Kõrk preili ja kolm venda

Elasid kord kolm venda vennikest: Astro Nautija, Kosmo Nautija ja Taiko Nautija. Nad kõik armastasid ühte ja sama neidu - Astro Noomijat.
Ent kõrk preili tõrjus kõik vendade lähenemiskatsed.

Ekstra külm neitsiõli ...

... tõlgiti ühes pisikeses toidupoes "Extra cold virgin oil".
Sellega seoses, aitan kirjutada Virumaa Teatajale suvist intervjuudesarja teemal, kuivõrd inimesed va masurutise (masuaegne surutis) all ägavad ja kas nad näiteks puhata üldse julgevad või veeretavad muudkui musti masumõtteid peas.


Toredad ja elusad vestlused on olnud. Oleme alati naerda saanud, ja avastanud uusi asju ja. Aga siis, kui diktofon või arvuti kinni lähevad, siis hakkab jutt puhuma uue nurga alt. Mainitakse potentsiaalseid kohtuasju ja tulevasi palgakärpimisi ja tüdimust selle üle, et peab suvel tööd tegema ja.

Ise ka ei räägiks pooli asju avalikkusele, ikka pööraks selle päikselisema poole ette.
Või mitte?
Tuleb meelde, kuidas üks tark naine mulle ütles, et inimese teevad terveks armastus ja tõde koos. Nii ma siis põen oma poolikut ja kasutut tööd.

Linke lugude juurde ma siia üles panna ei saa, kuna neid lugusid netiversioonis ei avaldata. Tänapäeval on see sama tobe kui väikese poisi käratsemine ja jonnimine, kes tahab sedasama jäätist, mille ema juba ära sõi.
Päevalehed on välja suremas, ja pole sest miskit, peaasi, et ajakirjandus jääb.

Sümpaatsed saapad, sümpaatne kass

Kõikidest Maailma saabastekandjaist tuntuim on Shreki filmide Saabaste Kass, kellele Antonio Banderas hääle on andnud. Rakvere linnanoorte teatritruppi trupi Triibu-Liibu (nihuke nimi peaks tollele tegelasele välimuse põhjal sobima) päris nii Kõva Tegija pole, aga tunda on, et mõlemad on omavahel sugulussuhetes ning need on suht lähedased.

Milline mulje siis 21. juuni etendusest Rakvere linnuse võlvkambris jäi? Väga elus etendusi, väga sobivas paigas. Kogu teatrisaal töötas asja nimel kasuks, kummalisel kombel isegi püsieksponaatidena mõeldud maakaardid, mis juhuslikult sirmi tagant paistsid, ühel keskaegsete Euroopa riikide, teisel toonase Liivimaa piirid. Nende põhjal saab nimelt aimu, millistes regioonides seda muinasjuttu omal ajal jutustada võiti, nii taredes kui lossisaalides. Saaliseinad õhkasid aegade jooksul endasse korjatud külma. On ju „Saabastega kass“ teatavasti väga vana muinasjutt.

Nukutehniliselt, oleks nukud võinud olla veidi-veidi plastilisemad, kuid lühikese (pisut alla pooletunnise) tüki jaoks jätkus nende miimikast ja kehakeelest täiesti. Hämmastaval kombel mõjus lõpusuudluse happy end markii de Carabassi ja printsessi vahel lausa erootilslt. Nad lausa liibusid teineteisesse. Ilusasti elas trupp üle ka apsud, mis tegijail ikka juhtuvad: no et kassi käepikendus korraks üle sirmi tolknes või et jänese kui nuku juhtimiseks mõeldud traat kotist välja jäi.

Tükki mängivad kaks erinevat koosseisu, mõlemat siinkirjutaja kahjuks näinud pole, aga mis silma hakkas ja töötab küllap ka veel nägemata jäänud seltskonna puhul: vaataja tajub, et see tükk on ise elaa pandud, nukud ise tehtud, lavastuslikud nipid, tempo, muusikaline kujundus jne ise leiutatud (jälgitagu valges kindas kätt, mis lisab tervele loole fatalistliku mõõtme), ja see nakatab.

