Head muutumist, aga mitte totaalset

Kõiki mu häid sõpru iseloomustab üks ühine joon - nad oskavad häid lugusid rääkida. Sedakorda kinkis loo hää sõber Taavet, kellele omakorda kinkis selle loo üks tore Türgi juurtega mees nimega Aka Sultan.

Järgnev lugu manitseb ettevaatlikkusele. Teate küll seda lausungit, et suurim suutmine on enese muutmine. Ärge liiga hoogu minge. Sest.

Elab Naine, selline keskealine. Ühel päeval, Naine läheb näost siniseks, ahmib õhku, kukub põrandale kõps kokku, infarkt! Jube!

Õnneks on kiirabi kohe kohal, kirurgil skalpell peos, naine tuuakse ellu tagasi. Ta tuleb haiglavoodis teadvusele ja talle meenub võimas surmajärgne kogemus.

Meenub, kuidas ta sattus Jumala juurde. Ja et Jumal ütles (sooja ja jämeda häälega, mul on Taaveti hääl veel kõrvas: "No kuhu Sina nüüd ronid? Sul on veel aega, tervelt 42 aastat, 8 kuud, 6 tundi ja 32 minutit. Mine aga heaga tagasi." 

Naine saab haiglast välja. Ja mõtleb, mul on ju nii palju aega. Ma pean seda hästi kasutama. Lasen omale õige silikoonid panna. Panebki.

"Ka veidi rasvaimu ei teeks paha," tuleb Naisele pähe veidi hiljem. Lasebki rasva imeda.

"Hm, peaksin hakkama trennis käima." Hakkabki.

Lasen juuksed ka ära blondeerida. Lasebki.

Tuleb juuksuri juurest välja, läheb üle tee, pidurite krigin, kolaki, Naine jääb auto alla ja sureb silmapilkselt.

Satub jälle Jumala juurde. Ütleb: "Mida sa mulle rääkisid? Kas sul häbi eiole, mis?! Mul pidi ju nii palju aega olema. Kõik need aastad, kuud ja minutid. Sa ise lubasid."

"Tead, mis," laiutab Jumal käsi. "Ma ei tundnud Sind lihtsalt ära."

Seega: ettevaatust- ettevaatust. Rahu, ainult rahu.