro”, “ma ei taha, et euro tuleb”, “kroon on nii ilus raha, seda ei tohiks euroks vahetada.”
Olen alati küsinud, et kas oled kusagil oma arvamust avaldanud. Lehte lugejakirja saatnud? Netis foorumi avanud? Teleka jutusaatesse meili saatnud? Või äkki lausa meeleavalduse korraldamise peale mõelnud?
Ei. Mkm. Äkää. Pearaputus. Käegalöömine, sinna juurde lausutud: “Häh, on mul seda jama vaja.” See ongi Sisaliku hääl, need on Sisaliku sünad.

TUNDUB, TEGU ON EESTLASEKS OLEMISE ERIPÄRAGA. Metsarahvas eelistab ikka puu taha peitu pugeda. Või on me sees 70 nõuka-aasta jooksul sisse imbunud mürgid, mida manustati kaks korda aastas, punastel pühadel paraaditsedes.

Või kuulame liiga kiindunult oma sisemise Sisaliku häält?
Kui eestlane midagi muuta tahab, peab ta end putukaks mõtlema. Mis pole iseenesest sugugi mitte paha. Putukad ruulivad! Ruulivad ja skoorivad! Ja põhjus siin võib olla lausa... hm... üllatav. Kord küsinud teoloogid ilmakuulsalt evolutsiooniuurijalt John Haldane’ilt, mida võib maailma uurides teada saada Looja olemuse kohta.
Haldane vastanud, et ilmneb Looja poolne erakordne kiindumus mardikatesse.

Mardikaid on praeguseks kirjeldatud ei rohkem ega vähem kui 360 000 liiki ja sama palju ootab kirjeldamist. Ent veel rohkem peab Looja lugu putukatest, neid tarvatakse praeguse seisuga olevat kokku umbes täpselt miljon liiki.

NIIPEA, KUI EESTLANE KÄITUB PUTUKANA, läheb elu heamaks.
Me koguneme öösiti lauluväljakule nagu maailma suurim mesilastesumm, ja ennäe mis kõik uueks saab.
Me lendame prahihunnikutele peale kokku nagu hiigelsuur parv porikärbseid, ja ennäe, mets ja maa saavad puhtamaks.
“Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere” ja meist ei saada jagu ei seitsme saja ega seitsme kümne aasta jooksul.
Me lendame mesipuu poole ja...