Tore oli jälgida, kuidas lugu raamides hoidev jutustaja oskas neljandat seina lõhkuda. Loos vajaminevaid niitjaid ja heinalisi pandi nimelt mängima publik. Lastele ja nende vanematele pakkus tükis osalemine ilmselget mõnu, teatrimaagia töötas. Kõige vahvam oli silmanurgast jälgida ühte isa oma vast esimeses klassis käiva tütrega. Isa näojooned sulandusid tüki käigus pehmemaks, ta suu vajus veidi lahti ja kulmud tõusid kõrgemale, ta muutus natuke nagu poisiks tagasi.

Ainus, mille kallal kõva häälega viriseks, nukuteatri puhul kohe põhimõttttttteliselttttt - publikule paistsid üle sirmi näitlejate päänupud. Sirm peaks olema nii kümme sentimeetrikest kõrgem. Vähemalt. Sest noored inimesed on käbedad kasvamaie. See aga on tõesti ainus tõsisem etteheide.

Mainimist väärib ehk ka asjaolu, et 21. juunil toimunud etendusel viibis publiku seas tuntud kassišovinist ja kassivastase rinde esivedur kui mitte üleriiklikus, siis Rakvere mastaabis kindlasti – valge ja karvane koer Pluuto-Pontu Ervald.
Kui tükk lahti läks, toetas PPE oma esikäpad pingile ja jälgis näitemängu üksisilmi, sinnamaani, kuni kass saapad jalga sai. Siis taipas ta, et temast nii vägevale loomale vastast ei ole ning kaotas huvi ja lootuse.

Lõpetuseks: jäetagu meelde, juunis esitatakse tükki veel 27. ja 28. kuupäeval, juulis ja augustis, pühapäeviti. Sissepääs linnuse piletiga.

Ja jumal õnnistagu Tiina Rummi, kes Rakvere noori juhendab, ja kõiki neid õpetajaid, kes lastega teatrit teha viitsivad. Lääne-Virumaa lastetrupid ja nende etenduses on muide omaette tase. Aga see teema vääriks juba teist ja palju pikemat lugu.

P. S. Teatrikuluaarides sahistatakse, et kontrolletenduse järel, mille ainusisikulise publiku moodustas AS Virumaa muuseumid esimees Ants Leemets, olla viimatimainitu avaldanud arvamust, et tema suudaks üksi kah paremini „Saabastega kassi“ mängida.

Teatraalid üle maailma on kihevil, ootuspinge on lakke kruvitud.

2 pead hea, 3 pead parem

Kallele tänud

Panin plaadi peale, kõrv kleepus kõlari külge. Võluvärk, ma ütlen.

Aga milline on olnud tegijate retsept? (Nii küsis valge mehe drillitud mõistus, häh, täiesti loll küsimus, saab ju süüa ka siis, kui kokaraamatute olemasolustki ei tea, aga noh...)

Ei, ei saanud kohe kuidagi oma peaga aru. Küsisin sõbralt, kellele muusika on läbipaistev kui klaas, kes kõrvaga seotud asjust tõesti kõneleda oskab, mis tema oma peaga arvab, ta vastas sedasi:

"Nii nagu Oscaritel jagatakse priise eri kategoorias - režii, operaator, monteerija, nii võiks ka 3 pead saada eriauhinna kaunima kooskõla eest. Kolme pea (ehk siis Annie Risti ehk Müürilille ja Erkki Tero ehk Erro) hääled sobivad mingil füüsikalisel põhjusel hirmus hästi kokku. Nad ei laula pea kordagi duetti, nad kõlavad koos, ujuvad kuskilt elektrost ja naturaalist sisse, siis välja, siis sisse. On mõnikord kaugemal, siis jälle lähemal, ligemal, koos. "Taevaluugid" nende teiselt albumilt on minu jaoks selle 3 pea vooruse essents."

Minu pea ja see vähene hallollus, mis kahe kõrva vahel, sai sest jutust klaarimaks küll, muusika läke paremaks veel. Silme ette ilmus vabana kõrgel õhus täpp, mida enam plaati kuulasin, seda kõrgemale kerkisin ka ise ning silm hakkas seletama, kes see täpselt seal lendab.

Keegi tiivuline, suur, uhke. Kui plaat lõpuni jõudis, pidin kahjuks maanduma, kuid omamoodi oli see ka kasuks, sest nüüd oli mul käepärast lindude välimääraja.

Ent nähtud linnule vastet ma ei leidnud, kõige enam sarnanes sellele Jonathan Livingstoni vaba kajakas, kes mõõtmetelt meenutab pigem albatrossi ja kannab eredaid elektrisiniseid sulgi. Kuid see oli minu isiklik nägemus, minu pea ja minu kõrva koostöö tulemus.
Aga eesti plaadipoodides on nende teine plaat lettidel, netis on lood üleval, loodetavasti esineb see sümpaatne kolmepealine lohe ka mõnel suvisel festaril, vaadake ja armuge oma kõrvaga.

Kuidas karud luuletama õppisid*

Sai mõned päevad Pedassaares suvitatud. Oli see nüüd kohavaim või mõni muu vaim, mis mulle pääle tuli, igatahes panin sääl pika jupi muinasjuttu kirja, millest ka teile tüki proovida pakun.
Jutustajaks on Aroni nimeline karu, kes oskab luuletada.

Räägitakse, see Luule Anne tuli meie pere konna sisse sedasi.
Seal inglite maal (see pole päriselt inglite maa, vaid see maa, mille nimi on inglite maa moodi, eks te taipate seda ju isegi), seal olla elanud üks kõrge Luule Anniga noormees, kelle nimi oli lord Pairon.
See lord Pairon oli üli kooli läinud, Oks Fordi üli kooli, ja tahtis oma kõikse parema sõbra kaasa võtta. Tema kõikse parem sõber oli üks koer, tore ja tark loom, kelle kohta räägiti, et ta on väga taibukas või isegi rohkem kui väga. Seega siis väga väga. Võib olla kõige targem koer maa ilmas üldse.

Aga Oks Fordi üli kooli prohvessorid ütlesid, et Oks Fordi üli kooli ees kirjades ei ole lubatud koertel ja inimestel ühes toas koos elada, ja taga kirjades ka mitte.
Lord Pairon jäi selle peale üsna nõutuks, aga tema sõber koer andis talle selle peale hea nõu. Ja lord Pairon võttis omale tuppa elama karu.
Kui prohvessorid pahandama tulid, siis ütles lord Pairon, keda tema sõber koer oli õpetanud, et minge ja lugege oma ees ja taga kirjad läbi ja näidake mulle seda kohta, kus on kirja pandud, et ühelö Oks Fordi üli õpilasel ei tohi tema tore ja armas kaisu karu toas olla.
Prohvessorid ütlesid selle peale, et ega päris karu pole kaisu, aga lord Pairon palus oma karul neid natuke kaisutada, mis peale mõned prohvessorid enam üldse midagi ei ütelnud.

Nii elasidki nad tükk aega kolmekesi ühes toas: lord Pairon, tema sõber koer ja karu ka. Lord Pairon läks oma sõbrustamisega nii hoogu, et võttis kõik oma sõbrad oma üli õpilase kambrisse elama. Nende hulgas oli kaks kaamelit, üks uhke hobune, kolme jalaga kroko dill ja kael kirjak.
Kui keegi selle peale imestust avaldama kippus, palus lord Pairon jälle oma karul imestajat kaisutada, ja siis tükk aega keegi ei julgenud millegi üle imestada.
Lord Pairon leidis aina uusi sõpru, lõpuks äks asi ikkagi nii kaugele, et lord Pairon ise ei mahtunud tuppa ära ja see lõik hakkas rohkem Noa laeva meenutama. Tema sõber koer ütles, et tema tahaks minna jälle maa ilma rändama ja ilma elu uurima, üle jäänud loomad ka tahstid omi asju ajada, aga meie esi vanem jäi koos lord Paironiga koos elama.

Ja kuna lord Pairon kogu selle aja, mis ta üli koolis käis, muudkui luuletas ja luuletas, siis õppis meie esi isa ka selle luuletamise kunsti kenasti ära.

* Tegu pole välamõeldisega, lord George Gordon Byron pidas tõesti üliõpialspõlves karu oma toas.

Pildil on näha karuluule kuulajaid, kel luuleelamus katuse sõitma on pannud

Pille-Riin bitšib

Naine kui niisugune on müstiline olevus, tüdruk veel eriti. Saksa keeles ei kasutata keskksoost artiklit sõna "tüdruk" ees asjata. See mätgib midagi, mis määratlematu.

Müstilisi naisi on maailm täis, ärme meenuta siinkohal kristlikke pühakuid, kes habet kasvatasid, et mitte mehele minna, mõelgem lihtsalt Mona-Lisast või oma naabrinaisest. Arusaamatud on nad mõlemad. Seega, Eestiski leidub müstilisi naisi, kuid kõige müstilisem tüdruk on meie maanurgas ilma igasuguse kahtluseta Pille-Riin.

Ellen Niidu Pille-Riin on pealtnäha tavaline tütarlaps, kes tundlikult jälgib maailma ja selles toimetavaid inimesi ning nende tegevuste ja rääkimiste otsad omavahel kokku sõlmib, ise sel moel kasvades ja maailma avastades.

"Vennaskonna" Pille-Riin, tema on merineitsilik varakevadine ahvatlev tsikk, kes sunnib meessoost isikut end vaadates soovima vaid ühte.

Oletame, et esimene Pille-Riin on teise Pille-Riini ema ja teine Pille-Riin on omakorda emaks saanud (ajaliselt see rida on täiesti tõepärane), tütre emaks, ning tollele ikka sellesama kauni ja küsimusi äratava nime andnud ning jõuamegi Wimbergi Pille-Riini manu.

Veel seob neid kõiki omavahel, et neil on (vähemalt mõtteliselt) kõigil alles see roheline klaasitükk, läbi mille maailma vaadata.

"See on liiga täiskasvanulik, et olla õige lasteraamat, aga samas ka liiga lapsemeelne, et olla päris suurte inimeste raamat. See on kõigi raamat, kogu pere raamat. Suurteraamat lastele ja lasteraamat suurtele. " sõnab Wimberg ise oma "Pille-Riini" kohta.

Kirjanik ise võib paljugi rääkida. Aga meid, meid huvitab ennekõike peategelane, on ju.

Wimbergi Pille-Riin on eelkõige 21. sajandis elav laps. Ta elab kusagil lapsepõlve ja neiuea hapral piiril. (Raamatukaanel ei kuiva tolmust puhtakls pestud pehmed mänguasjad mitte ilmaasjata.)
Ta vaatab Monki ja CSI-d, ta bitšib, ta avastab, et emal ja isal on arusaamatud saladused.

Ta kuulab pealt ema ja isa jutuajamisi ja teeb neist omad ning sageli väga täiskasvanulikud järeldused. Ta on salliv ja suudab mõista ka neid, kes temast hoopis erinevalt mõtlevad. Tal on peaaegu, et armulugu. Ta on julge, tugev, isepäine, ta on isegi seksikas.

Ootan huviga, kas Wimbergi lood kunagi ka koolide kirjadusõpikusse jõuavad.
Oma elulisuse ja olulisusega oleks see ainuõige, nad väärivad seda rohkem kui mõnigi muu tekst, mille üle lapsed koolis arutlema peavad.

Aga. Kas suudab kirjandusõpetaja hoida vaos arutelut teemal, miks Pille-Riinu issi ja emme küll dildo omale on hankinud, kust neid osta saab ja milline neist oleks parim. (Nimelt niisuguseid küsimusi saab ühe koo põhjal esitada). Või kas Harju keskmine kirjandusõpetaja suu suudab välja öelda sõna "bitšib"?

