Eks Peri Ment

Panin soov.ee sse kuulu tuse

Ostan suva, mida asja

1 eurosendi eest.

Lumehangi ja jääpurikaid mitte pakkuda.

Tegu on ajakirjanduslike eksperimendiga

ja nii edasi ja nii tagasi ja

mis ma siin ikka jauran, vaadatagu ise

http://www.soov.ee/laanemaa?ca=7&md=th&q=ostan+suva+mida+asja&cg=0&w=101&st=s&st=k

AITÄH, URMAS JA JOONAS

idee ja tehnilised täpsustused

Mitte all, vaid hoopis peal.

Kuda see seal Pipis oligi. Et Pipi läks Tommy ja Annikaga linna peale šoppama ja hängima, ja märkas apteekri aknal silti ja palus Annikal see silt ette lugeda, ja Annika luges, et "Kas te kannatate tedretähtede all?", mis peale Pipi tungis sedamaid apteeki, jäi apteekri nina all seisma, tegi end suureks ja pikaks ja laiaks ning teatas: "EI!"

"Mis "ei", ei suutnud apteeker mõista.

Pipi siis seletas, et "Ma ei kannata mingil juhul tedretähtede all."

Apteeker imestas, et "kuda nii, noor preili, mis jutt see on. Teil ju nägu üleni tedretähti täis."

"Jah, aga need tedretähed meeldivad mulle hirmsasti," teatas Pipi ja avaldas soovi, (kui ma õieti mäletan) osta mingit möksi, mis veelgi rohkem tedretäppe tekitaks.

Hää küll, hää küll. Mina nüüd eriti kindlalt väita ei saa, et mulle mu haigus hirmsasti meeldiks. Kusjuures igatsugu möksi, et see tõbi veel enam pead tõstaks, oleks iisi osta ja tarbida (kasvõi kanepit).
Aga ma julgen öelda, et ma juba pikemat aega ei kannata oma haiguse ALL.

Ma kannatan küll, aga ma kannatan oma haiguse PEAL.

Me maadleme, ja kuradima kaua oli nii, et tema kägistas mind ja mina jaksasin ainult siputada või tõmmelda.

Aga nüüd olen mina ta haardesse saanud, kui tahan, kägistan, kui ei taha, ei kägista.

Mis videosse puutub: sama tähtis selles loos on järgmine video

White Rabbit - Jefferson Airplane
One pill makes you larger
And one pill makes you small
And the ones that mother gives you
Don't do anything at all
Go ask Alice
When she's ten feet tall

And if you go chasing rabbits
And you know you're going to fall
Tell 'em a hookah smoking caterpillar
Has given you the call
Call Alice
When she was just small

When men on the chessboard
Get up and tell you where to go
And you've just had some kind of mushroom
And your mind is moving slow
Go ask Alice
I think she'll know

When logic and proportion
Have fallen sloppy dead
And the White Knight is talking backwards
And the Red Queen's "off with her head!"
Remember what the dormouse said;
"Keep YOUR HEAD

Savist särk ja puust perse

Puust juust

Automaatne muffin

Seksikutsu

Ajabinokkel



Bimonokkel

Lihakehaviha

tampoonšampoon

savihavi

lorutoru

vanad mehed teavad, millest räägivad: Osho ja Sokrates

filosoofiline lugu (ja ta on seda, kuna jutt on Sokratesest): Sokratese juurde tuleb üks mees ja ütleb: "Sinu sõber, kellega sa hästi läbi saad, on sind tagaselja mustanud ja rääkinud midagi sinu kohta ja ma arvan, et peaksid seda kuulma!"

Sokrates vastab: "Enne, kui mulle sellest räägid, mõtle kolmele sõelale: tõde, headus ja vajalikkus. Kui see, mida tahad mulle rääkida, ei tule läbi kasvõi ühestki sõelast, siis ma ei taha kuulda, mida tahad öelda."

ja selline lugu ongi! kui asi pole tõde, ei ole hea uudis ega ka vajalik, või on ainult kaks neist kolmest, siis ei tasu tast üldse rääkida.

olen nõus, sest kui me maailmas räägiksime ainult sellest. ei, kui meedia kirjutaks ainult absoluutset tõde, mis oleks hea ja vajalik teada, siis inimesed võibolla ei taks Iraagi sõjast, tõsi küll. aga võibolla ei olekski Iraagis sõda!

teisalt jälle. kuulsin seda lugu juhtumisi ühelt kenalt targalt naiselt, ning tänu Andryle, kes mind kaasa kutsus selle naise - Moonika, juurde. pärast, kui olime Moonika kodust ära läinud, jalutasime Andryga Viru keskusesse, kust ta läks bussi peale.

ja head-aegaks ütles, Andry, kellele oli ka see lugu südamesse jäänud, et kirjuta mulle ikka... kui see, mida tahad öelda on: tõde ja hea ja vajalik. seega ma pole Andryle kirjutanud.

ning täna ma kirjutasin ühe üsna ebamugava ülestunnistuse ühele inimesele, kellel võibolla ei olnud ka vaja seda kuulda, aga kuna mul olu vaja see tõde temani toimetada, et saaksin süümepiinadeta elada, kuna hakkasin nüüd ausaks... siis paraku pidin temaga jagama midagi halvamaigulist - muidugi sõltub vaatevinklist ka, kas asi on halb või hea ja kellele millal...

sest vahel on nii, et läheb kolm aastat mööda ja siis alles saad aru, mida nt. Osho ütleb, kui ta soovitab (ja Jumal tänatud geniaalsuse eest, see on Tõsi, ta on seda soovitanud:) esmalt karju, laula või lalise välja see tekst, eestikeelne, või väljamõeldud keeles - mis iganes peab Sinu suust välja tulema ning siis heida end maapinnale pikali ja saa üheks Maailmakõiksusega.

olen teinud seda esimest osa päriselt, ja samal puhul tegin maapinnale heitmise - metsiku ja vaba - oma mõtteis, kuna oli veel liiga varaevad, et Emakese Maaga armatsema minna... ning tundsin end palju paremini kohe. Ausalt!

Kleksograafia tund

Huvitaval kombel pole viimastel aastatel kordustrükke välja antud sellisest võrratust raamatust nagu seda on "Pan Kleksi akadeemia". Jube kurb. Miks küll?!

Ja tuleb välja, pan Kleksist on filmgi lausa tehtud.

Vana Kivinägu

Buster Keaton, Vana Kivinägu, mees, kes ekraanil eal ei naeratanud.

Nagu kõikide suurte tummfilmi koomikutega - Chaplin, Harold Lloyd, Max Linder - tema naljades on traagikat ja sügavat elufilosoofiat.

Kui lehtedes on pealkirjadeks...

... sihukesed laused nagu

"Uuring näitab, et sage seksimine suurendab rasestumise tõenäosust",

"Rasedad tüdrukud kipuvad kaalus juurde võtma",

"California elanikkond kahekordistub aastaks 2040, põhjuseks laste sündminine",

"Surm on rahvastiku peamine tapja",

"Naistehaigusi diagnoositakse rohkem naistel",

"Mõrva ohvrid annavad harva politseile tunnistusi" või siis

"Raportite kohta tehtud raport näitab, et raporteid on liiga palju",

(kõik näited on võetud USA ajakirjandusest Pullerits "Postimees 14. I 2010), siis on midagi mäda mujalgi, kui Taani riigis.

Siin võiks nüüd pikalt jahuda pabermeedia nõrkustest, ajakirjanike vastutustundetusest, lõputust nuputreimisest jms.
Aga las ta olla.

Maailma suurim müüt - paljastatud

Jääme ootama analoogilist tõehetke Neitsi Maarja käima peale saamise kohta.

Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest

Heino Rannap on mehe nimi, kes suure ja tõsise tööga maha on saanud ja kokku on pannud raamatu "Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest."
Kokku 300 lehekülge, igal leheküljel 3-4 juttu vähemalt, siin siis kolm peaaegu et esimesena ettejuhtuvat.

Pärast Aarne Oidi muusikalise komöödia "Muhulaste imelikud juhtumused" esietendust korraldas Juhan Smuul Estonia Valges saalis suure peo. Elektripliidi peal oli suur pada, milles keesid viinerid, pliidi kõrval oli kaks suurt õlletünni, mille Smuul oli Muhumaalt kaasa toonud.
Kirjahärra oli väga äratehtud näoga, istus toolil, mõlemal pool laulja näitsik ja nemad kolmekesi lauslid kolm tundi järjest "On kallis mulle kodupaik." Oli väga südamlik pidu.

Helilooja Cyrillus Kreegiga käis alati kaasas vigurjutt. See mõjutas ka teisi tema sõpru samamoodi vastama. Karikaturist Gori näiteks tutvustab oma joonistusel heliloojat Esimese Eesti Kreekviemi autorina.
Kreegi muusikatunnid Haapsalu seminaris olnud väga huvitavad, vaba improvisatsiooniga. Õpilastele öelnud ta: "Minu ees olete kõik ühesugused ja muist veel paremad."


Gustav Ernesaks pajatab: "Oli uue, Nõukogude Eesti hümni loomise aeg. (...) Iga laulu esimene rida on ju kõige tähtsam, meeldejäävam. See rida kõlas nii: "Jää seisma, Kalevite kange rahvas." Jaan Kärner hakkas protestima, miks siis rahvas alati seisma peab, näiteks trammiski sõites tahab ta ju ka istuda. Lõppude lõpuks kõlas hümni esimene rida: "Jää kestma, Kalevite kange rahvas." Sellega jäi kõikide süda rahule.

Kõik me oleme sama näoga

Kui te umbes Friendsi piltide juures itsitama ei hakka, siis Teie huumorimeel

a) loksub ja logiseb
b) kiiksub ja kägiseb
c) uinub ja uneleb
d) on surnud ja koolnud

Nic Cage as Everyone

BETTERING THE WORLD, ONE IMAGE AT A TIME

Pervertide parved Siberi linnade tänavatel

Samal ajal, kui meie siin kügeleme vähem kui miinus kümne kraadi käes ja neame või ülistame erakordseid lumehangi, valitseb Siberi linnades: Irkutsk, Habarovsk, Komsomolsk, keskmiselt 35 kraadine miinustemperatuur ja lund, seda loomulikult jätkub. Söögi peale ja söögi alla.

Meenub pilt Habarovski talvest. Mööda linnatänavaid liiguvad rahvamassid: vanad, noored, keskealised. Kõik nad on paksul sisse pakitud, liigutuste poolest veidi kohmakad. Kasukad, paksud mantlid, sallid-kindad, suured karvased läkiläkid, millel kõrvad alla lastud, peas nii meestel kui naistel. Nende suust tõusevad valged tihedad hingeauru pilved.

Ja nad kõnnivad tänaval, selle pakase käes, rahulikul sammul, ja söövad massiliselt .... jäätist!

Nii on. Ise õppisin ka jäätisesõõmise külma käes ära. Selle aasta jooksul, mis Habarovskis elasin. (Annab kenasti sooja.)

Pealkiri on hommage "vabale" ajakirjandusele, eriti sellele suunale, mida esindavad Tühismaad.

Me nupumehed kõik, juhhei

Lisaks painavalt heale bassibiidile, mis luuüdi raputab ja sind endase imeb, on siin sees LUGU.
Meist enestest, nendest faking mäking nuppudest, mida me iga päev vajutame, ilma et neist mõtleksime.

Ma ei kasuta enamasti seda va g-tähega algavat sõna (geniaalne) elusolendite kohta (mõned erandid siiski on), aga selle kamba kohta ... pean enesega võitlema, et seda mitte teha. Jah, ma saan endast võitu, aga kiustasus, see on suur.

Kordamisküsimused kontrolltööks:

Kui nupud räägiksid, kõik need rohelised ja kandilised, vajalikud ja mittevajalikud, siis millest?

Kus elab Kõikide Nuppude Isa?
Aga kuidas on lood Nuppude Emaga?
(Lisaküsimus anatoomiatunniks: kuidas nupud paljunevad?
Lisaküsimus usuõpetustunniks: Kuidas loodi kõige esimene nupp?
Kumb oli enne, nupp või vajutaja?)

Kas nupud teavad, et me neid vajutame?
Teavad nad, mida nad meie jaoks väljastavad?

Mitut nuppu vajutad päeva jooksul sina (ja kas klahvid on ka nupud?)?

Kus elab kõige tähtsam nupp?

Mida ütleb ülemine nupp alumisele?
jne



Pildil: Christine Nupp, oletatav kõikide nuppude ema.

Muumia sõitis Pääsküla rongis

Elukesest enesest pärinev näide, kuidas ÕHUleht omale kaanelugusid ja nende pealkirju saaks.

Kõik algaks madalast välistemperatuurist miinus 10 kraadi ja noorukist, oletame, et ta nimi on Jaagup, kel pole mütsi.

Poiss koos õega asutab end kodunt väljuma, rongi peale. Vanaema on mures, et lapselaps külmetab kõrvad pea küljest ära, võtab veel viimasel hetkel enne väljumist lapselapselt mõõdulindiga mõõtu ja vannutab teda, et too teataks, mis värvi mütsi ta kanda tahaks.

Lapselaps tormab korraks veel vetsu, samal ajal areneb tema isa ja tema õe vahel dialoog.

Isa: Tuleb võtta sidet ja ümber pea mässida.
Õde: (ajab silmad rõõmsalt suureks) Aga kas meil on sidet?
Isa: Ee.. vist eips.
Õde: Aga meil on mitu rulli vetsupaberit.
Isa: Just. Mitu rulli vestupaberit ümber pea mässida ja küll ta soe on. Ainuke asi, sa pead ta käsikaudu jaama talutama.
Õde: Saame hakkama.
Isa: Teine asi veel. Õhtuleht kirjutab sellest loo: Pääsküla rongis sõitis muumia.
Õde: Täpsustagem, järgmisel päeval kirjutab Õhtuleht loo, Muumia Pääsküla rongis ostuts UFOks.
Ja järgmisel päeval: UFO Pääsküla rongis oli poiss, kelle pea ümber oli mähitud vetsupaber.
Ja siis saab veel mitu kuud kirjutada: Vetsupaberi Jaagup läks kooli, Vetsupaberi Jaagupil läheb koolis hästi/halvasti, Vetsupaberi Jaagupi uus pruut ei salga oma suhet...

(Naeravad)

Tuleb Jaagup: (pilklikult) Ha ha ha.

Uus tegusõna

Mina seagrippun (enesekohane, nakatun seagrippi)
Sina seagrippud (sama, ainsuse 2. pöördes)
jne

Mina seagrippan (nakatan teisi)
jne

A: Mina olen seagrippunud...
Kõik kooris: Mine siis loomaarsti juurde:)
A: Ükskõik kelle juurde, aga mitte loomaarsti. Tema saadab mind taevastele karjamaadele.

Teateid küünlajalavabrikust

Pealtnäha oli see kõigest üks veidra kujuga pikk ja vana laud, mille mu armas venna Toomas leidis paar aastat tagasi mere kaldalt ning mis oli kaua kaua meres ligunenud, lainete ja liiva lihvida olnud.

Siis hää sõber Bianca kirjutas, kuidas tema on hindama hakanud omatehtud kinke, sest sinna sisse on tegija pannud oma aega, tahtmist, hingesooja. Tuli meelde, omal ajal muid asju ma ei kinkinudki.

Ja siis kinkis hää sõber Taavi mulle ära oma veidi kipaka, aga minu käes kenasti funkava tikksae.

Ja siis selgus, et rahakotil on põsed jumalast lohkus ja poekingitusi ei saa lihtsalt kõikidele teha. Nõnda alustaski tööd küünlajalavabrik.

Tööline ja omanik ühes ja samas isikus oli küll veidi mures, kuidas tulevane produktsioon vastu võetakse, aga juba on saabunud esimene tänukiri. Nii et...

Lõpetuseks, küünlajalavabrik ekspordib oma toodangut väga kaugetesse maadesse, näiteks Jaapanisse, Rootsi ja Austraaliasse.

Avalik kiri Jõulu Wanale

Kle, Jõuluvana.

Sa oled kena mees küll, a sel aastal läks Sul vähe nihusti.
Sa tead imehästi, mis mees ma olen. Mina ootan Sinult kolme sorti kinke:

3. Hea Raamat
2. Väga Hea Raamat
1- Veel Parem Raamat.

Sina aga... Eh.

