Ükskord seisime, mina ja Antti, meie sõber Soomest, Lauluväljaku Lasnamäe poolses otsas. Lauluväljak oli suur ja tühi, Antti vaatas seda ja ütles, et küll on äge koht suureks rokk-kontserdiks. Et näiteks rollingud sobiksid sinna nigu .... nigu rollingud Laululavale noh.
Mispeale mina isegi muiata ei viitsinud mitte. Sest aasta oli siis põhimõtteliselt isegi vähem kui 65, sügavalt punane aeg veel. Kuid igaviku mõõdupuu järgi kulus vähem kui silmapilk ja ennäe, Rolling Stones esineski Eestis, ja esineski Lauluväljakul. Ma ise kohal ei viibinud, hea sõber võttis naise, olime kõik pulmas, aga tagasiteel tuli meil taksoga peale kontserti tekkinud ummikust läbi sõita. Seega elamuse ma sündinust sain, ja pidevalt tiksuv taksomeeter ajas isegi rohkem elevile kui Charlie Wattsi trummimäng või Keith Richardsi soolod.
Kui roki pealt teatri poole pöörata, siis teatriinimesed rääkisid tollal kahest nimest. Üks oli poolakas Grotowski ja teine inglane Peter Brook.
Nemad olid teatrimaailma imetegijad. Leidus üksikuid, kes olid korra mõnda Grotowski või Brooki lavastust näha saanud. Nende seosetuid sõnu ja katkendlikke muljeid pärandati üksteisele nagu muinasaegade loitse. Oma silmaga neid mehi ja nende tööd näha oli üldiselt võimatu.
Praegu, neid ridu toksides, tuleb mul tõtata, et riideid vahetada, bussi peale istuda ja linna sõita - Peter Brooki lavastust vaatama.
Ma olen ärevil, tunnistan ausalt.
Mis siis, kui asi on jama?
Mis siis, kui mu vaim ei küündi üle ääre?
Äh, ma olen lausa närvis. Täitsa jube, kui muinasjutud tõeks saavad.
Eh, saagu mis saab.
Tulgu, mis tuleb.
Vaatame, mis meile näha antakse.
Lõpetuseks niipalju, et etendus toimub Sakala tänaval, NO teatris, omal ajal asus sääl Poliitharidusmaja.
