Eks Peri Ment

Panin soov.ee sse kuulu tuse

Ostan suva, mida asja

1 eurosendi eest.

Lumehangi ja jääpurikaid mitte pakkuda.

Tegu on ajakirjanduslike eksperimendiga

ja nii edasi ja nii tagasi ja

mis ma siin ikka jauran, vaadatagu ise

http://www.soov.ee/laanemaa?ca=7&md=th&q=ostan+suva+mida+asja&cg=0&w=101&st=s&st=k

AITÄH, URMAS JA JOONAS

idee ja tehnilised täpsustused

Sisalik on s,,, peremees

MIKS ME ELU PAREMAKS EI LÄHE? Miks maailm on jama? Miks poliitikud meid petavad? Miks noorus on hukas? Miks me pole saanud sellist Eesti vabariiki nagu tahtsime?
Laialivalguvad küsimused, keda see huvitab, muutugem konkreetseks.
Miks T.E. ei suuda suitsetamist maha jätta. Miks V.H. ei julge armastust avaldada oma sümpaatiale? Mispärast A.K. ei vaheta keskkooli, kuigi ta kõigile räägib, et talle vanas koolis ei meeldi ja teda huvitab see kallak väga, mida õpetatakse naaberkoolis? Miks K.S. ei julge üksi välismaale sõita? Miks R.M. ei lähe erialasele koolitusele, kuigi tajub suht tihti oma ebakompetensust ja raha ta selleks leiaks? Mispärast A.E. ei ole külastanud juba kakskümmend viis aastat hambaarsti?
Katsume kõik need küsimused ühe mütsi alla kokku pakkida? Mida need kokkuvõttes märgivad? Kas mitte muutusi? Ja muutumist?
Jah.
Just, täpselt.
Nii see on.
Seega peaksime hoopis küsima: miks me ei muutu? Ja sellele küsimusele on vastata lihtne. Me ei muutu, sest me ei muuda end. Ja me ei muuda end, sest kardame muutusi. Pelgame uut. No kurat küll, mispärast ometi?
Aitab. Asi hakkab kiskuma sonimise, nonsenssluule või hermeneutilise filosoofia poole. Madu ajab suu ammuli, et oma saba kugistama asuda. Neelab end alla, vastus jääb saamata.

VASTUSEKS POLE VAJA MÕELDA MAOST, pigem ühest teisest roomajast. Sisalikust.
Järgnev arutlus seisab ühte jalga pidi kujundite maailmas, teisega teadusvallas. Meenutagem inimloote arengut. See läbib kasvades kõik need etapid, mis on olnud seotud evolutsiooni ja organismide arenguga: ainuraksed, mitmeraksed, kala, kahepaikne, sisalik, imetaja, ahv, ürginimene...
Kuna "susaliku tee kivil jätab jälje" ning “kõik, mis on kunagi olnud, on kusagil alles” (Ristikivi), jäävad inimese ajusügavikesse alles ka tema kõikide arengu vaheetappide esindajate mõtted, tunded ja hoiakud. Meis elavad nii Ainurakne kui Kala, nii Ürginimene kui Sisalik, fülogenees on selle nähtuse nimi. (Muide, arvatakse ka, et inimene läbib vaimselt kasvades ja haridust omades kultuurilise fülogeneesi. Kõik suured tsivilisatsioonid elab ta oma mõtteis ja hinges läbi. Meis on alles kunagine etrusk, sumer, kreeklane, roomlane. Olgu neil siis hea olla, jätame nad rahule, sest neist me täna ei räägi.) Meid huvitavad bioloogiline fülogenees ja selle esindajad. See, et nad meis elavad, meis võimu haaravad, oma sõna kuulama sunnivad.

KÕLAB USKUMATULT? Seda ma usun. Aga vaadelgem seda asja na-tu-ke-ne lähemalt.
Kalamälu, viie sekundi taha ulatuv, on fülogeneesi vaheetappide produktidest kõige tuntum. Ühtepidi needus, teistpidi õnnistus. (Ilge jama, kui unustad minuti jooksul äsjasõlmitud tähtsa kokkuleppe; tohutu õnnistus, et me ei pea mäletama mõtteid, mida mõtlesime näiteks üleeile kell 12.47. Inimese mälu pole ju prügikast.)
Või siis Ürginimene. Meeldib teile lõkke ääres istuda, tuld vahtida. Või ahju tuld teha. Kuidagi hea tunne on, eks, muretu selline. See on Ürginimene meie sees. Ta teab, et kui tuli põleb, on ta väljaspool ohtu. Teda ei ähvarda külmasurm, ükski metselajas ei julge teda praksuva tule ääres rünnata.

SISALIK, TEMA NÄITAB OMA VÕIMU TEISTEST KAVALAMALT. Kujutage ette kirjatööst elatuva inimese elu. Ta istub laua teha, teeb arvuti lahti, paneb käed klahvidele... ja tunneb, et tal on koletu vajadus minna ja keeta tassike kohvi.
Kohv joodud, näpud klahvidele... ee... laud on nii segamini, koristame ära. Laud korda saadud, näpud klahvidele... ee... ei tule teksti, no ei tule.... Teeks parem Facebooki lahti... vaataks, mis semud teevad. Ja nii edasi ja nii tagasi.
See ei ole inspiratsioonipuudus. Siin pole süüd kaugustesse kadunud Muusal. Sisalik on see, kes meid kamandab, keelitab ja mangub. Ja see ei puuduta vaid kirjutavaid inimesi. Loetagu veel kord läbi nimekiri loo alguses. Seejärel aatame, mis juttu see Sisalik ajab.

SISALIK TAHAB LEBADA. Kõht on täis, päike paistab, kivi on kõrge, sealt näeb kaugele. Sealt vaatab ta siia, sealt vaatab ta sinna. Et ega kuskilt ilmakaarest hädaohtu lähenemas pole. Mispeale Sisalik lipsab silmapilk prakku kivide vahel. Või jääb liikumatult lebama. Justkui surnu.
Sest. Sisalik kardab uusi kohti ja uusi maastikke ja uusi kontakte ja uusi mida iganes. ““Ära tee uusi asju. Ära mõtle uusi mõtteid. Ära suhtle võõraste inimestega. See on ohtlik. Sa ei tea, mis siis juhtuma hakkab,” kõneleb ta vaikselt meie hingekõrva. Ja me kuulame, ja me kuuletume.
Terry Pratchet pakub, et isegi ajakirjandus on Sisalike võimu all. “Inimesed ei armasta lehest lugeda uudiseid, nad armastavaid vanuseid. Sõnumeid selle kohta, et täna on kõik samamoodi kui eile, et maailm pole muutunud.”

KUIDAS SISALIKKU VÕITA? Sisalik on tugev, teda alistada on raske. Enamasti me ei lähe temaga rinnutsi kokku. Enamasti kasutame muid nippe.

Sisalikku saab uimastada ja petta: suitsu, viina, meelemürkidega. Ainumas häda - õige pea harjub Sisalik mürgiannustega, hakkab neist kosuma ja kasvatab endale külge veel ühe pea.
Ja veel ühe. Ja veel ühe. Ja veel mitu.
Ühel hetkel pole see enam Sisalik, kes meile käske jagab.
See on Draakon.
Teine võimalus on kasutada samu nippe kui Sisalik. Kas peitu pugeda. Või lebada liikumatult, surnut teeselda. Inimesed suudavadki aastate kaupa Sisaliku kombel liikumatult lebada ja surnut teeselda. Kuni lõpuks hakkavadki lagunemislehka levitama.
Need kõik on ajutised lahendused. Tegelikult aitab vaid üks. Tuleb aru saada, kes Sinus hetkel kõneleb.
Kui tead, kes sa parajasti oled, võid olla ükskõik kes. Kui tead, et sinus on va Sisalik pea tõstnud, saad talle otsa vaadata ja ta pilguga kuuletuma suruda.