No proovi järgmisel aastal paremini, eks ole.

Jää hääks
Ikka Sinu
Andry
(Kes lõhnab paremalt poolt
ühest
ja vasakult poolt teisest
habemeajamisveest.)

P.S. Habet ma Sinu auks, Jõuluvana, küll ajama ei hakanud. Sa ju ise ka habemega taat...

Ha-ha-haa!

Küll on hea koomiks! Minge nende kodulehele ja lugege veel. panen siia ühe nende koomiksi üles, loodan, et selle autorid ei pahanda. kui tahate lugeda ja näha, mida see koomiks ütleb, siis palun olge lahked ja vajutage pildile hiire halvema (mitte parema) klahviga!

Kolm härrasmeest võtavad napsu

Ikka juhtub, eks.

Seda esineb küll harva, et üks neist on hiinlane, teine jaapanlane, kolmas iirlane.

Joovad õlut ja viina peale, sest "Piva bez vodki, eta dengi na veter.", ja mõõdavad üksteist pilguga. Nagu meeste seltskonnas ikka: et kes meist see kõige alfam isane on.

Korraga hakkab hiinlane peenikese häälega piiksuma: piip-piip. Hiinlane heidab pilgu vöö vahele, pomiseb midagi tähtsalt ja kuulutab:" Mul on piipar naha alla opereeritud." Joovad aga õlut edasi, ja viinakest peale ja.

Korraga hakkab jaapanlase poolt kostuma mingit keerulist meloodiat. "Tuut, piipadi-plärr-piip..." Jaapanlane tõstab käe suu juurde, lobiseb midagi pikalt, kihistab vahepeal naerda, lõpetab jutu ja teatab:" Ah see? No mul on mobla käenaha alla opereeritud."

Joovad edasi ja ... vaatavad iirlase poole. Oleks nagu tema kord oma trump välja käia.

Iirimaa pole aga teatavasti kunagi kõrgtehnoloogias Aasiaga konkureerida suutnud. Seal on rohkem nagu kanakitkumise vabrikuid, saeveskeid ja pruulikodasid, kus meiegi mehepojad tööd ja leiba leiavad.

Ja iirlane ongi vakka. Ja härrasmehed joovad ja joovad, ikka õlut ja viina sinna kõrvale. Ja hiinlane ja jaapanlane pilgutavad omavahel silma, ja naeratavad üleolevalt iirlase poole vaadates.

Õllejoomine aga viib põiekani, ning iirlane kaobki vetsu.
Ta on seal kaua.

Kaua-kaua.

Eitule ega tule tagasi

(Oi, mind huvitaks teada saada, kas keegi lugejatest kujutab ette, misasja see iirlane sääl vetsus omale naha alla opereerib. Aga noh, keegi ju ei kommi.)

Korraga tuleb iirlane peldikust tagasi, näost veel kergelt punane, ta püksivärvli vahelt lohiseb ta taga nii künemeetrine vetsupabeririba.

"Poisid, mul on faks!" kuulutab iirlane.

Vapustav rebasehärra...

...kelle sugulane eelmises sissekandes esines, mõnedki ei tea, et tema tegemisi ja kavaldamisi saab uurida ka keeles kodumaises.

Film nii kõrget latti ei ületanudkui lugu, ega ilmutanud ka sihukest osavust kui Fantastic Mr Foxi sugulane eelmises sissekandes.

Raamat tegi filmile puhtalt ära.

Head (loe: maailmakuulsad) pildid, hea (loe: sama) lugu, hulk fänne üle laia ilma.
Selle koha pealt unikaalne raamat, et paneb lapse mõtlema, kas oma pere päästmiseks tohib kelmust teha, lausa vargil käia?




Mida arvad Sina, hea lugeja?

Väike arvustus kah, jah.

Frank Zappa tuleb Viljandi folgile.....

ja jah..

...astub autost välja ja ...

...näeks see välja umbes sedasi...


...(eriti alates 0.46 sekundist)...

aga muidugimõista...

...on see kõigest...

...mõttemäng...

...parim mängude seast...




...eriti alates sekundist 46...

... ja jah