Wimbergi raamat oleks ideaalne, kui autor poleks kannatamatuks muutunud ja korraga ise minategelasena sisse astunud. See häirib, kuid selline on autori õigus.
Samas, mingitpidi annab see raamatule ka omapärase lõtvuse, mõttelise ja tõlgendusliku painduvuse.

Ja isiklikult minul ei tekkinud paralleele mitte niivõrd Ellen Niidu raamatuga, mulle meenus pigem Tuglas ja tema Illimar.

Kas kunagi tuleb meile külla ka neljas Pille-Riin? Arvata võib, et jah.
Huvitav, mis asju tema ajab, mida teeb ja mõtleb, milline ta välja näeb.

Piltiddel Elle Niidu raamatu Pille-Riin, joonistajaks Viive Tolli, keegi Pille-Riini nimeline modell, kes meessoost vaataja mõtted ühesuunaliseks umbtänavaks muudab ning Wimbergi raamatu kaas.

Tahan näha leekide tantsu

Tahan näha leeke tantsimas homme, tunda mere hõngu, solberdada paljajalu külmavõitu merevees, tajuda, kuis mere jahedus mulle ööpoole aina lähemale poeb, sest lõke madalamaks vajumas on, juua seepeale viina pitsi kaks või ehk isegi kolm, naerda ja vaikida koos kõige kallimate inimestega, hommikul pärast ärkamist teha üks mõnus ja krehvtine kohv, istuda trepile, kuulata lindude tsirkamist, tunda, kuis lõhnavad värske rohi ja lehed, ja mõelda, et käes on ilmhele ja igavene juuni, mis enam kunagi tagasi ei tule.

"Seda tema ihkas, seda tema tahtis, seda tema ihu igatses. "

Pilt on pärit sõber Kirsi feispuki kontost.

Kahju, et Kirsi kullake sääl teisel pool Soome lahte on.

Aga oma mõtteis, oma mõtteis saan olla koos kõikidega oma sõpradega, isegi Maiju ja Maikeliga sääl maakera kuklapoole pääl Austa Raali As.

Osalen "Selgeltnägijate tuleproovis"

Lösutasin teleka ees.

Kanal 2 näitas mingit reklaam. Et sügisel et hakkab jooksma mingi saade, kus vaadatakse, kui selgelt keegi näeb. Kõva pappi pidi antama, kes kõige selgemalt näeb ja. Vaata aga!

Palusin ühel lähedasel inimesel tõsta üles suvaline arv näppe. Seda ta ka tegi. Ma nägin, ausõna, töiesti selgelt, et ta oli tõstnud kolm näppu ja ta ise ka oli selle väitega nõus ning kinnitas seda.


Juubeldasime terve perega! Sest nii tegime kindlaks, et ma olen selgeltnägija ning võin saatest osa võtta ja papi endale võtta. Vägev!

Jääge siis meie kanalile, elage mulle kaasa.

P.S. Vähe murelikuks teeb mind asjaolu, et kui hiljem katset pimedas vannitoas kordasime, ei näinud ma isegi seda mitte, mitu näppu ma ise olin üles tõstnud. Aga ma loodan, et nii karme katsumusi saates läbi tegema ei pea.
Kui nii siiski läheb, õnneks aega treenida on, saade ei alga homme.

Sõnad ja helid, nõksud ja konksud

Mundris kartulid võtsid
Caesari salatit nähes end rivvi
" Vivat imperator, surmaminejad tervitavad sind!"
hõikasid tungeldes nad.
Vasikareis ja lehmakülg
andsid au ja teatasid:
"Meid ootab sõja hakklihamasin.
Lubage rindele sööta meid-"

On aeg on aeg on aeg.
Aeg on aeg on aeg.
Oh aeg armas aeg.

