Eesti geniaalseimal luuletajal, Juhan Viidinigul, on luuletus pealkirjaga "Ha-ha-ha". Tsiteerin: "Viimasel ajal saab Eestimaal alati nalja, / oleneb muidugi kohast, igalpool küll ei saa. / Eila ma naisterahva põõsa alt leidsin (palja), / see nali ajas mind naerma, naersin: "Ha-ha-ha!""
Mina eile ühegi põõsa alt ühtegi paljast naisterahvast ei leidnud. Mõnda naisinimest nägin küll, aga nood polnud põõsa all ega paljad. Aga naerda sain ikka. Ja naersin "ha-ha-ha".
Jätan siinkohal ütlemata, mille üle ma eile naersin. Kes teada tahavad, neile võin salaja kõrva sosistada.
Öeldakse, et naer on terviseks. Samas küsitakse, mille üle sa naerad, kui midagi naermisväärset pole. Teised mõtlevad, et oled loll. Kindlam on ikka naerda siis, kui kõik teised. Siis oled tark.
Teised inimesed armastavad jällegi küsida: "Kust sa nalja saad, kui ise ei tee?" Ega ei saagi.
Mulle meeldivad väga inimesed, kelle jaoks pole miski nii püha, et selle üle naerda ei võiks. Sellised inimesed tajuvad mu meelest täiuslikult meie igapäevaelu vapustavat koomilisust. Aga neid on vähe. Mina selline ei ole. Kuid vahetevahel, mõnel surmtõsisel hetkel, ajab mõni pisiasi mind naeruväärselt naerma. Matustel juhtub sedasi vist kõigiga. Vaatad musta siidilehvi vanatädi peas või kellegi vanahärra musta-roosa triibulist lipsu ja miskipärast tikub hirmus naer peale, kui mõtled, kuis ta seda hommikul valis ning sättis. Vahetevahel juhtub ka nõnda, et meelde tuleb mõni vana nali, mis ainult sulle naljakana tundub. Ja pahvatad naerma kõige ebasobivamal hetkel.
Kui hahk hüüab "ha!", siis on see haha ha. Ja kui ta suvatseb hüüda "ha-ha-ha!", on tegemist haha ha-ha-ha-ga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar