teisipäev, 27. oktoober 2009

Nii teemegi


Nagu olen kuulnud sadu kordi oma armsa armsa ema suust - Jutt olgu lühike või pikk, peaasi, olgu õpetlik.

FBI esisnaiper, kõige keerukamate juhtumite lahendaja, mees kes saab hakkama ka võimatuga, mees, kes on võimeline boamaole kuuli perse laskma, nii et see mao suust madu vigastamata välja tuleb, juhtub autoga sõitma läbi tühja ja unise Ameerika väikelinna.

Mees viskab pilgu aknast välja, näeb, postkast, selle peal on märklaud ja täpselt märklaua keskel kuulijälg. Mnjah. Postkasti kõrval poesilt, ka sellel ilutseb märklaud ja ka sellel märklaual on täpselt keskel kuulijälg.

Mees võtab hoo maha ja hakkab vähe hoolikamalt vaatama.

No kuhu ta ka ei vaataks, kõrtsiuksele või kirikutorni ristile, igal pool on märklauad ja kõikide, ma kordan kõikide märklaudade keskel on kuulijälg.

Mees peab auto kinni ja läheb küsib mingi taadi käest, kes oma maja ees uniselt silmi kissitab päikese käes, et kuule, kes teil siin linnas sedasi paugutab. Ah, see on see John poiss, siitsamast naabertänavalt, alailma teisel tukk peos, ega ta muud suurt teha oskagi kui päästikule vajutada.

FBI esisnaipri süda hakkab kiiremini põksuma. Ta haistab avastamata annet, looduslikku imelast, tulevast kolleegi. Läheb ja otsib John poisi üles.

Kotkasilmse laskuri moodi John poiss küll välja ei näe. Ta on paks, pekk ripub üle püksikummi, laup moodustab Johni näost vaid mõeldava osa, ja pilk on tal sedasorti, mida kontsentreerituks ei suudaks nimetada ka paadunud optimist. Ja iga lause lõpus ta kas rühatab või peeretab.

-Tere. Kas Sina oled John?
-No oletame, vastab John. (Jätan heliefektid lisamata.)
-Kuule, John, sina oled see mees, kes kogu aeg paugutab.
-No olen. Ja siis.
-Kuule, seleta ära, mis nipiga sa alati, iga viimane kui kord, kümnesse tabad.
-Äh, see on iisi, teatab John. Ma kõigepealt panen paugu kehtima, siis lähen ja joonistan märklaua ümber.

No vaat siis, kui lihtsaks võib elu endale teha...

pühapäev, 25. oktoober 2009

Kolm võimalust


Kui sa palud jumalat, vastab ta su palvele kindlasti, ent võib seda teha kolme moodi.

- Jah.

- Mitte praegu.

- Mul on sinu jaoks midagi paremat plaanis.

Ilus mõistujutt. Kõlab nii veenvalt.

Sellele vaatamata on mul viimasel ajalt tihti tunne, nimetaksin seda universaalseks ja kõikehõlmavaks tühjuseks.
Kui ka pole tõsi, et Jumalat pole olemas, siis tundub, et kuulujutud tema surma kohta polegi vist liialdatud.

Jah.

teisipäev, 13. oktoober 2009

Magasiinikud! minge noorte meediaklubi laagrisse. ja tulge mu meediaringi ka. ainult laager algab 30. ja meediaring algab 31. oktoobril... ma igatahes ootan teid väga.

reede, 9. oktoober 2009

teate seda filmi "Year one"? käisin seda vaatamas, polnud just eriti vaimukas minu jaoks. ilmselgelt ootasin sellelt rohkem..




igatahes seal mängis kiviaja sekspommi Eemat selline inglise näitlejatar, nagu Juno Temple. lugesin temast kirjutatud lugu briti Vouge`ist ükskord.



ja seal mainiti mingit videot juutuubis, mille jooksul näidatakse Temple`it suitsetamas (ja ei midagi muud). natuke aega tagasi hakkas mul igav ja mõtlesin, et vaataks siis seda videot. seda näete siin.