Jeesus ripub pidevalt ristil ja muudkui muheleb.
Buddha naeratab kanepikoni hambus,
vaid Muhamed Ali kortsutab kulmu
kuna kõigil ta naistel on päevad.
Lenin ja Kim Il Sung lamavad
kumbki oma marmorist mausoleumis,
mis aja silmis küprokist on tehtud.
"Kuule, räägi oma auvahtkonna poistega,
tule, mängime öösel reisi ümber maailma," kutsub Vladimir Iljitš.
Aga Kim Il Sung vastab:"
Ma enam ei taha,
ma enam ei või,
ma ei saa."

On aeg on aeg on aeg
Aeg on aeg on aeg.
Oh aeg armas aeg.

Ema on ärkvel ja askeldab alles,
sest tankid ei maga ka veel
nad hüüavad kahuritorudest kooris:
"Põmm-põmm! Me oleme kogu aeg teel."
Poirot keerutab vuntsi
räägib hallidest teadagi millest.
Kalender tiksub kui takso.
Eh, päev, sekund, aasta või kuu
on kõik kokku vaid mõõdetav umbluu.

On aeg on aeg on aeg
Aeg on aeg on aeg.
Oh aeg armas aeg.
Armas aeg.

Kui sa seda loed,
mu poeg või tütar või sõber,
Oh aeg oh aeg
eriti aga seda sulle ütlen, vaenlane mu
On aeg on aeg
ära vaata DVD-lt või Elioni DigiTV-st
filmi Bob Dylanist nimega
I'm not there
Oh sina, sa armas aeg

Sest nii ka sinuga juhtuda võib.
Et selliseid tekste kirjutada võid.

kaitse-batman minu autos.
PUBRIBYW

Muudame miinused plussideks

Paps ei vingunud enam mu kehvade hinnete kallal pärast seda , kui võitsin 100 dollarit lühijutu eest, mis kirjeldas, kui jube igav on mul matemaatika tunnis


Originaal: My dad stopped complaining about my bad grades when I won $100 for a short story I wrote out of boredom during math class.
Veel sihukesi vahvaid lugusid

NAERUKOHT

Rakvere teater trükkis flaieri, millel olevat kirjas (ma pole seda oma silmaga näinud, aga Priit niimoodi ütles), et: "...siira ja südamliku kahemeetrise mehe legendaarne näidend jõuab lõpuks lavale".
Ho-ho-hoo!

Aga samas, tore ju. Ehkki, ma kirjutasin "Jäneste kiriku" kuskil 15 aastat tagasi ja tõesti-tõesti, mina ütlen Teile, ei mäletanud, millest see üldse räägib.

Ja meile kallil masuajal võiks ka epiteetidega ikka vähe kokku hoida. Aga kokkuvõttes: olete detsembris kõik Rakvere teatrisse oodatud.

Jäneste ja nende sebimiste kohta leiab inspireerivat materjaali ka siit.

Unistus ärkas ellu

Kena päikesepaisteline päev oli, kui sammusin üle Rakvere Turuplatsi.

Platsi servas seisid kaks mees, mootorrattuririietuses, kusagil kolmekümnesed, näod veidi nõutud peas. Astusin ligi.

"Sorry, can I help You. It seems You are looking for something."

"Yes, we are looking for place to eat something," vastas üks neist. Tuli välja, kutid olid soome motikaturistid. Mitte seesugused ürgsed, Hell Angels tüüpi, nahas ja karvades, sihukesed yuppielikud rohkem.

"Well, kui tulete koos minuga nii 90 sammu, näitan teile mõnusat pleissi," teatasin neile, nad tulidki, me sammusime Art Cafesse, nemad tellisid omale söögid joogid, mina läksin raamatukokku.

Tagasiteel trehvasin nende motikaid, olid täitsa mõnusad, sihukesed tutikad ja hästi hoitud, pühapäevaratturite riistapuud, aga see selleks.
Mind tabas tulevikupilt.

Kusagil nii aasta kaheksa pärast lükkavad kaks meest ühes Belgia või Hollandi väikelinnas oma motikad hargile püsti. Nad sirutavad oma kangeksjäänud selga, ringutavad vähe ja otsivad lähedusest mõnusa kohviku.

