Robin portselanipoes

Mul see video meeldib.

Meeldivad värvid ja plaanid. (põld ja diivan)

Robini tants meeldib, laivis on parem, aga annab hea ülevaate, mida näha võib.

Ja muidugi see, kuidas temast on tehtud elevant portselanipoes.

Esimeseks olemise rõõm

Lõpetasin kusagi augustikuus teistkordselt Split Secondi mängu.
BTW, see on esimene arvutimäng, milles ma oma pojast tegijam olen.



Selle auks võime kõik koos vaadata maailma ühte esimest arvutimängu. Pidi see aga kõige esimese mängija jaoks põnev olema!

Rääkige sellest oma sõpradele ja lastele ja õdedele-vendadele!

 Eero piilub ajakirjandust peaaegu iga päev

tere, olen Pia Maria Uuetoa. eelmise õppeaasta alguses kohtusin lahedate noortega Rakverest, kes tahtsid kirjutama hakata. nüüd otsime endale uusi liikmeid juurde, kes tahaksid koos meiega igakuiselt täita ühte lehekülge Virumaa Teatajas ja vahepeal laupäeviti kokku saada, ning kirjutamisest rääkida, seda harjutada, õppida, analüüsida, nuumata, paitada, toksida, jne.

teisisõnu, vaadake siia!

meil on ka bloog.

liituge meiega ja te ei kahetse!

sel nädalavahetusel kuulsin naljakat nalja

Selle nalja vahendas Andryle ja mulle Michael Woodhead, kelle kohta Andry ütles, et tutvustan sulle kõige lahedamat inglise keeles rääkijat, ning tal oli õigus!


nali kõlab eesti keeles nii:
Blue (kel on punased juuksed) ja Curly (kel on sirged juuksed) istuvad pubis ja joovad õlut.
Blue ütleb, et tema karjakoer on parem. Curly ütleb, et tema karjakoer on parem. Vaidlevad ja vaidlevad, joovad ja joovad kuni lõpuks baarmen ütleb, et mida te vaidlete, parem tõestage oma juttu!

Lähevad siis mehed Blue karjatarade juurde, kus Blue ütleb oma koerale: "Muki, nüüd teed nii: lähed esimese tara väravast sisse, paned värava kinni. Lähed järgmise tara väravast sisse, jätad värava lahti, jooksed lammasteni, puu all on neli lammast, tood nad väravast läbi, paned värava kinni. Ajad lambad esimese väravani, teed värava lahti, ajad lambad väravast läbi, paned värava kinni, ajad lambad kolmanda tara väravani, teed värava lahti, ajad lambad august läbi, paned värava kinni ja istud."
Muki ütleb auh! ja teeb kõike seda.

Curly ütleb, et see pole midagi, ja oma koerale ütleb: "Pontu, hommikusöök!"
Puntu jookseb kuskile ära, natukese aja pärast naaseb, paberkott hambus.

Pontu asetab koti maha, võtab sealt hammastega välja sangaga poti ja toob jõest potti vett, otsib kokku piisavalt puid, ütleb auh! ja Curly annab talle tikupaki.
Pontu süütab lõkke ja paneb poti tulele, ootab kuni vesi keema läheb. Kui vesi keeb, võtab paberkotist välja muna ja paneb selel potti ning ütleb auh!
Kolme minuti pärast Curly ütleb, jah, aeg täis. Pontu tõstab muna potist välja ja jääb peapeale seisma.

Noh, Blue ütleb, et tore küll aga miks ta peapeal seisab. Curly selle peale: "Tark koer on - ta teab, et mul pole munapeekrit kaasas."

Savist särk ja puust perse

Puust juust

Automaatne muffin

Seksikutsu

Ajabinokkel



Bimonokkel

Lihakehaviha

tampoonšampoon

savihavi

lorutoru

Mida öelda

Ei teagi, kas tahan öelda, et Magasiin never dies

või et Rust Never Sleeps.

Hey Hey, My My - Neil Young

Hey hey, my my
Rock and roll can never die
There's more to the picture
Than meets the eye.
Hey hey, my my.

Out of the blue and into the black
You pay for this, but they give you that
And once you're gone, you can't come back
When you're out of the blue and into the black.

The king is gone but he's not forgotten
Is this the story of johnny rotten?
It's better to burn out 'cause rust never sleeps
The king is gone but he's not forgotten.