nüüd, kui te olete mainitud videot näinud, siis püüdke kuidagi aru saada, mis tundeid see teis tekitas. mulle näiteks meenus Andy-Warhol-hamburgerit-söömas-video.
ja veel see, et mingid jaapanlased tegid omamaa tüdrukutest videoseeria, kus palusid neil nuudleid süüa (kaks alumist fotot ongi sellest...). jube nunnu, ja natuke kinky. (mõni tee viib hoopis Tokyosse ja mitte Rooma)

neljapäev, 8. oktoober 2009

Olen eestlane


Võib-olla juhtub see siis, kui ma sõidan rongiga Tallinnast Rakverre ja väljas on juba pime. Siis kui vagunis istub peale minu veel kaks naist, kes vaatavad mind nii kurjal pilgul, et hakkab naljakas. Ja siis kui ma ei suuda enam seesmiselt naerda, vaid teen seda varjamatult. Ja mida naervamaks kasvab mu naeratus, seda tülgastavamalt nemad mind vaatavad.

Vot siis ma mõtlen: sinimustvalge.

Üllatus ajakirjanduses!


suhteliselt ootamatu uudis. üks saksa naiste- ja moeajakiri, Brigitte hakkab fotodes professionaalsete modellide asemel kasutama tavalisi inimesi.

kuigi msnbc.msn.com-i uudises "German mag swaps thin models for real women" on kommenteerinud keegi modelliagenturi juhataja, et moeajakirjade lugejad tahavad näha riideid "esteetiliselt ilusatel kehadel"... aga.

paistab, et sel ühel ajakirjal sajastmiljonist on julgust näidata normaalseid inimesi. vaadake ka seda artiklit, mis räägib Lizzie Millerist(alumistel fotodel), kelle fotod avaldati (jumal-jumal!) ilma airbrushimata. keegi blogijaist ütleb kuskil neid fotosid käsitlevas blogi postituses, et pidi üllatusest toolilt maha kukkuma, kuna nägi esmakordselt ajakirjas inimest, kes näeb välja, nagu tema.

Lizzie Miller meenutab ka Tiziani Madonnasid ja... minu ema ja mind ja mu sõbrannasid. me kõik oleme vähemalt sama ilusad.

kolmapäev, 7. oktoober 2009

Parim film, mida näinud olen


Peeter pakkus sihukese teema. Ma tahaks küll väga kirjutada sellest, kuis mulle ei meeldi luua parimate edetabeleid, kui ajutised ja seetõttu mõttetud nad mulle näivad. Ja tahaks lisada, et pole üldse suurem asi filmivaataja. Aga kuna teema on antud ja õhku visatud, ei taha seda eirata, päälkirjaga vaidlusse laskuda. Kuid täpsustan siiski - kirjutan filmidest, mis mind mõjutand ja mulle oluliseks osutund on. Paremusjärjestuseta, suvalises reas.