KAS ON ÜLDSE OLEMAS NEID, kes oma sisemise Sisaliku sõna kuulama sundinud? Kes uuega seotud ohutunnet ei pelga.
On. Mitte karjakaupa, aga on. Üks parimaid näiteid on legendaarse saatesarja “Top Gear” juht Richard Hammond - totaalne uljaspea. Sõidaks koerterakendiga Põhjapoolusele? Jess, hea mõte, siin võib surnuks külmuda!
Kihutaks mööda bobirada Norra bobikoondisega, nii et kopsud-maksad paigast põruvad. Mõnus! Prooviks külmkambris, kumb enne liikumatuks jääb, inimene või auto? Nuuh, pole teab mis põnev, aga kui midagi teravamat pakkuda pole, proovida ju võib."
Kuni... ühel päeval.... auto, mida Hammond juhtis, käis üle katuse ja mees oli mitu päeva olemise ja minemise vahel.
Sisalik võib olla ka meie sõber, kelle juttu kuulata pole sugugi vale.

TEGELIKULT TAHTSIN RÄÄKIDA hoopis inimeseks olemise ühest keerukamast küljest - kodanikuks olemisest. Oskusest mõelda oma peaga ja julgusest avaldada oma arvamust. Mis eriti tähtis: tahtmisest võidelda oma tõdede eluviimise eest. Mis kõik on ohtlikud tegevused, kus Vend Sisalik (nagu kõnetaks seda osa inimesest armastusväärselt ja lugupidaval moel Assisi Fransiscus) kohe pead tõstab ja ettevaatlikkusele manitsema asub.
Võtame selle va euro. Ma ei tunne kedagi, kes tahaks, et kroon kaoks ja euro seda asendaks. Kui palju olen ma inimeste suust kuulnud “äh, ei meeldi mulle see euro”, “ma ei taha, et euro tuleb”, “kroon on nii ilus raha, seda ei tohiks euroks vahetada.”
Olen alati küsinud, et kas oled kusagil oma arvamust avaldanud. Lehte lugejakirja saatnud? Netis foorumi avanud? Teleka jutusaatesse meili saatnud? Või äkki lausa meeleavalduse korraldamise peale mõelnud?
Ei. Mkm. Äkää. Pearaputus. Käegalöömine, sinna juurde lausutud: “Häh, on mul seda jama vaja.” See ongi Sisaliku hääl, need on Sisaliku sünad.

TUNDUB, TEGU ON EESTLASEKS OLEMISE ERIPÄRAGA. Metsarahvas eelistab ikka puu taha peitu pugeda. Või on me sees 70 nõuka-aasta jooksul sisse imbunud mürgid, mida manustati kaks korda aastas, punastel pühadel paraaditsedes.

Või kuulame liiga kiindunult oma sisemise Sisaliku häält?
Kui eestlane midagi muuta tahab, peab ta end putukaks mõtlema. Mis pole iseenesest sugugi mitte paha. Putukad ruulivad! Ruulivad ja skoorivad! Ja põhjus siin võib olla lausa... hm... üllatav. Kord küsinud teoloogid ilmakuulsalt evolutsiooniuurijalt John Haldane’ilt, mida võib maailma uurides teada saada Looja olemuse kohta.
Haldane vastanud, et ilmneb Looja poolne erakordne kiindumus mardikatesse.

Mardikaid on praeguseks kirjeldatud ei rohkem ega vähem kui 360 000 liiki ja sama palju ootab kirjeldamist. Ent veel rohkem peab Looja lugu putukatest, neid tarvatakse praeguse seisuga olevat kokku umbes täpselt miljon liiki.

NIIPEA, KUI EESTLANE KÄITUB PUTUKANA, läheb elu heamaks.
Me koguneme öösiti lauluväljakule nagu maailma suurim mesilastesumm, ja ennäe mis kõik uueks saab.
Me lendame prahihunnikutele peale kokku nagu hiigelsuur parv porikärbseid, ja ennäe, mets ja maa saavad puhtamaks.
“Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere” ja meist ei saada jagu ei seitsme saja ega seitsme kümne aasta jooksul.
Me lendame mesipuu poole ja...

PP saab plussi,TP saab mitu

Jätkates traditsiooni, mille tõi Magasiini armastusväärne ja põhimõttekindel Pia Maria - hinnata ja kommenteerida ajakirjandusguruks peetava PP töid ja tegemisi (kellest ei mina ega PM eriti lugu ei pea)...

... tahaks esitada ühe PP (Priit Pulleritsi) tõeliselt avarapilgulise ja krambivaba arvamusloo.

Oldagu lahked.

http://www.postimees.ee/?id=359817

Aga mitu plussi rohkem saab pika ja selge ja sügava arvamusloo eest hoopis üks teine mees

http://www.epl.ee/artikkel/589747

Ja kui keegi teab, millega tegeleb meesterahvas nimega Peeter, siis antagu palun teada ka siinkohal kommentaariumis.

My Father's Eyes

http://www.youtube.com/watch?v=bocDpFVhyDw

Millega mõõta progressi ja protsessi

Märkasin lehes pisikest uudist.

http://www.postimees.ee/?id=345066

See tõi mulle meelde ühe teise leheloo.

http://www.virumaateataja.ee/210405/esileht/arvamus/15023865.php

(Milles pole küll loo peategelast antud teemal otseselt tsiteeritud, kuid samasuunaliste mõtteavaldustega too tegelane umbes sel ajal esines.

Tähelepanelik lugeja märkas, et esimeses ja teises loos valitsevatel hoiakutel on oluline vahe.

Kui nüüd keegi suudaks välja mõelda mõõtühiku, millega seda erinevust mõõta, saaksime mõõdupuu, millega mõõta progressi ja protsessi.

Trubetsky praidjot

Kui Trubetsky Kesikuks hakkas, siis Juku-Kalle orgunnis särgid kirjaga Trubetsky ne praidjot. Sealt siis pealkiri

Käisin eila Pääsküla Säästukas toitu kokku ostmas, ja ennäe, Trube seal. (Ta elab praktiliselt Säästuka kõrval, seega ühtpidi on see ta kodupood, teistpidi... kui EE ajakirjanik taga lugu kokku leppis, siis Trube küsis, kas nad võiksid kohtuda Pääsküla Hesburgeris ja kas ajakirjanik teeks talle rukkiburgeri välja ta jutu eest. Tundus hale kuidagi.)

OK, mis veel tähtis teada, kui Trube Keski astus, ja veel Linnar Priimägi Delfisse temast kui meediaohvrist loo kirjutas, kandsin ma mõttes Trube maha. Ta suri ära mu jaoks.

A eila ärkas ta ellu. Seal Säästukas. Kus ta ostukäru lükkas. Kena king jalas, punane pluus, värskelt mustaks värvit juus, ja taga koos sõitis Säästukas ringi (sic!) lastejalgrattal nii umbes nelja aastane poisijõmm.

Hästi sõitis, empaatiliselt. Ei jäänd kellelegi jalgu ega midagi, ei ajanud toiduvirnu ümber.

Mõtlesin, et võiks ju Trubele tere öelda, ehkki me ei tunne üksteist.

A kummaline asi, Trube vaatab ainult enda ette.

Nagu oleks ta täiesti inimtühjas Säästukas.

Sürr.

Absurd.