Hey hey, my my
Rock and roll can never die
There's more to the picture
Than meets the eye.

Seda tean küll, et Magasiinil on tõsised puutepunktid igavikuliste väärtustega

ning enamik siinsetest tekstidest pole aegumisemärki külge saanud.

Sõnaühend "Lääne Viru noorteblogi" tuleks ära muuta.

Tehtagu pakkumisi.

Nii palju on muutunud.
Meis kõigis, meie kõigiga.
(Muide, paremuse poole)

Ja tänud Pia-Mariale ning Peetrile, kes asja vahepeal elusana on hoidnud.

Ehk ka mõni teine ....mm .... (taipate isegi, mida mõtlen)

Siku siiruviiruline ugrimugri

Rein Sikk on väljapoolt sihuke võluv mehetükk, kel suunurgad alatasa kõrvuni, silmad peas säramas kui Tootsi silgud kuuvalgel, jutt voolab tal vulinal ja ringi liigub ta enam vähem alati rahvatantsija hüpleval sammul. (Seda kirglemist ja karglemist leiab teinekord isegi ta lehelugudes) Sõnaga, välimuse poolest ei meenuta ta uimase matsirahva järeltulijat või lõputu kaamose kätte sisemiselt poolsurnuks külmunud soomeugrilast kohe mitte. Aga just seesama pealtnäha muretu mehike on kirjutanud raamatu “Minu ugrimugri”

Soome-ugri kultuurist ja inimestest kirjutatud lood ja laulud kipuvad olema ikka ja jälle sihukesed kurvameelsed ja saepurused. Halavas tundetoonis. Rahvaste väljasuremistest või üksikisikute sissekukkumistest võitluses mõne kasuahne ametniku või kompaniiga, ja sellest, et kõikide meie pärisosa on kõle ja külm ja pime ilm, millest läbi kostab ainult ugrimugri jonnakas olemusnohin.
Siku Sinu oopus soome-ugri maailmast ja selle esindajatest on aga elurõõmus ja -jaatav, justkui oleks tegemist mingi hoopis teise maailmajao ja rahvaga.

Omajagu "süüd" on siin raamatu vormil. Enamiku vahejuhtumistest suudab Sikk välja pakkuda anekdoodina, mis teadagi üks lõbusamaid kirjandusžanre üldse. Süžeed korjab autor maast üles sama hõlpsalt kui teravapilguline seeneline tänavusel sügisel seeni. Ja pannile kõlbab ning hea maitseb pea kõik. Isegi lihtne lugu, kuidas Sikk külastab sama külapoodi, mida maailmakuulus saami lauljatar Mari Boine. Või kuidas sõbraga õues ugrimugri huntide ulgu kuulates, kõlaritel võimunupp põhjas, kohalikud külakoerad hundidisko ajal ulgudes hulluks lähevad ja pärast kolm päeva metsa suunas ettevaatlikke pilke heidavad.

Kohati on kahju ka, et autor natuke enamat ei taotle, kui lustlik ja meeldejääv reisikirijajupp või kentsaka sündmuse jäävustus. Kasvõi Kadrina valvejoodiku Juliuse elupiltidest saanuks mõni teine kirjutaja kätte väga korraliku novelli või lausai pisemat sorti romaani.

Pisivigadele vaatamata on see suur raamat. Ega enamik eestlastest ei tunne oma sugulusrahvustega tegelikku sugulust. Soomlastega saab koos mõnusasti viina võtta, jah, ning nende juttu mõikab enam vähem alati, aga veel mõnusam on nende üle irvitada ja neid poroks sõimata. Ungarlased räägivad mingit sihukest palavat pudrukeelt ja viiuldavad ja söövad pipart ja joovad veini, no mis sugulased need meiesugusele tuhli ja jahusousti peale kasvanule. Ja mardid ja hansid ja neenestid ja sõlkupid ja kes iganes, no need on pooleldi venelased ja pooleldi tšuktšid, alaarenenud igatahes.

Ja siin suudab Sikk peaaegu et vee veiniks muuta. Ta paneb eestlase ja udmurdi või saami südame samasse rütmi põksuma ning ei rõhu mitte sellele, et inimesed me kõik, kes siia ilma sünnime, siin natuke aega rabeleme ja siis jälle kardina taha kaome, vaid näitab, et näe, samamoodi kui meid siin tallasid suuremad ja tugevamad, tallatakse neid seal. Ja nemad panevad vastu samaga, millega meie: jonni, arusaamatu ning loomahääli meenutava undamisega, võimega ellu jääda tingimustes, kus rõhujad ja tallajad poole tunniga vedru välja viskaksid.