  • Miloš Formani "Lendas üle käopesa". Vabadus ja hullus, julmus ja argus, võitlus ja allaandmine, kollektiiv ja isiksus selle sees - inimhinge igapäevaselt saatvad teemad mõjusas koosluses ühes linateoses.
  • Jaak Kilmi "Kohtumine tundmatuga". Nii palju säravat fantaasiat ühes filmis. Nii palju julgust ja vabameelsust (tele)ajaloo käsitlemisel. Imetlusväärne!
  • Janno Põldma ja Heiki Ernitsa "Leiutajateküla Lotte". Nii naljakas kui selle filmi tunnustamine ka näib - see lihtsalt on südamlikkuse triumf eesti filmikunstis. Lisaks on seal rohkelt intelligentseid naljakesi, mida kõike ühe vaatamisega ära ei tabagi.
  • Miloš Formani "Amadeus". Jälle Forman! Aga mis sa teed, ta lihtsalt on andekas mees. Suutis isegi Hollywoodis teha filmi, mis kõnetab kõiki maailma loojaid igal ajal ja igas kohas. Kuid mis pole mingi deep friigifilm, vaid mõjub ka mitteloojatele. Võib-olla neile isegi enam.
  • Ilmar Raagi "August 1991" (pildil). Nimetaksin seda oma lemmikfilmiks, kuid ta pole kindlasti parim nähtud film - ta meeldib mulle väga, kuid saan objektiivseil põhjuseil aru, et ta pole mingi maailma filmikunsti tippsaavutus. On lihtsalt ilus ja patriootlik lugu lihtsatest ja ilusatest inimestest. Eestlastest ja meie vabadusest. Palju suurepäraseid näitlejatöid. Ja mõned hetked, mis oma tagasihoidliku suurejoonelisusega igal vaatamiskorral ihukarvad turri tõstavad.
  • Kaljo Kiisa "Nipernaadi". Eesti kirjandusklassika õnnestunumaid ekraniseeringuid. Gailiti vaim ekraanil, Juhan Viidingu ja Ernst Enno mõjutustega.
  • Stephen Frearsi "Kuninganna". Suurepärane, mõtlemapanev sissevaade kuningavõimu võimalikkusesse ja võimuinimeste sisemaailma. Kohustuslik vaatamine igaühele, kel soov võimulolijaid kritiseerida. Sel pühapäeval ETV-s, vaadake!

Nagu näete, on mu nimistus ebaproportsionaalselt palju eesti filme. Mis teha. Möönan, et paljud olulised maailmakino kullafondi kuuluvad teosed on mul nägemata. Aga teemapüstitus oligi ju parimad nähtud filmid. Saadaksin tänusõnad veel hääle sõbrale, kolleegile ja filmiasjatundjale Johannes Kengile, kelle soovitusi mööda olen ära näinud hulga suurepäraseid filme. Aitäh, Johannes!

Tänan tähelepanu eest! Kohtume järgmistel kordadel!

teisipäev, 6. oktoober 2009


Jou, soovitan lugeda "Unenägude Angust". seel on Alexander McCall Smithi kirjutatud väga mõnus romaan. isegi kaas on sellel ilus, rääkimata raamatu sisust. seda on kerge ja mõnus lugeda.

neljapäev, 1. oktoober 2009

Miks inimesed ikkagi kirjutavad


Esiteks, kõik ei kirjuta.

Aga need, kes kirjutavad.
Üks põhjus: raha pärast. Kas siis amest on selline - ajakirjanik, PR, reklaam., jne, või siis on nad leidnud kullasoone (ah, mis kulla, aga mingi soone, mille järele massides on nõudmine): Coelho on suurel määral sihuke mees mu jaoks. Kui "Alkeemikut" mitte mainida, siis ülejäänu...

Teiseks - et neid märgataks. See on ka sulli ja feimi teema, enamik rokkmuuskuid hakkavad pilli mängima ja laulma selle pärast, et kui kitarr kaelas ripub, siis panevad pliksid sind kergemini tähele. Kuid siin on ka soov edastada maailmale oma arusaama asjadest, oma sõnumit. Enamik blogisid teenib neid eesmärke.
Siia alla kuuluvad kaudselt CV ja avaldused isegi.

Kolmandaks - et kinnitada iseendale enese olemasolu. Selleks on hea, kui teised su tekste kuulevad, loevad, nende üle mõtlevad. Jälle blogid, aga ka räpparid, rokkarid, bardid, luuletajad, kirjanikud, ajakirjanikud.

Et enesest aru saada. Kui mõni siia blokki kirjutajatest loeb oma vanu sissekandeid, ta kas imestab või itsitab või jääb mõttesse.