A noh, ma ei viitsinud jännata, oleks võinud ju lihtsalt tee blokeerida ja öelda, et tere, vana anarhist jne.

Ei hakanud jamama.

Hakkasin hoopis mõtlema. Et mis siis, kui see poiss rattaga on ta poeg.

Ja kui Trube tahab, et ta pojal oleks kõik olemas, söök ja jook ja kook ja playstation ja... ja hea kool ja muusikaring ja ...

Siis ma saan temast väga hästi aru ega mõista teda kopkagi eest hukka.

Pealegi, na arvan, et Trubetsky saaga veel jätkub, praegune seis on alles kolmanda seeria lõpp.

Ja on laule, mille eest ma olen sellele mehele IGA VEST I TÄNU LIKK

http://www.dailymotion.com/video/x6j6im_tonu-trubetsky-insener-garini-huper_music

Ettepanek Mõttetöökoja sisustuse asjus

Meie, Maria Pia ja minu omavahelistest vestlemistest see ettepanek sündis. Ja Priidu käest sai nõu küsitud, kas ta oleks nõus sedasi sisustama, nagu me Piaga ja Mariaga mõtlesime. Priit andis oma dobro ja ütles broo (Priit ei ütle tegelt iialgi broo ega anna mingeid dobrosid, aga saate aru küll, mida ma öelda tahan), nii et rääkigem siis asjast.

Kuidas see mõte liikuma lükkus. On üks bloog, nimeks mil za/um vene keeli, For the Mind inglise keeli, ma jälgin seda, seal ka on terve grupp inimesi asja taga.
No vähe head tüübid kirjutavad seal, väga kaalukad tegijad eesti kultuuris, väga värskelt ja vabalt ja rõõmsalt kirjutavad.
A eks igaüks vaadaku ja veendugu ise:

http://za-um.blogspot.com/

Ja nad tegid seal mingi aastat kaks või üks tagasi nisukest asja, et intervjueerisid üksteist. Küsisid igasugu asju, mis neile endile ja võimalikule lugejaile huvitavad võiksid tunduda.

Mõtlesin, et võiks ju me ka. Pidasin Piaga ja Mariaga nõu, mõlemad kohe kinnitasid, et nemad tahaks hirmsasti teada, mis tunne see on, kui keegi sind intervjueerib, küsisin Priidult, Priit andis... ah jaa, seda kõike ma juba...

Vaat selline ettepanek.
Esimene faas oleks, et kõik ütlevad kommentaariumis põhimõtteliselt kas "tänan ei, ma ei tantsi" või "jah".

Siis vaataks edasi, kes kellega ja mismoodi ja... Lepiks kokku midagi, või ei lepiks... tõmbaks loosi, või mitte...

Teeme nii, et nädal aega on aega mõelda, eks ole?
Siis vaatame edasi.
Üks samm korraga, peaasi, et suund õige, peaasi, et üksinda ei pea hulkuma.

Pismo drugu, katoraja živjot v gorode Kunda

INTRO

Seda et... ilus pühäba ommik praegast... maa valge, taevas selge, puud kollased... niuke hea avar tunne... kohvitan, nuuskan nina... unine veel, aga juba tajumas, et päev tuleb tore.... ... igat sugu toredat saab tehtud täna... ntx seesama kiri siin... ja muusikat saab kuulatud... hea on olla... olla on hea...


1

Siis tuleb meelde see tähtis asi, mis K-le tol päeval, kui Kaelkirjakut vaatasime, ja ta omale 12 tooli ostis (ei viitsinud jutumärke panna, pealegi tekib sedasi tore kahemõttelisus) rääkimata jäi.
"Što takoe harašoo i što takoe ploha." Või see Võssotski rida... "Tam harašoo, no mne tuda ne nada."
Ja selle lahtiseletamiseks tuleb suht kaugelt peale hakata.

Ntx Põdra majast metsa sees.
Mingil öölaulupeokesel, mis toimus ärkamisaja õhinas mitte Lauluväljakul, vaid Toompeal, oli nii, et Toompea lossi katuselt (see võis ka Steinbocki loss olla) esinesid eri bändid rahvale. Missugused, enam ei mäleta, aga vist oli nende seas Justament ja... no see oli ikka kuradima rohkem kui kaks kümmet aastat tagasi... eh, skleroza.

Ja bändid mängisid oma repertuaari, ja siis lihtsalt laule, mida rahvas teab. Ja rahvas teab Eestimaal "Ei hõbedat kulda ei kasva me maal, vaid viljakandvat mulda ja ... Põdra maja metsa sees, väiksest aknast... ja nii edasi ja nii tagasi....
ja ühtäkki taipasin ma, misasi on rahvuse ühisteadvus... ja kuivõrd palju see väljendub laulutekstides, mida iga suvaline mats teab...

Saad sa aru, armas K, millest räägin. Kui ei, loe tekst korra veel üle.

Aga on olemas ka mingi ülemaailmne, piire ületav ühisteadvus... on näiteks põlvkondi, keda ühendab laul nimega..... teist põlvkonda ühendab laul ..... kolmandat laul....

Mul on hea sõber, Ringo Ringvee, kes sattus ühel päeval Tallinnas Pühavaimu kirikusse. Seal sai ta tuttavaks mingi ameerika vanahärraga, ja nad ajasid juttu. Niuke sõbralik vestlus oli. Ja korraga ütles sõber: And you know------- The times, they are a changing...

Mispeale vanahärra sulas nagu jäätis kuumaveepuhuri ees. Vaatas sõbrale otsa, et ah, mis, sina ka... kust sa tead seda rida... jeah, jube tore... yeah yeah....

Kuugelda nüüd korraks The Times They Are Changing. Vaata, mida leiad. Katsu tekst ka kätte saada ja libista lihtsalt silmadega üle. Ära hakka eriti tõlkima, tekst on jube keeruline.

2.

Armas K, see kohtumine mu sõbra ja tolle ameerika onu vahel toimus sügaval nõukaajal. Kordan: sügaval nõukaajal. Ja edasi läks nii, et ameerika onu võttis mu sõbra aadressi, siis läks mööda kolm kuud ja... mu sõbra postkasti (sellesse päris postkasti, siis ei olnud veel meilbokse ega arvutit, jah, me elasime kiviajal, Sa pold siis veel sündinud)... postkasti tuli kutse, et sõber tuleks postkontorisse, sest teda ootab seal pakk.

Sõber läks imestunult postkontorisse, et mis pakk, kuskohast, mis seal sees on. Ja seal oli sees kolm Bob Dylani plaati. (Ma ütlen veel ühe korra, tegevus toimus sügaval nõukaajal, kolm Dylani plaati maksid keskmisest kuupalgast rohkem, pluss saatmiskulud... ja et inimene üldse mäletas.... praeguseks on see ameerika taat kindla peale surnud.... olgu ta õnnistatud...)

Aga see lugu läheb edasi. Umbes kümme aastat tagasi õpetasin ma ühele rikkale mehele inglise keelt. Kui ma keeli õpetan, siis ma lasen alati, iga tund mingeid laule vastavas keeles. Me kuulame neid, me laulame neid.
Me kuulasime mingit lihtsat laulu, aga ma juhtisin tolle rikka mehe tähelepanu asjaolule, et rida laulust võib olla määrava tähtsusega, võib ühendada inimesi. Rikas Mees kuulas mu jutu ära.

Läks kuu aega mööda, või kaks, ja Bob Dylan tuli Helsinkisse kontserti andma. Rikas Mees läks teda kuulama. Tuli tagasi, tuli mulle tundi, võttis kuskilt välja kilekoti, ütles: "Anna see särk tollele kutile, kellest sa rääkisid, sellele, kes tolle ameerika vanamehega kokku sai."
Kotis oli Bob Dylani Euroopa tuuri T shirt.