Kahte lausesse kokkupakitult. Üldjuhul on soome-ugri paradigma halav. Siku ugrimugri paradigma on reibas ja kirglik, rõõmsameelne ning kirev. Ja säärase kursimuutuse algatamise eest võiks iga soomeugrilane 25 miljonist Sikule õlle välja teha. (Mida loodetavasti juhtuma ei saa, säärasele koormusele ei pea vastu isegi ugrimugri põis, selline õhupallina lõputult veniv.)

Kasutades Yoshi Oida, ülemaailma tuntud jaapani teatripraktiku terminit “näitleja keha”, mis peab Oida arvates olema suurem, kui näitleja füüsiline keha, sest muidu ei suuda ta publikut end lava peal jälgima panna, võib öelda, et selle raamatu “keha” on tunduvalt suurem kui raamatu füüsilised mõõtmed või lehekülgede arv.

Täielikult pääseb see ugrimugri vägi, jonn ja sisu, mis autor raamatusse on mahutanud, täies jõus ja ilus valla sel päeval, kui kasvõi mõni üksik peatükk mõnesse väiksema ja madalama enesehinnanguga ugrimugri keelde ära tõlgitud saab. Ja see juhtub! Sest seda on ugrimugri maailmale vaja. Ja kui Sikk lisaks Kaera-Jaani taktis kirjutamisele ka näiteks labajalarokki ja india tantristlikke pominaid oma kirjanduslikku relvastusse suudaks lisada, ning teemat jätkata, siis mina igatahes ei imesta, kui ugrimugri maailm püstitab ühel päeval autorile suure ugrimugri rahvuslike ornamentidega kaetud samba püsti paneb.

Sügav vagu napil põllul

Kui mõtlen raamatuvirnale, mille möödunud aasta jooksul läbi kammisin, siis onJuurika 101 albumit nende seast üks kiiremini silme ette kerkijaid. Vägev elamus. Oli ja on.

Ma armastan lugejana ootamatuid fakte ja sügavaid seoseid. Teadasaamine, et “Kukerpille” varustas väljamaa folkmuusika plaatidega Inglismaal elav legendaarse punase viiuldaja Eduard Sõrmuse lesk... heh. Mõnes muus kultuuris oleks see liin ammu romaaniks kirjutatud.
Ma armastan kiireid ja vaimukaid võrdlusi. Kui keegi paneb kirja, et “Smilers” leiab alati eksimatult publiku G-punkti üles, “Terminaator” asendab selle aga innuka kaissukippumisega, ma ruigan mõnust ja võtan kirjapaneja ees maha mitu mütsi.

Muidugi ma virisen ka. Nende 101 plaadi seas on asju, mida mina mingil juhul kuulata ei viitsi. Beibepopp näiteks. Elu on selleks liiga lühike.J a Sven Lõhmus ikka nii tegija ei ole, nagu ta Juurele tundub, siiamaani vähemalt. No ja metal ja heavy, need pole minu teetassid ega -sordid. Mulle antagu jatsu, folki, trubaduure ja barde. Aga kas see popipõllule ka mahuks? Mnjah, võtan virina pooleldi tagasi.

Ja siianii pole ma küll osaniud välja nuputada levižanri, mida Juur valgustamata oleks jätnud. Iga liin saab oma pai ja patsutuse kätte. Ja see on kõva sõna, demonstreerib kirjutaja teadmist ja oskust tasakaalu säilitada ka pilvelõhkujate vahele tõmmatud köiejupil. Taas kukub paar mütsi põrandale.

Ent. Põnevam kui plaadiloetelu, on selle raamatu puhul kirjutaja enda isiksus. Ma arvan, et mitte ainult minu jaoks. Juur on ju avalik kuju, teda tunnevad kirjud koerad ja tuvastavad isegi end pildituks jkamminud joodikud. Wim Wenders õpetas kunagi (mitte mulle, Roman Baskinile), et kui filmi vaadata, siis näeb vaadates ka seda inimest, kes filmi taga. Nii ongi. Siit raamatust paistab kenasti välja, mis mehega tegemist.

