Naine kui niisugune on müstiline olevus, tüdruk veel eriti. Saksa keeles ei kasutata keskksoost artiklit sõna "tüdruk" ees asjata. See mätgib midagi, mis määratlematu.
Müstilisi naisi on maailm täis, ärme meenuta siinkohal kristlikke pühakuid, kes habet kasvatasid, et mitte mehele minna, mõelgem lihtsalt Mona-Lisast või oma naabrinaisest. Arusaamatud on nad mõlemad. Seega, Eestiski leidub müstilisi naisi, kuid kõige müstilisem tüdruk on meie maanurgas ilma igasuguse kahtluseta Pille-Riin.
Ellen Niidu Pille-Riin on pealtnäha tavaline tütarlaps, kes tundlikult jälgib maailma ja selles toimetavaid inimesi ning nende tegevuste ja rääkimiste otsad omavahel kokku sõlmib, ise sel moel kasvades ja maailma avastades.
"Vennaskonna" Pille-Riin, tema on merineitsilik varakevadine ahvatlev tsikk, kes sunnib meessoost isikut end vaadates soovima vaid ühte.
Oletame, et esimene Pille-Riin on teise Pille-Riini ema ja teine Pille-Riin on omakorda emaks saanud (ajaliselt see rida on täiesti tõepärane), tütre emaks, ning tollele ikka sellesama kauni ja küsimusi äratava nime andnud ning jõuamegi Wimbergi Pille-Riini manu.
Veel seob neid kõiki omavahel, et neil on (vähemalt mõtteliselt) kõigil alles see roheline klaasitükk, läbi mille maailma vaadata.
"See on liiga täiskasvanulik, et olla õige lasteraamat, aga samas ka liiga lapsemeelne, et olla päris suurte inimeste raamat. See on kõigi raamat, kogu pere raamat. Suurteraamat lastele ja lasteraamat suurtele. " sõnab Wimberg ise oma "Pille-Riini" kohta.
Kirjanik ise võib paljugi rääkida. Aga meid, meid huvitab ennekõike peategelane, on ju.
Wimbergi Pille-Riin on eelkõige 21. sajandis elav laps. Ta elab kusagil lapsepõlve ja neiuea hapral piiril. (Raamatukaanel ei kuiva tolmust puhtakls pestud pehmed mänguasjad mitte ilmaasjata.)
Ta vaatab Monki ja CSI-d, ta bitšib, ta avastab, et emal ja isal on arusaamatud saladused.
Ta kuulab pealt ema ja isa jutuajamisi ja teeb neist omad ning sageli väga täiskasvanulikud järeldused. Ta on salliv ja suudab mõista ka neid, kes temast hoopis erinevalt mõtlevad. Tal on peaaegu, et armulugu. Ta on julge, tugev, isepäine, ta on isegi seksikas.
Ootan huviga, kas Wimbergi lood kunagi ka koolide kirjadusõpikusse jõuavad.
Oma elulisuse ja olulisusega oleks see ainuõige, nad väärivad seda rohkem kui mõnigi muu tekst, mille üle lapsed koolis arutlema peavad.
Aga. Kas suudab kirjandusõpetaja hoida vaos arutelut teemal, miks Pille-Riinu issi ja emme küll dildo omale on hankinud, kust neid osta saab ja milline neist oleks parim. (Nimelt niisuguseid küsimusi saab ühe koo põhjal esitada). Või kas Harju keskmine kirjandusõpetaja suu suudab välja öelda sõna "bitšib"?
Wimbergi raamat oleks ideaalne, kui autor poleks kannatamatuks muutunud ja korraga ise minategelasena sisse astunud. See häirib, kuid selline on autori õigus.
Samas, mingitpidi annab see raamatule ka omapärase lõtvuse, mõttelise ja tõlgendusliku painduvuse.
Ja isiklikult minul ei tekkinud paralleele mitte niivõrd Ellen Niidu raamatuga, mulle meenus pigem Tuglas ja tema Illimar.
Kas kunagi tuleb meile külla ka neljas Pille-Riin? Arvata võib, et jah.
Huvitav, mis asju tema ajab, mida teeb ja mõtleb, milline ta välja näeb.
Piltiddel Elle Niidu raamatu Pille-Riin, joonistajaks Viive Tolli, keegi Pille-Riini nimeline modell, kes meessoost vaataja mõtted ühesuunaliseks umbtänavaks muudab ning Wimbergi raamatu kaas.