Loomulikult andsin ma selle sõber Ringole edasi. Rääkisin loo ka ära ja .... sõbral oli hea meel muidugi.

3.

Vene kultuuriruumis on jube tähtsad mitu ja mitu ja mitu lauset.
Üks neist, mida teavad kõik vene lapsed pärineb Majakovskilt ja kõlab Što takoe harašoo i što takoe ploha.
Kui Sul see püss alati käepärast on.... mine tea, kes pihta saab... ja mis sellest pihtasaamisest kõiksugu toredat tulla võib.
Teine lause pärineb Võssotskilt. Tam harašoo, no mne tuda ne nada.
Milion milion milion alõh roz (Alla Pugatšova)
Kruužatja diski (Valeri Leontjev)

Ja nii edasi ja nii tagasi...

OUTRO

Ole tore ja armas edasi.
Uvidim, pagavarim, smejomsja



P.S. Kui jaksad, ja aega on ja, siis terve kontsert... praktiliselt
http://www.youtube.com/watch?v=hWEOaosGDi0&feature=PlayList&p=5EF8658334CEB84F&index=0&playnext=1

Mida öelda

Ei teagi, kas tahan öelda, et Magasiin never dies

või et Rust Never Sleeps.

Hey Hey, My My - Neil Young

Hey hey, my my
Rock and roll can never die
There's more to the picture
Than meets the eye.
Hey hey, my my.

Out of the blue and into the black
You pay for this, but they give you that
And once you're gone, you can't come back
When you're out of the blue and into the black.

The king is gone but he's not forgotten
Is this the story of johnny rotten?
It's better to burn out 'cause rust never sleeps
The king is gone but he's not forgotten.

Hey hey, my my
Rock and roll can never die
There's more to the picture
Than meets the eye.

Seda tean küll, et Magasiinil on tõsised puutepunktid igavikuliste väärtustega

ning enamik siinsetest tekstidest pole aegumisemärki külge saanud.

Sõnaühend "Lääne Viru noorteblogi" tuleks ära muuta.

Tehtagu pakkumisi.

Nii palju on muutunud.
Meis kõigis, meie kõigiga.
(Muide, paremuse poole)

Ja tänud Pia-Mariale ning Peetrile, kes asja vahepeal elusana on hoidnud.

Ehk ka mõni teine ....mm .... (taipate isegi, mida mõtlen)

Kui Kettamaailm otsa saab...

või peaks küsima, kuidas ...



For in the end, his death is no laughing matter

Tubli mees, väärt isa, massimõrvar kah

"Nad ei suuda kunagi aru saada, et ka minul on olnud süda soe ja see polnud kuri," kirjutas Auchwitzi surmalaagri komandant Rudolf Höss oma hukkamiseelses kirjas.
Ian Baxter on kirjutanud oma uurimissubjektist kiretu ja põnevalt faktirohke, ning seetõttu kolmemõõtmeliselt mõjuva raamatu.

Tahe suutäis ajaloohuvilistele, kena vaheldus pajatustele a la "Hilteri koer Bondi tema kaasaegsete kirpude mälestustes".

Hössi elu arengukaar on märkimisväärne. Hilisem massimõrvar sünnib ilma süvausklikus peres. Isa Franz on huumorisooneta, distsipliinile pühendunud. Mängib see Hössi saatuses rolli? Võimalik. Igatahes valib ta isaga sarnaselt sõjaväelase elukutse. Pärast I maailmasõda liitub ta SS-, saab salamõrvaga "käe märjaks".

Miks Höss on sedavõrd märkimisväärne isiksus, et temast nii palju on kirjutatud? Vastus ei peitu ainuüksi asjaolus, et mees suutis üles ehitada maailma kõige funktsionaalsema tapakeskuse. Ta suutis enamat. Olla tööpäeva jooksul halastamatu ja nutikas timukas, õhtul soe ja perele andunud isa.
Juhtida päeval uue krematooriumi "sisseõnnistamist" (... valiti välja 900 Vene sõdurit, kelle peal gaasikambrit katsetada. Seekord viibis Höss kohal ja lootis, et protsess on kiire ja tõhus." lk 64) Ja kirjutada surmaeelses kirjas südamlikke ja tundelisi ridu oma lastele. "Minu Burling, sa kallis väike poiss! Hoia oma õnnelikku lapselikku loomust. Julm elu rebib sind, mu kallis poiss, küllalt varsti välja lapsemaailmast."
Äratab ju heldimust, kas pole?!

Eespool sai mainitud Baxteri skupturaalset kirjutamismeetodit. Hössil oli armulugu juuditarist vangi Eleonore Hodysega, kelle ta poolvägisi enda omaks tegi ja rasestas. Samal ajal karistas ta SS ohvitsere, kes naisvangidega amüseerisid, karmilt.
Mis see siis oli? Keelde ja eelarvamusi ületav armastus? Või pidevalt raseda naisega abielus olemisest väsinud mehe kiim?
Baxter ei kommenteeri. Ta ütleb vaid, et enne hukkamist "hoiti Hössi samas keldris, kus tal oli olnud armulugu Eleonore Hodysega."Mida Höss seal viibides mõtles või tundis, jääb arutleda lugejale.

Hössi kõige hirmsam iseloomujoon oli tema tavalisus. Ta oli tavaline karjerist, tavaline tubli pereisa.
Mulle meenuvad noored inimesed, kellega aastat viis tagasi rääkisin nende tulevasest elukutsevalikust. Enamik neist läks õppima juurat. Mitte seepärast, et neid huvitasid seadusedžunglid või kriminaalne maailm. "Seal saab palju pappi ja head karjääri teha," väitsid nad.

Ausõna, ma loodan, et need noored on kas eriala vahetanud või siis juurat armastama õppinud.

Mees, kel on sada ja üks sõrme

Rakvere jatsukohvikus toimus ajalooline sündmus (11.12.09). Koos Villu Veski bändiga esines ülikõva bassimees N'Dioba Senegalist, tulevikus võimalik tipptegija.

Kontsert algab. Pea juhuslikultki. Hea, et kohale jõuti. Soome laevast kiputi maha jääma, teed olid libedad. Aga Rakvere jatsurahvas on kohal, teatrikohvik kuulajaid täis. On nende seas noori ja vanu, pakse ja peenikesi, väärikaid ja väljapeetuid, kes pudeli Metaxat lauda tellivad, karvaseid ja sulelisi, kes kraanivett ja rohelist teed lürpavad.

Ühes asjas on nad ühtemoodi. Nad teavad sama, mida teadis Kurt Vonnegut. Kes ühes oma raamatus küsis, et mihuke kingitus Ameerika rahva poolt on laias ilmas kõige armastatum. Ja vastas ise, et selleks on afroameerika jats ja selle tuletised. Ja küsis uuesti, et "mis on jats?". Ning teatas: "See on kõrgema taseme turvaseks.".