Aga ega tea ka. Googeldage ja vaadake Juurest tehtud fotosid. Suuremal osal neist vaatab ta kaamerasse, omal käed risti rinnal. Mida sa varjad mees? Miks sa ei ava end oma publikule. Kas sinus pulbitsevad salapahed, mis tõusevad pinnale kui kuuvalgetel öödel kusagil äärelinna patumülkas püherdad. Ei tea, ei tea.

Aga polegi tähtis. Lõppude lõpuks loeb ju välimus, kas pole.

See on mees, kellele elu on lill. Või isegi "suur lilleaed" Läheb läbi rukkipõllu, laseb vilet, lõõb lepakaikaga nõgesid ja maltsa kahte lehte. Igapäevases elus ja igalaupäevases “Postimehe” naljalisas.
See mees märkab maailma ja oskab asju meeles pidada, järjekindlalt. Oskab nende asjade kohta teravalt öelda, ära panna, nii et klaasid klirisevad ja lollid ja kurdidki punastavad. Kuradima kummalisel kombel on selles kõigepanemises sooja hoolivust., sealt vaatab vastu isegi nihuke pateetiline nähtus nagu mission impossible - maailma parendamise soov. (Ehkki siinkohal kergitab Juurikas ise, kui ta seda lugu lugema juhtub, imestunult kulmu.

Eesti rahva paremad pojad ja tütred võiksid sellise olemisviisi peale tihedamini mõelda, end sellest nakatada lasta. Ärge propageerige gripivaktsiini, meil oleks teistlaadi süsti tarvis hoopis. Tuleks rahvuslikule tervisele kasuks;, vaimsele, füüsilisele.

Muidugi on Juurel isiksusena omad konksud ka küljes. Selge see, ta pole ju monument, inimene ikkagi. A ta võtab oma konkse ja kannatusi ka kuidagi mõnuga. Nii vähemalt paistab kõrvalt vaadates. Ja mõnikord kannatab Juurikas verbaalse mölapidamatuse käes, aga selles teda süüdistada ei maksa, kuna ta vanaema on Polkovniku Lesk.

Muusika juurde tagasi tulles:: raisk, kui õhuke on Eesti popkultuur.!!! Luban omalt poolt - kui järgmisel kolmapäeval Viking lotoga jackpoti võidan, eraldan sellest paar miljonit, mille eesr saab vähemalt aasta aega kaasaegset kutuuriajakirja välja anda. Midagi sinna kanti, nende horisontide suunas, mida valgustavad Wired, Mojo, või Uncut:. Üritaks vähemalt.

Ära loe raamatuid (avalik-isiklik kiri noorele sõbrannale)

Tere, kaunitar
Oi! Nüüd tuli hästi paha pealkiri. Jääb mulje, et ma ajan Sulle keelt kõrva, pikka ja tatist, või löön külge. Ai ai. Külg pärast üleni sinine. Tuleb pealkiri ära muuta.
Tere, peletis
Noh, nii on hää. Nüüd ei jää mingeid muljeid.

TEGELIKULT olen pärast meie kohvikujutuajamist pikalt mõelnud ühe asja pääle. Mis me seal kõik kokku rääkisime, ega ma suurt ei mäleta, aga taas andsin Sulle ühe raamatu lugeda ja hiljem veel surusin Sulle kui vene keele fännile pähe teist raamatut - Orlando Fientese "Nataša tantsu" Aga tead, mu meelest polegi tähtis, mida loetakse. Tähtis on hoopis, kuidas loetakse.

