Sõidan tolle hetkeni ainult nime poolest tuttava Liisiga bussis Näpile, et Birgitile külla minna.
Liis: "Mis koolis sa käid?"
Ma: "Tartu ülikoolis."
Liis: "Kas sul on siis paus praegu?"
vastan "Jah. Olen akadeemilisel puhkusel."
Liis: "Ah-ah."
mul on piinlik. olen Universitas Tartuensise tudeng, aga ei õpi ju praegu seal. tahaks pika loo rääkida sellest, kuidas vähehaaval aina enam ja enam pettusin oma õppejõududes (mõne erandiga) ja akadeemilisuse taotluses kõigi poolt (mõne erandiga) ning sellest, kuidas mul raha otsa sai ja mida arvan teaduslikkuse ülistamisest...
aga ei tee seda. lähen lihtsalt teise kohta õppima.
ja tunnen natuke kaasa neile kultuurihuviga noortele ajakirjanikele, kes kuulevad Pulleritsu käest, et kultuuriinimestega on mõttetu jännata, ja "ärge te jumala pärast kultuuriajakirjanikeks hakake!"
tartu ülikoolis tundsin end nagu sulanud šokolaadipiisk vees - mitte ei saanud nende hulka seguneda. vahest leian Tallinnas rohkem šoksi?