Valge põhjamaine šamaan ja must mõnus nõid

Esimene lugu kulub sisseelamise ja publiku kuulatamise peale, aga siis läheb lahti. On tunda: et trummid-klahvid jäävad täna vähe tagaplaanile. Rütmimees Tanel Ruben hoiab kätt täpselt bändi pulsil ja määrab biidi ning jätab ruumi soolodele. Õhtu üllatusesineja Lätist Raimonds Macats intoneerib ja vahetab tämbreid isuga. Umbes nagu inimene ütleks; "Mina lähen täna poodi." Ja siis: "Mina LÄHEN täna poodi.", ja siis "Mina lähen täna POODI." ja paneb siis pika ja palava soolo: "mina lähen tänanana poodidoodi, ja nii edasi ja nii tagasi." Bänd hakkab tasapisi kihisema kui korgi alt valla pääsenud šampanja, publik ka.
Aga jah. Kaks peategijat on täna valge põhjamaine šamaan oma kõverate torudega ja must lõbus võlur, kes naeratades oma kõhu peal keeli patsutab ja sikutab. Villu Veski ja N'Dioba. Nii silma kui kõrva haakub, kuis Veski soolod tiirlevad ja keerlevad nagu käsikivid. Ae-ga-mi-si. Ikka-jälle samasse kohta tagasi jõudes. Punkti, kus kõik kordub ja siis uueks saab.

Ja tema kõrval gruuvib* N'Dioba. Kelle bassiakordid moodustavad peene tikandi, esialgu nagu juhuslikugi, ja siis korraga sünnib sealt mustrimeloodia.

See koostöö, sõbrad lugejad, on võrratu.

Üks lollakas küsimus ja mitu tarka vastust

Intervjuu toimub vaheajal, kui muusikutel jutumahlad juba liikumas. Alustame vestlust loomulikult kõige eksootilisema külalisega - N'Diobaga.

A:E Mu esimene küsimus on vist väga loll. A ma ikka küsiksin selle ära.
N: (N'Dioba naeratab julgustavalt, ülejäänud bänd ootab valvsalt)
AE: Kui ma trummimängijat vaatan, tajun distantsi tema ja ta trummide vahel, teatav vahemaa eraldab ka klahvpillimängijat ja tema instrumenti. Saksiga oleks nagu teised lood, saksofon nagu kasvaks mängija seest välja, nagu hingepikendus.
Ja teie bassimängu vaadates, on

mu sisetunne on õige,
kui tahaksin väita, et basskitarr on teile nagu kehaosa?
(murelikult) On see väga loll küsimus?
N: Jah, see on nii.
AE: Ma olen nii loll.
N: Ei. Ei-ei-ei.
Tuleb välja, et N'Dioba esimene vastus kõlas ikka basskitarri kohta, ah, kergendus!
N: (Naerab) Jah, see on mu seltsimees. Mu satelliit.
AE: On ta mees- või naissoost? ("He or she?" N'Dioba on siiani rääkinud kitarrist "it")
N: Naissoost. (Vastus on kiire ja kindel.)
AE: On tal ka oma nimi, nagu inimesel?
N: Ta on mulle armas küll, aga nime tal pole sellist erilist. See on Fenderi jatsubass, Marcus Milleri signatuuriga! (Basskitarride seas väga kõva sõna!)
AE: Millal oma kullakesega kohtusite?
N: Aastal 2000.
AE: Ja olete siiani üksteisele truud?
N: (Naerab) Siin kontserdil on mul tema kaasas.
AE: Te kindlasti teate kuulsat USA kirjanikku Toni Morrisoni. Nobeli preemia laureaat, esimene must naine, kes sai kirjandusnobeli, feminist?
N: Kes? Toni...? Ei, ei tea teda.
AE: Ta on nii kuulus. Isegi eesti keeles on tal kaks raamatut välja antud (võtab raamatud välja, näitab.) Ühel nimeks muide "Džäss".
N: (õnnetult) Ei tea.
AE: Kama kaks. Aga. TM on väitnud, et must inimene koosneb kolmest kolmandikust. Pealispinnal on haridus, ühiskond, see, mis õpetatud ja õpitud. Sügavamal on religioon. Kõik need laulud Jeesusest, eks ole. Ja kõige all, keskmes, on Aafrika ürgne teadmine, nõiausk. On see jutt õige?

N: Jah, nii see võib olla.

AE: Millises vahekorras teis need kolm komponenti on?
N: (siiralt) Ma ei tea. Muusikat ma õppinud ei ole. Ma hakkasin ise pilli mängima. Proovisin algul lihtsamaid pille ja. Nii ta läks.
AE: Vapustav. Selline tase. Ausalt vapustav.
N:(muheleb - nagu häbelik väike poiss, kes on ootamatult kiita saanud, ja seepeale palub siinkirjutaja luba küsida sama asja teiste bändimeeste käest. Esimesena Villu Veskilt. Tema vastus on pikk ja põhjalik.
Kokkuvõttena: muusikalist haridust N'Diobal ei ole, ta on looduslaps. Ja sedapidi on suurim osa temast see Aafrika juurikas, müstiline, meie jaos eksootiline, mille me ammuilma unustanud oleme, mis siis, et ise kõik sealsamast Aafrikast pärit oleme. Veski räägib veel vahepeal loo, kuidas ta esimest korda N'Diobaga mängima sattus. Kusagil jam-sessionil. Saksimängija, nagu ikka, seisab laval esireas, ülejäänud torud ja rütmigrupp ja taustvokaal tema taga. "Korraga tundsin, hea kindel tunne on mängida," lausub Veski, ta näole ilmub hetkeks toonane üllatunud ilme. "Piilusin selja taha, vaatasin, laval on uus bassimees - N´Dioba."
"No selge, see magus pähkel saab lehte pistetud," mõtleb leheneeger, ja on juba tõttamas teiste bändimeeste juurde, aga Villu Veski, põhjalik Muhu mees, kutsub ta korrale. "Su küsimus oli kolmeosaline. Kolmandale osale on mul vastamata.
AE: Vabandan.
VV: Religioonist rääkides. Ehk on huvitav ära märkida, et N'Dioba pole kristlane, ta on veendunud musulman. Võib olla on see isegi ajaloolise väärtusega fakt: arvatavasti esineb täna Rakvere jatsukohviku laval esimest korda ajaloos mustanahaline muhameedlasest bassimees.
AE: (veidi isegi pidulikult) See saab ära märgitud, ma luban. Mispeale VV ta vallale lubab. Huh.
Trummimeeste kohta räägib linnalegend, et nemad on peaaegu kõnevõimetud. Loll jutt suhu tagasi. Sest Tanel Rubeni kohta see igatahes ei käi. Temagi tunnustab õhtu staari, ja lisab selgituseks:" Mis see minu ülesanne bändis on? Väga lihtne. Ma ei tohi end provotseerida lasta, rütmist kõrvale minna. Ja koos N'Diobaga on see nii kerge."
Küsitlemata on kvarteti viimane liige, pianist Raimons Macats. Macutsile kukub sülle järgmine pähkel:
AE: Kui vaatan laval musta meest ja valget meest koos, mõtlen, et ei tea, kas valgel mehel sihukese temperamendi pärast kade ei hakka?

RM: (maru rahulikult) Ei hakka. Jazz on sulam, keegi peab ka külmavereline olema. Sedasorti kadedust pole mina kunagi tundnud." Ja nii edasi ja nii tagasi.
Kõige armsam Macatsi juures on taas tema intoneerimine, kerge läti aktsent, mida kirjeldada on raske, mida peab lihtsalt teadma. Ja kui kõik lätlased nõnda rahulikult asja võtavad nagu Macats, pole Lätiga lugu nii hull ühti. Sedakorda ei kõnele ma mitte jatsulises, vaid poliitilises plaanis.