LUGEMINE SEOSTUB enamikul kas meelelahutusega või info otsimisega või maailmamuredest ja elumerest põgenemisega. Sellised teguviisid pole üldse mitte valed.
Meelelahutusest - raamatud, mis on hääd, ei lahuta meie meeli, nad hoopis ühendavad neid. "Kolm musketäri" pole pelgalt ajaviiteline ajaloofiktsioon, seal ülistatakse sõprust, au, truudust, hukatakse armastuse reetja. Juhan Liivi "Lumehelbekese" pomin, nii pagana lihtne, et enam lihtsam ei saagi olla, ühendab meid "tasa - tasa" meie vileda ja pimeda Eestimaa talvega, selle kihi läbinult jõuab see lihtsajooneline sõnarakett järgmisesse sfääri, milleks on inimese elu ja surm, ning sealt sööstab ta juba lõbust unnates kosmilisse kõiksusse.
Info, no seda on niigi palju, ja samas alati ja ikka vähe. Aga kui Sa loed läbi mingi raamatu, kus mingi Birminghami lossi toatüdruku rind hakkab perepoja teravatipulisi vurre silmates kerkima ja langema nagu üheksas ja üheteistkümnes laine kokku, siis selleks ajaks, mil toatüdruk teada saab, et tegelikult on ta sünnipära poolest kuninganna esimese tütre kuuenda armukese vennatütar ja seega igati kõrgest soost ning see fakt lajatab perepojale pähe sellise kaikana, et ta ei jaksa muud, kui põllega preilikesega, kel tolmuhari veel, käes altari suunas komberdada, oled sa igal juhul endasse imenud ka mõned tilgakesed Suurbritannia kliimast, kommetest, söökidest jookidest ja sisekujundusest. On jui.
Maailmast põgenemine läbi lugemine on üks kõige ohutumaid narkootikume. (Ehkki, siinkohal pean piinlikkustundega köhatuse alla suruma, sest mina armastan siiamaani manustada doose, mis elevandikarja jenkat tantsima paneks.) Siiski, kes jaksab kogu aeg teadvusel olla?! Dalai laama ja Vlamimir Putin ehk, üliinimesed mõlemad, kui nemadki. Ja raamatuute kaudu maailmast põgenemine on nagu jõuduandev teetass. Rüüpad selle põhjani, unistad veidi ja keerad taas käised üles, et elule kallale asuda. Suurema lustiga kui varem.
Nii et sellist nähtust nagu "vale lugemine" pole mu meelest tegelikult olemas. Kuid olemas on mu meelest siiski nihuke nähtus nagu "kõige õigem lugemine" Sellest lähemalt veidi allpool. Enne üks pisike kõrvalepõige.

HARIDUS, mis asi see on? (Ütlen kohe ka ära, haridusel ei pruugi lugemisega seost olla. Tunnen mitmeid väga tarku inimesi, kellega on päevade kaupa põnev vestelda ning maailma asju arutada, samas on neil hämmastavalt väike lugemus.) Aga selle küsimuse peale, misasi see haridus on ja mida ta sööb ja joob, pidin omal ajal mõtlema, kui paaris ülikoolis loenguid lugesin ning tahtsin inimestele rääkida juttu, millest ise aru saaksin ja ka kuulajad jagu saaksid.
Hariduse definitsioone on musttuhat, aga need kõik on nii keerulised, nagu polekski eesti keeles välja öeldud. Mõtlesin siis oma kahe ajuraku abil, misasi see haridus küll olla võiks. Kuidas seda kokku võtta nii lihtsalt, et selle nokiks ära 10 aastane "jou krae" tüüpi hip-hoppar ja peaaegu saja aastane vaimuvärske "elame veel" vanaemake. Ja kujuta ette, välja mõtlesin.
Haridus on võime astuda dialoogi.

VÄIKE LAPS õpetatakse rääkima selleks, et ta saaks öelda, mida ta vajab. Et ta ütleks "mul on kõht tühi", kui ta süüa tahab ja et ta ütleks "ma tahan potile", kui tal viimased paar tundi pole kõht tühi olnud. See on juba hariduse algidu. Veidi suurem laps läheb kooli, õpib lugema kirjutama. Näiteks selleks, et saaks lahendada ülesande: "Ema läks poodi ja ostis viiekroonise jäätise ja kahekümnekroonise huulepulga, mitu krooni tal kokku kulus?". (Pipi muidugi küsiks sellist ülesannet kuuldes midagi umbes nii, et kas tegemist oli rongaemaga, kes aru ei saa, et ühest viiekroonisest jäätisenirust ei saa üks õige laps mitte isu täis ja huulepulga soetamise asemel oleks ema võinud kolmekroonise toore peedi osta ning seda närida, aga see selleks). Laps õpib neid ülesandeid, et elus arvutamisega hakkama saada. Seda esimesel pilgul.
Sügavamalt vaadates aga astub see laps dialoogi, kui mitte kellegi muuga, siis vähemalt selle onu või tädiga, kes need rehkendused kirja pani ja kokku kogus.
Sina (vist) lahendasid matemaatikaülesandeid, kus kroonidega arvutati. Mina igatahes rehkendasin rublade ja kopikatega. Aga minu ema rehkendas, mitu marka sai intressi peremees, kes oma rukkikülimitult saadud raha panka hoiust pani kandma.
Ja vaata nüüd hoolega, see näide demonstreerib meile, et ka lihtsa matemaatikaülesande puhul ei olda dialoogis mitte ainult õpiku koostajaga, vaid ka millegi hoopis suuremaga. Selle suurema, isegi mõõtmatu nähtuse nimi on Aja Vaim.