Nad istuvad, süüvad-joovad, ei räägi eriti midagi. Päike paistab, neil on mõnus, nad on rahul endaga ja eluga.
Nende nimed on Andry ja Joonas.

Ma kaeban naise peale nüüd

Ma olen abielus. Mu naine on väga tore.

(Ma meelega ei kirjutanud: "Mul on tore naine", ta pole minu oma. Ei, ka "mu naine" ei kõla hästi.)

"Ta on tore." Vaat nii on hea.

Ma tunnen teda alates 1. septembrist 1979. Mu pilk ja süda märkasid teda kohe. Ühel aknalaual istumas ja inimesi jälgimas.

Me abiellusime 23. augustil 1985. See oli ühtlasi mu 27. sünnipäev, ja mu naine, ta on mu elu kõige suurem ja parem sünnipäevakink.

Alates sellest päevast oleme abielus olnud. Varsti juba 25 aastat.
Vastuolulises, kuid õnnelikus. See number on suurem kui paistab.

Sest mu naine, ta on tark, ilus, hoolitsev, hea, mis iganes.

Kuid. Ma kaeban tema peale veidi nüüd.

Kogu selle aja jooksul on tal olnud neli harjumust, millega ta mind paremal juhul endast välja viib, kuid mõnikord lausa hulluks ajab.

1. Vannitoas või WCst väljudes jätab ta peaaegu alati tule põlema.
2. Meie WC paber ei ripu seina küljes rullis, vaid on põrandal sesiva aluse puust varda otsas. Sestap, kui vetsupaberi rull otsa saab, ei võta ta mitte kunagi, mitte kunagi tühjakssaanud pabertoru sealt ära, vaid paneb uue rulli rahumeeli sinna otsa. Ja teise. Ja kolmanda.
3. Ta aevastab iga päev (umbes kella kümne paiku, (nagu kellakägu)kas siis hommikul või õhtul) kolm korda järjest, ja teeb seda väga kõvasti, nagu suurtükk. (Freud väidab, et see on seksuaalse rahuldamatuse tundemärk, ma pole nõus, Freud on ennegi eksinud)
4. Kui ta on mingi pikema aja jooksul kodus üksinda, siis leian külmkapi tagaseina äärest kuivanud juustutükke, leivakannikaid, hallitanud porgandeid, mida iganes. Viimati läks meil kapsas külmkapis kasvama.

Kuid nüüd. Nüüd läks ta üle piiride, asus teele uuete Himaalajate poole.
Tulin koju, avasin külmkapi, näen, et armas naine on ostnud süüa ja ka kümnese paki tikke. Ning tikud koos toiduga külmkappi pannud.

Kas selliste tikkudega üldse midagi süüdata saab, mis paar nädalat külmkapis on vedelenud?

Aga polegi vaja midagi süüdata.
Sest meie armuleek ei kustu mitte.

P.S. Pealegi, mul vist on ka omad veidrused. Ma ise pole küll neid täheldanud, aga mine tea...

Pildil Tiina Ervald 1. septembril 1979


Umbes sama on öelnud Ellen Niit järele oma Jaanile, sinna kaugele teisele poole

...............
...............

..............
.............

Kaks tolmukübet ühte sulatus
ja teine teise varal äkki adus
maailma lõpmatuse ulatust.
Kõik kaduviku hirm me meeltest kadus.

Umbtihnikuis öö, päeva vahemail
meid saadab üha armastuse valgus
ja surma hirmutavail ahelail
on küllap lõppki, kui neil on kord algus.

Võttis mehe ohkima

Põrkudes Rein Raua mininovellist
"Paberpunamütsike kohtas paberhunti"

kirjutasin

"Oh, mis kehvad väljavaated,"
ohkas mees Kaukasusest oma kauka suust
sisse vaadates.

Kaukaasia on jah mõnikord Kauka Aasia

märg käterätik!!!

seekord ütleksin, et pole mõttetumat asja, kui märg käterätik.