Oh, see aafrika keel, see on nii ilus.
Kontsert läheb edasi ja aina paremaks. N´Dioba lumivalge naeratus sätendab nagu jõulutulestik kadedakstegevalt kaugele ja asub konkureerima Tarvast valgustavate prozektoritega. Ta tantsiskleb, tirib bassikeeli, laulab.
Õelda, et ta teeb seda aafrika keeles, ja et seda on võluv kuulata, oleks tobe. Sest nagu väitis pärast mu veetlev kaaslanna sel kontserdil (isiklik tütar noh, et mõni lugejaist siinkohal ei tea mis järeldusi ei teeks):

" Tegin wikipedias taustauuringut. Ta laulis tõenäoliselt volofi keeles ja ma armastan tõenäoliselt volofi keelt. - ei tahaks nagu öelda, et armastan aafrika keelte kõla, sest absurd oleks, kui keegi väidaks, et ta armastab euroopa keelte kõla. Muidugi võib seda ka väita. Aga mis see tähendaks siis? Et ta armastab hispaania, inglise, setu, albaania ja leedu, ja muid keeli? Kõik ühes potis koos. Öäk, on ju."

Küsimisi
N'Dioba oma maispeissi leheküljel on eeskujudena ära märkinud Jaco Pastoriuse ja Richard Bona. Viimast N'Dioba meenutabki oma esinemislaadilt. Pehmus ja järeleandmatus, sulnis olek ning voolav vokaal. Kas on ta eesmärgiks olla väike Bona? Või julgeb ta iseeneseks saada?!
Millal tulevad Mezzo või Nat' Geo kanalil ekraanile muusikavideod, millel esineja nime puhul jookseb ekraani all riba: N´Dioba - Senegal. Ma ei tea. Aga tean: kui mees seda tahab, siis tulevad.
Ootame, vaatame.
Mõtleme ja loodame.
Kannatame.
Ja elame kaua.
Siis näeme.

Alla ja üles
Teatrimäelt koos tütrega alla astudes tuleb pähe kõige olulisem kõsimus. See, mis pagan võtaks, intervjuus küsimata jäi.
"Mees, sa mängid seda oma pilli nii kuramuse hästi... Mitu sõrme sul on, mees, ah?"
Kõnnime vaikides. Korraga lausun: "Sa ju tead küll, kui väga mulle meeldib jatsu ajal soolodele toeks vaikselt nipsu lasta?"

"Ikka," muigab mu neiuke.

"Aga tead mis," lisan ma pärast pausi.

"No-oh," aimab tütar mu hääletoonist juba ette midagi erilist tulemas.
"Nende soolode saatel ma ei suutnud."
"No näed siis."

Me kõnnime allapoole, tee on libe ja lumine, aga meis on tunne, et astume pika sammuga mingi vahva tipu poole ja raskusjõud on miskipärast häbenema hakanud ja korraks kuhugi peitu pugenud.

*gruuvima - sisemiselt tantsisklema, end õõtsutamata, muusikastiil, mis paneb kuulajad ja muusikud endid tantsima ja õõtsuma

BÄND
N'Dioba (Senegal): basskitarr, djembe, võrratu vokaal
Villu Veski (Muhu); kolm saksofoni, djembe, jutuvestja
Raimonds Macats (Riia): klahvpillid, suupill
Tanel Ruben (Tallinn): trummid ja rütmipillid
Helimeheks oli Rakvere Suur Imekõrv Elmar Sats

Kiri sõbralt

Fred Jüssi tunnistab oma vestluses Urmas Otiga (raamat nimega "Mr Fred" - soovitan igati), et talle meeldib "päris" kirju ja kaarte saata.

Tihti saab ta kirjasaajalt vastuseks telefonikõne, milles mainitakse, et Jüssi kiri oli ainuke "päris" kiri, mille adressaat aasta jooksul on saanud. Kõiksugu arved ja reklaamid, mis küll nimelise pöördumisega algavad, ei kuulu siinkohal ju kuidagi kõneainesse, eks ole.

Ka mulle meeldib kirju kirjutada ja saata, kuid kahjuks saan neid väga vähe vastu.
Eile ent oli see päev.

Hea sõber saatis mulle patsaka ajalehti, Virumaa Toetajat, ja ühtlasi oli ümbrikus väike paberileheke.
See tegi mu sisemuse soojaks, eriti südame piirkonnas.
Toon kirja siinkohal ära, kahju, et ma seda skanneerida ei saa, sest käekirjas peegelduvad väga ilusti kirjutaja veetlevad puusanõksud ning randmeviiped.

Paberi ülemisel äärel on salapärane valem, is meenutab keskkooli aegset keemiakonspekti:

B12+B6+B1= Milgamma N

Kiri ise kõlab nii:

Kulla Andry!

Mõtlesin, et lihtsalt lehti on ju nadi saata, peaks ikka mõne rea kirjutama kah. Saadan siis uue aasta puhul sulle mulle tundmatu ravimi retsepti. Ja ole rõõmus - seda ravimit ei lähe sul vaja - nii nagu miljoneid teisigi tinktuure, tablette ja süste ja salve ja antibiootikume jne. (kui, siis ainult mõnda üksikut ja imevähe). No on ju hästi. Ole terve ja tervitatud! Sinu K

Kõik me oleme sama näoga

Kui te umbes Friendsi piltide juures itsitama ei hakka, siis Teie huumorimeel

a) loksub ja logiseb
b) kiiksub ja kägiseb
c) uinub ja uneleb
d) on surnud ja koolnud

Nic Cage as Everyone

BETTERING THE WORLD, ONE IMAGE AT A TIME

Pervertide parved Siberi linnade tänavatel

Samal ajal, kui meie siin kügeleme vähem kui miinus kümne kraadi käes ja neame või ülistame erakordseid lumehangi, valitseb Siberi linnades: Irkutsk, Habarovsk, Komsomolsk, keskmiselt 35 kraadine miinustemperatuur ja lund, seda loomulikult jätkub. Söögi peale ja söögi alla.

Meenub pilt Habarovski talvest. Mööda linnatänavaid liiguvad rahvamassid: vanad, noored, keskealised. Kõik nad on paksul sisse pakitud, liigutuste poolest veidi kohmakad. Kasukad, paksud mantlid, sallid-kindad, suured karvased läkiläkid, millel kõrvad alla lastud, peas nii meestel kui naistel. Nende suust tõusevad valged tihedad hingeauru pilved.

Ja nad kõnnivad tänaval, selle pakase käes, rahulikul sammul, ja söövad massiliselt .... jäätist!

Nii on. Ise õppisin ka jäätisesõõmise külma käes ära. Selle aasta jooksul, mis Habarovskis elasin. (Annab kenasti sooja.)

Pealkiri on hommage "vabale" ajakirjandusele, eriti sellele suunale, mida esindavad Tühismaad.

"Maailm toimub. Ta on toimumine..."

Üldjuhul jätab igasugune numbrivahetus mind üsna ükskõikseks. Välja arvatud muidugi taksomeetri tiksumine. Või ka vastupidi - pangaarve kosumine viiekohalise summa võrra on kahtlemata meelierutav sündmus, kuuekohaline number ajab lausa ähkima ja puhkima. (Korra elus olen seda kogenud, ja mitte müügina, aga palgana:)

Aga aastavahetus, sünnipäevad, no mis nende puhul ikka nii väga muutub. Kena muidugi, et keegi kusagil järge peab, ajamärkimine on kasulik tegevus ja elu ilma selleta oleks kaootilisem veelgi. Aga siiski, nii tähtis see juuliuse kalender ka nüüd pole, enamiku (?) maailma inimeste jaoks saabub uus aasta hoopis teisel ajal.

Tunnistan, selles oli ka teatav annus eskapisimi ja epateerimistahet, kui eile õhtul kaminasse tule tegin, kella kümne paiku lapsed-naised üle helistasin ja nad hääde soovidega üle külvasin, ja siis veidi glögisena ja juba unisena praksuvate leekide valguses voodisse pugesin.