NOORUK, kes juba gümnaasiumis käib ja filosoofiat tudeerib, võtab kätte prantsuse eksitentsialisti ja puurib end lausesse "On ainult üks filosoofiline probleem ja see on enesetapu küsimus. Otsustada, kas elu väärib või ei vääri elamise vaeva tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele...”jne jne. Kes selle üle juurdema jääb, kes eneselt mõttes küsib, kas tõesti on see nii, ei esita küsimust iseendale. Ta küsib seda Albert Camus käest.
Oletame, et mõni teine nooruk asub õppima ladina keelt (nagu seda hakkas sel aastal keskkooli esimeses klassis tegema meie ühine sõber P). Ja kui P vaeva näeb ja asjast mõnumaitse suhu saab (need kaks peavad ka mu meelest hariduse juurde kuuluma, sama kindlat kokkukäivatena nagu särk ja see pükstes peituv kehaosa, ning seda ei peeta koolis mitte meeles, aga see selleks), siis ühel päeval on tal võimalus vestelda Julius Caesari või Marcus Aureliuse enesega nende emakeeles.
Võibolla jääb talle sealt terveks eluks külge harjumus Caesari või Aureliuse või Senecaga vestelda. Ja vestlemine on tegevus, mis võib muuta maailma ajalugu. Seda on öelnud Theodore Zeldin, aga tark neiu nagu Sa oled, suudad Sa isegi meelde tuletada või ette kujutada mõne vestluse, mis vähemalt Sinu elusaatust on muutnud.
No võib ju näiteks juhtuda, et Sul on vaja sünnipäevale minna, seal on ka üks poiss, nimetame teda mister X-iks, tore oleks, kui X Sind märkaks. Sul, tüüpilisel naisterahval, pole aga midagi selga panna. Õnneks juhtud Sa MSNis lobisema oma sõbranna M-ga, ja M teatab, et nägi Kuldkalakese kaltsukas imearmsat litritega toppi, mis maksis ainult kümme krooni. Selles topis Sa, va punapõsk peole siis lähedki, ja oled vastupandamatu. X tiirleb Su ümber nagu kärbes meepoti ümber, te vahetate telefoninumbrid ja poole aasta pärast... jne jne.
Üks inimene ongi terve maailm, aga kahtlemata oskame me kõik tuua näiteid, kus jutuajamise peale on muutunud linnade, riikide, rahvaste saatus. Võime ju, eks ole.

JA NÜÜD TULEB PAUK!
Lugemine ka on tegelikult vestlemine. Nii ongi.
Alul sa loed ja loed ja loed, ja see meenutab rohkem niisugust vestlust, kus üks on kuulaja ning noogutaja rollis ning teine muudkui pajatab. Rootsis on üks nisuke kirjanik, kelle kohta räägitakse, et kui tema raamatu lahti teed, siis ta nagu võtaks Sul nagu nööbist kinni ja kus kukub siis aga rääkima. Ja enne järele ei jäta, kui jutt otsas, ehk raamat läbi. Selma Lagerlöf on ta nimi, rootslased panid ta pildi oma 20 kroonise pääle. No meilgi on nisukesi "tüütuid" tegelasi, Tammsaare on sihuke häbematu vennike, kel suva, kas oma lugeja teadvusse ronida uksest või aknast, raamatust või filmist, Luts on kah sihuke paras möödapääsmatu jurakas.
Aga tead, mis kõige toredam. Tegelikult, kui Sa oled valinud välja juba mõned "omad joped" kellega raamatu läbi suhtled, tabad ühel päeval ära, et nende käest saab ka küsida. Mis siis, et nad surnud on" Ikkagi nad vastavad.
Noh, on Sul näiteks tulevikus härra X-iga mingi keeruline situatsioonikoobastik läbimisel. Pime. Valgust ei ole. Edasi minna ei julge. Ees võib olla kuristik, külje peal võib näljane lohe keelt limpsata. Sõbrad, kes on sama elukogenud või -kogenematud kui Sa ise, ei oska muud teha, kui koos Sinuga nutta ja õhata. Aga siis tuleb Sulle meelde, et lugesid kunagi Tammsaare "Elu ja armastust", ja seal oli ka üks olukord, natuke nagu selle jama moodi, mille võrgus Sina parajasti siputad. Ja võtad ja loed Tammsaare uuesti läbi, ja sama hooga kihutad ka läbi "Tõe ja Õiguse" kahest köitest.
Kolm päeva hiljem ärkad hommikul teadmisega, mida X-ile kosta ja millise terariistaga teda pista. Tead seda, sest Tammsaare andis vastuse. Geeniuste värk noh, nemad räägivad ka haua tagant.
Ja kui Sa niisugust lugemist, mitte "mille", vaid "kelle" lugemist mõned head aastad oled juba harjutanud, võid jõuda uuele tasemele. Sul on jama, sul on probleem, sa lähed raamaturiiuli juurde, lased pilgu üle nimede ja võtad kätte ühe raamatu. Keskendud hetkeks, esitad konkreetse küsimuse, teed raamatu lahti, loed lause, ja seal on vastus mida vajad.