Viiendaks - andelaad. Naljakal moel on enamik trummimehi, keda mina tean, napisõnalised. No mitte tummad lausa, aga räägivad ikka vähe. Kui palju laule kirjutasis John ja Paul, ja kui palju on neid elus kokku kirjutanud Ringo.
Kellel on tugev kunstianne või tantsuanne, loomulikult teeb ta pilte või keerutab püüne pääl keha.

Kuuendaks. See on sund. Tsiteerin ei mäleta keda. Iga kord peale raamatu kirjutamist tulen pimedast sügavikust päevavalguse kohta. Tsiteerin Isabel Allendet: Kirjutamine on rännak omaenese hingesügavustest.

Järgmiseks: Et tunda vabadust. Et põgeneda reaalsusest. Kirjutada elu ja suhted ilusamaks. Katsetada teistsuguse võimalikkust.

Veel. Ühte ja ainukest põhjust pole. On olemas keerulised ja vahelduvad akordid. pealegi on neid rohkem, kui siin loetletud.

Ja kaheksandaks, kui midagi kirjutad, kirjuta nii, et maailm sest kasu ja rõõmu saaks. Selline sisemine hoiak võiks kirjutajal olla. Isegi kui ta on pealtnäha sihuke ropp ja rõve mees nagu Henry Miller.

Lepingu allakirjutamine. Need konksud, mis moodustavad su nime. Kuhu see paigutada?

No neil on ikka raskeltvedanud, kes õpivad vene keelt, mitte armeenia keelt



Vene keelega on mitut pidi keeruline.
Näiteks, osad tähed on meie jaoks võõrad, osad tähed tuttavad, aga häälduvad teisiti. Süüdi on selles kaks munka, Kirill ja Mefodi, kes slaavi tähestiku kehtima panid. Nad olid sihukesed originaalitsejad vennad, ei tahtnud copy pastet teha, õige ka ühtpidi, aga nende lahendus, et vene keele H on kõrva jaoks N või M on kõrva jaoks T, see on kuidagi poolik.
Või siis tähtede järjekjord tähestikus. No oli neid nüüd vaja segamini peksta.

Ühtteist originaalset suutsid nad ikka kahe peale välja mõelda. Tähed Jaa ja Juu ja kõik need loodushäältest inspireerit põrisemised ja susisemised.

Õnneks on osa tähti meie jaoks tuttavad: A ja O kasvõi, mille vahele mahub kreeklaste meelest algus ja lõpp, alfa ja omega.

Siiski, mõõdukas originaalsus on teinekord terviseks ja mõjub laiadele rahvamassidele palsamina. Sest armeenia keele tähestiku lõi originaalitsejast munk, copy paste olid tema jaoks sama mis Peltsebul ja Lutsifer, tema otsustas, et armeenia tähestik koosnegu vaid tähtedest, mida mitte üheski teises tähestikus pole.

Nõrgema mõistusega ajavad need konksud ja kaared hulluks. Ruunidelegi on kergem pihta saada.

Seega on vene keel tervislikum, kui armeenia keel, see peaks nüüd selge olema.

Üks asi on veel, mis vene keele puhul ajudele hakkab. Nad ei kasuta sõna ON. Ei ütle, et "see on ilus tüdruk" Ütlevad "See ilus tüdruk"

Selle pisikese sõnakese puudumises avaldub täiel määral vene rahva suurus ja viletsus.
Nad ei kasuta sõna ON, neil pole seda tarvis; nad on niigi kindlad, et kõik, mis nad ütlevad, ON nii, nagu nad seda ütlevad. Tüdruk (on) ilus, maailm (on) suur, betoon (on) tugev...

Aga samas, aga samas. Mine Sa ikka tea. Äkki maailm ei ole suur, ja see tüdruk, kellest jutt, ei võidaks missivalimis, ning betoonseina sisse tekiks näpulöögist auk.

Siit tekivad suured sisemised kahtlused ja kõhklused.
Ja see paneb vene rahva jooma. Rängalt jooma.
Nii et pilt kaob. Ja näha pole ei tüdrukut, maailma ega betooni.

Na zdarovje!