Muidugi mitte ihuüksi, seekord koos Georg Maureriga.
Täpsemalt, tema raamatuga.
Aastal 1977 välja antud, Georg Maurer, "Maailm toimub". Terve raamatutäis ülihead luulet Kersti Merilaasi ja Ain Kaalepi tõlgituna.

Avasin tiitellehe ja seal oli kinkija pühendus:


Ja mis sellest, kui ütled,
et minuga ühes ei tule?
Aeg on aeg. Tema väravaid sõnad ja viipd ei sule.
Tema sinuni kasvab
ja sinagi tema jaoks valmid.
Lihtsalt oled kord uus.
Lähed lahkmelt,
suus lendlevad salmid.
Lihtsalt leiad, et miski sus
seni vaid temani pürgis -
ürgne alguseosake,
mille maitset on mees
kui ka mürgis.

Sinu
dets 77

Sellised read siis tiitellehel. Ma ei tea, kelle omad, aga mis siis. Need on mind saatnud terve elu.
Tema, tal läheb hästi, loodan ma. Pole küll teda kümneid aastaid näinud ka mitte. Mis siis. Ta on ikkagi mulle tähtis ja armas.

Aga vaatame raamatu sisse ka.

VIIMNE KIIR

Surmväsinud jalgel päikene
nüüd tuigub pargiteel.
Poollängakil seal pingile
ta hetkeks vajub veel.

Maad korraks riivab kiirtevilk,
kui virgub suikvel aas,
ja särama lööb silmapilk,
kuid kohe pettub taas.

Kui päike, vastu ootusi,
maad suudab säratada
vaid hetkeks, milleks lootusi,
siis üldse äratada.

(K.M)

Ma arvan siiski, lootusi on vaja äratada. Uue aasta alul kohe eriti. Värske jõuga.

Pealkiri on võetud intervjuust Maureriga.

Kõrgema taseme turvaseks

Aus olles ei vajaks see video lisanduseba ühtegi sõna või tähte.

Aga kui juba ütlemiseks läks, siis olgu, tsiteerime kurti Vonnegutti:

"Ja milline Ameerika kingitus ülejäänud maailmale on maailmas tegelikult kõige hinnatum? Selleks on afroameerika jats ja selle tuletised. Mis on minu määratlus jatsu kohta? "Kõrgema taseme turvaseks".


Oo, ja mida frakki Frank kannab, ja orkester ka.

Vanameister kohe oskab

Sting lauljana peaaegu et ei kõneta mind. Siin loos ta seda teeb, aga see pole põhiline.

Kusjuures ilus lugu, mis on muidugi oluline.
Aga pole põhiline. Nagu juba öeldud sai.

Loodetavasti jäi see kellelegi meelde.

Kõrvadesse, ka silmadesse, hakkab kinni üks ja sama, samasamasama asi:
harmoonia,
tasakaal,
rahu.
(Oi, kolm asja tegelt.
Pahan. Pahana pahan!)

Vist igatsen seda koostööd, mis noort suurmeistrit suure vanameistriga seob. Ja seda harmooniat ja rahu Stingi näojoontes.
Või kuidagi nii.

Loodetavasti saite juba ise kõigest aru.
Kui mitte kõigest, siis sellest ehk ikka, et.

Mis on oluline ja mis on põhiline.

Must meeldetuletus

N'Diobale

"...üligruuvimees on ikka," ütleb keegi. Teine, veidi hiljem:
"Mida pehme hääl."

"Tead, kus mulle meeldib
aafrika keele kõla." - "Noh,
see on sama, kui sa ütleks,
et sulle meeldib
euroopa keele kõla.
Leedu, soome, albaania, baski,
hispaania, saksa ja retroromaani ja...,
kõik ühes potis." - "Öäk." Naeravad.

Mõtted gruuvivad. Sest mees gruuvis.
Hästi, pehmelt, kindlalt. Ülikõva
gruuvimees.

Mees tuli Aafrikast. Põõsa alt,
puu otsast. Kas nagu me kõik: puu
otsast. Või sealt ülevalt. Me kõik.

Siis oleks nagu lootust. Lähevad
mäest alla: "Sa tead küll, kui väga
meeldib mulle soolodele saateks
nipsu lasta, sedasi omaette." - "Ikka." -
"Nende soolode saatel ma ei suut."
"No näed siis."

N'Dioba maispeiss igaühe oma kuningliku kõrva jaoks

Bob Dylan meets the Beatles

Yekati jee
Bob Dylan ja neli vennikest Liverpoolist.
Multikas
Fanni

You´re quite funny
You are quite cool
You are quite funny, man
jne

Valner Valme kirjutas Postimehe AKs, et Dylan on välja and 57 plaati, toonud au sisse folkroki, teinud tosina kannapöördeid, tema võib nüüd lõpuks ka jõuluplaadi teha, miks mitte.
Ta võiks isegi ABBA kaveritest plaadi teha, ikka oleks huvitav.

Nüüd ma kuulengi vaimukõrvas Dylanit kähiseval häälel laulmas:
Everybody screamed, when I kissed the teatcher
Või mis veel vingem
Oo-oo -Dancing Queen, young and sweet...
Või siis
I started to sing before
I started to talk...

Poistel POLE kooliminekuga kiiret

Panen siia üles ühe oma vana loo eesti hariduse jaoks revolutsioonilisel teemal. See ilmus nii 5 aastat tagasi. Hiljuti avastasin, et täpselt sama seisukohta toetab Lauri Leesi

Selline lihtne muudatus tasandaks tublisti lõhet klassis poiste ja tüdrukute vahel ja oleks lihtne teostada,

Poistel pole kooliminekuga kiiret

Alljärgnev dialoog ei ole üldkehtiv retsept. Ei pea kõigile sobima ega sobigi. Teie poeg peaks minema esimesse klassi, teil aga millegipärast kripeldab südames. Jätame kõrvale asjaolu, et järgneva vestluse osalistest on üks koolijuht ja teine reporter. Vestlus toimub kahe isa vahel.

Andry Ervald (AE): Olen mõelnud Tallinnasse ehitatava kooli peale, kus plaanitakse sisse seada eraldi poiste ja tüdrukute klassid. Ülo Vooglaid, igati tark mees, juhib seda. Teate sellest projektist?

Aivar Part (Rakvere gümnaasiumi direktor, AP): Eks ma loomulikult olen kuulnud.

AE: Ma siis avaldan oma arvamust edasi. Väitmata, et mul õigus on.

AP: Mina isiklikult kahtlen selle mõttekuses, et poisid ja tüdrukud peaksid algastmes eraldi õppima. Eraldi klassid võib ju teha, aga niikaua, kuni klassi ees on naisterahvas... Mitte iga naisterahvas ei suuda poisi nahka pugeda.

AE: Mina kahtlen Vooglaiu nägemuses, sest olen ise poisteklassi õpetanud, naljakal kombel õppis mu käe all ka Vooglaiu enese poeg. Ja peale tema veel kokku 20 poissi. Oi, ma olin hädas. Mis siis, et ma naissoost ei ole. Hea küll, olin algaja õpetaja. Kuid panin tähele: nendes tundides, mis tüdrukutega koos olid, läks õppimine kergemini ja ülalpidamine oli kah poistel viisakam.

AP: See on kahtlemata nii. Tüdrukud on ikka eeskujuks.

AE: Siiski pean Laagri koolile pöialt. Mida rohkem on Eestimaal erinevaid koole, seda parem. Aga vahetevahel olen naljaga pooleks tõsiselt mõelnud, et ühte tüüpi kool on Eestimaal puudu. Kuhu poisslapsi võetaks vastu mitte näiteks 7-, vaid 8-aastasena. Selle avastuseni jõudsin oma poja kaudu.