SELLE ENNUSTAMISVIISI nimi on bibliomantia, see on nii lihtne värk, et Sigatüüka õppeprogrammis seda pole, sest võluripoisid ja -plikad õppisid seda juba võlurite lasteaias. Aga lihtinimesed saavad ka sellega hakkama. Ühest mehest räägitakse, kel tuli see kohe esimesel katsel sajaga välja.
Mees oli suures mures, võttis Piibli kätte ja luges sealt laksti: "Ja Juudas läks ja poos end üles." No see teguviis mehele väga innustavalt ei mõjunud, ta otsustas korra veel proovida, ning luges järgmisel korral "Tee sinagi nõnda!". Hm, jäi mees mõttesse, las kolmas kord olla kohtuseadus. Ning tegi otsustava katse ning luges: "Mis teed, tee alati hästi."
Noh, see oli muidugi üks vana habetunud anekdoot, nagu Sa isegi taipasid. Aga mina olen oma elus saanud tõepoolest hämmastavaid bibliomantilisi vastuseid: Mati Undi, Jaan Krossi, Juhan Viidingu, Bobby Mc Ferrini, Bob Dylani, Jacques Preverti, Vladimir Võssotski, Jaroslav Hašeki ja paljude teiste käest. Kuid sellest ma siinkohal kõva häälega ei räägi. Kõige tähtsam looduskaitseala on inimese hing ja oma hinge keerukat kaarti ma leheveergudele laiali ei veereta, mis sest et endine häbitu ajakirjanik olen.

AGA NAGU KISAB sealt ülevalt pilvepiirilt või kusagilt sügavalt põrgukaevust - nagu sa tead, on mul kõva kuulmine ja ma ei suuda häälesuunda seetõttu kuigi täpselt lokaliseerida - Karl Marx: "Tõe ainuke kriteerium on praktika!".(Vale jutt puha, aga see selleks.). Katsume siis asja praktiliselt järele.
Küsime näiteks, noh, midagi poliitilist ja laiu masse puudutavat: "Milline partei võidab Lääne Virumaal järgmised valimised?"
Ma lähen nüüd korraks teise tuppa, keskendun ja valin raamatu, mis mulle vastu hõikab:" Mina tean, mina tean" Teen selle suvaliselt leheküljelt lahti, torkan näpu lehe peale ja panen selle lause, mis mu näpu alla jääb, siia kirja. Nõus?
Ok, teeme ära.

"Enne magamaminekut lepiti kokku kolmekümne hõbemarga peale, lisaks karusnahakimbud kummalegi." Mait Metsanurk, "Ümera jõel" Eesti Riiklik Kirjastus 1956, lk 184, 5. lõik ülevalt.
Ja näe, Metsanurga taat ennustab säält manalast, et tulemas on kahe partei koalisatsioon, mis mõlemale poolele majanduslikult ülisoodus. Valimised pole enam kaugel, jääme ootama ja vaatama. Seniks nägemiseni.
Loodan, et jaksasid selle pika kirja ikka läbi lugeda, aga kui ei, siis jäta meelde viimane lause:

MU KALLIS JA KAUNIS noor sõber,

ära loe raamatuid,

loe hoopis

inimesi.