Amirid.

Mõned kuud tagasi lubasin ma endale ühe mõnusa kino päeva, mis põhimõtteliselt tähendas kahtteist tundi filmide ja punaste pehmete toolide seltsis. Muidugi ei puudunud kummikommid, äärmiselt kiiresti sulavad shokolaadikommid ja mineraalvesi.

Üks filmidest oli Oscari nominant ''Lohelennutaja'' ning ka võitja, kui ma ei eksi. Afkanistani ja USA koostööl valminud linateos jutustas hõredalt täidetud saalile loo, mis rääkis kahe poisi tugevast sõprusest.Üks neist kandis nime Amir ja teine Hannan.Esimene neist jõuka afkaani poeg, teine nende teenri poeg. Nende lemmik tegevus, nagu ka pealkiri ütleb lohelennutamine, mis ühendab neid tugevaks meeskonnaks ja veel tugevamateks kaaslasteks.Nende päevad on koos muretud ja helged.

Ainus must pilv nende kohal on rassiline(või siis hõimuline)erinevus, mille pärast Hannani pilatakse ja vihatakse.
Ühel õnnetul päeval vägistatakse Hannan kamba suuremate poiste poolt, kes teevad seda ettekäändel temast õige rassi esindaja teha. Amir näeb seda pealt, kuid ei astu vahele.
Edasipidi hakkab Amir Hannani vihkama ja sööb ta majast koos tolle isaga välja.
Aastaid hiljem saab ta kõne, kus Hannan palub abi oma poja päästmiseks riigist, kus möllab sõda.

Siin kohal ma peatan filmi lühikokkuvõtte, sest oma mõte tikub vahele.

Tihtipeale mõtlen ma, et miks ka tavaelus on olemas selliseid situatsioone, kus inimesed sind lihtsalt jätavad sellesse suurde hädamülkasse, mida sa ise pole kokku keeranud.Miks inimesed on nagu Amir?
Või tegelikult oli Amiri tegu õige?Sest lõppude-lõpuks oli ta lahkeim ja armsaim inimene maamunal. Ta tegi oma teo heaks ja vere hinnaga.Äkki polegi igapäeva Amirid pahad?
Ma tean, et ma olen isegi olnud Amir kellegile.Kindlasti oleme me kõik Amirid, kuid, kas meil on julgust oma vigu parandada ja heastada kahjut, mida oleme tekitanud?
Ma loodan, et on.

Jõudu ja Jaksu kõigile uueks nädalaks!