Meil oli nii, et poiss oli pea poolest igatpidi tubli ja nutikas, aga ei meeldinud talle, kui liiga palju inimesi kokku tuli. Ei olnud piisavalt eneseusku, et võõraste seas läbi lüüa. Sünnipäev on tal detsembris, oleksime võinud ta kooli panna, aga ootasime aasta.

AP: Siis detsembris sai ta 8, jah? Meil oli sama lugu. 7 sai meie poiss oktoobris, kaks nädalat seaduse kehtestatud tärminist hiljem, mis andis mulle võimaluse hoida teda aasta aega kodus, nii et ma panin ta seitsmeselt kooli ja kahe nädala pärast sai ta esimeses klassis 8. Tegin seda teadlikult, mäletan väga selgelt, et oma kasvus olin ma pikka aega väga aeglane. Mul läks kasv lahti keskkoolis. Ja tema on mul praegu veel lühike.

AE: Mina jälle olin kiire kasvuga ja pikk ja kohmakas ja sain koolis ikka kolki, et vähe polnud. Poiste maailmas loeb, on sind mõtet togida või mitte. Kuid poiste aeglasem kasv on ju üldse põhjamaise inimese eripära.

AP: Valdavalt jah. Võrreldes tüdrukuga võib öelda, et poisid stardivad jupp maad aeglasemalt.

AE: Ene Nool, linna algkooli direktor, mainis, et tüdrukutel hakkab lugemisega seotud ajukeskus tööle 5-, poisel 8-aastaselt. Ja nendib, et asjast räägitakse, aga miskit ei tehta. Ega tema pole ainuke, kes seda infot valdab. IGA PEDAGOOG TEAB SEDA.

AP: Võib küll olla. Selles mõttes, et nad oleksid tasakaalus, tundub esmapilgul väga ahvatlev, et teeme soolised koolimineku ajad erinevad. Siis on stardipositsioon ühesugune. Kas see on hea? Olen mõelnud, et elus on ju nii, et naine saab enne küpseks. Valdavalt luuakse perekond ka nii, et naine on natuke noorem. Kas selle taustal ei võiks ka poiss koolis veidi hiljem startida. Oleks see paha või mitte?

AE: Ma ei tea. Meie ju ei ehita uut koolitüüpi. Lihtsalt arutame omavahel. Sina isa ja mina isa.

AP: Sama hakkab silma, kui vaatan kooli rahvatantsurühmasid VI - VIII klassini. Kummaline on näha, et rühmas on koos päris tõsiste naiselike algetega tüdrukud, keda tantsitavad poisikesed. Erinevus selles eas on selline.

AE: Selles eas lööb jah naiselikkus väga äkki välja.

AP: Selles eas kukub side partnerite vahel ära. See on aeg, mil poisil alles natuke hakkab mingi mehelik tunne tulema, tüdruk tunneb juba huvi vuntsidega noormeeste vastu.

AE: Kuidas teie poiss õppimisega hakkama saab? Meie oma pole ühegi ainega jännis ja jääb õppimisest jõudu üle muid asju teha.

AP: Meie oma on iseloomult selline rahutu ja elav. Koduse õppimise juurde peab teda sundima. Mu abikaasa on ka õpetaja, tema jaoks on asjad professionaalselt selged. Kus tuleb sundida ja kus võiks järele anda. Poisile peab kogu aeg ütlema, ”kas sul on tehtud?”, “hakka nüüd tegema”. Me võime selles abikaasaga isegi mõnikord eriarvamusel olla. Ma ütlen, et kui kogu aeg korrata “vaatame üle”, “teeme koos ära”, et siis ei teki tal iseseisvust. Kui oleme kahekesi, on mu küsimus “on sul õpitud?”. Pärast naine heidab mulle ette, et näe, see jäi poisil tegemata.

AE: Minu meelest keegi ei jaksa iga päev silma peal hoida. Meie katsume käepärast olla, kui tal on vaja midagi arutada.

AP: Tema jaksab. Tal on õpetajana see sisemine tunne, et peab teadma, kuidas õppimisega on. Võib-olla isad tegelevad rohkem asjadega, mis kooliga pole otse seotud. Mul näiteks on väga hea meel, et poisile suusatamine meeldib.

Alguses nägime sellega päris kurja vaeva. Ostsime poisile suusad ja vedasime Mõedakule. Need esimesed sammud! Ta siunas ja sõimas mind. Mitu korda mõtlesin, kas see tekitab tal vastikust. Ei tohi ju üle piiri minna. Vist läks õnneks. Nüüd üritame talviti ikka sõitmas käia ja ta vahel võtab sõbra kaasa. Ja siis tal on hea meel. Püüab olla asjalik ja teisi juhendada. Tema on läbi valu ja vaeva saanud selle asja endale selgeks.

AE: Kas teil selliseid momente on pojaga, et arutate mingitel teemadel. Kooliteemadel või ilmaasju?

AP: Muidugi. Minul on natuke raske, sest olen samas koolis koolijuht. Pean hoolega vältima, et mingit kõrvalmaiku ei jääks, et ma tema kaudu koolielu uurin.

AE: Jätame koolielu kõrvale. Kuidas ilmaeluga on?

AP: Mis tal viimati huvi äratas, olid olümpiamängud. Antiik- ja tänapäevaolümpia. Olümpiaga alustati uuesti ju üle saja aasta tagasi, aga tuli välja, et “enne oli ka”. Tema ei saanud aru, mis see “enne” oli. Mis see “antiik” on? Siis tekkis tal ajamõiste.

AE: Meie oleme teinud nii, et kui poiss näost kahvatuks läheb ja silme alla rõngad tulevad, jätame ta koolist koju.

AP: Meil niisugust asja pole. Küll on, et ta mõnikord närviliseks läheb. Vaheajad on lapse jaoks väga vajalikud. Just enne sügis- ja kevadvaheaega, siis ta on tõesti väsinud ja hakkab rääkima, et peaks nüüd tulema vaheaeg. Jõulude aegu nii ei ole, seal on igasuguseid muid üritusi, mis kompenseerivad.

AE: Kas teie poiss jaksab kooli kõrval midagi muud teha?

AP: Mis on huvitav, et ta läks muusikakooli ja valis omale pilliks kitarri. Võtab pilli pihku, noodilehed on ka ees, ja tinistab. Kui küsid, et mis sulle seal meeldib, ütleb: “Ma ei tea, mulle kitarr meeldib.”

AE: Kuidas teie peres tunnustamine käib?

AP: Väga lihtsalt. Ilmselt mingi märksüsteem on igas perekonnas. Vanema jaoks peab olema selge, milline hoiak, suhtumine, sõnaline ütlemine – kogu see komplekt, mis su enese seest tuleb, mis selle juures lapsele oluline on. Tõsiselt peab ütlema: “See on sul küll... Ahaa! Sa tõesti tegid selle ise või.” See peab seest tulema ja siiras olema.

AE: Jäägitult siiras.

AP: See on lapse jaoks kõige suurem stiimul. Sa võid talle šokolaadi osta ja muid asju, aga kui sa näitad üles üllatus- ja lugupidamismomenti koolitöö või tema enda ütlemise või mõtte kohta. “Kas sa tõesti mõtlesid selle ise välja või?” See stimuleerib teda.

AE: Mina ütlen:”Mm, mina poleks seda küll osanud.”

AP: See on tunnustus! See paneb lapse kasvama. Ta tajub ära, et sina isana või emana oled üllatunud mingi ainult temale omase teo või mõtte üle.