Kleksograafia tund

Huvitaval kombel pole viimastel aastatel kordustrükke välja antud sellisest võrratust raamatust nagu seda on "Pan Kleksi akadeemia". Jube kurb. Miks küll?!

Ja tuleb välja, pan Kleksist on filmgi lausa tehtud.

Positiivsed inimesed

Sellel tüdrukul pildi peal on HIV, ta on 13-aastane.

"Lihtsad jutud positiivsete inimeste elust"

Enda lugusid räägivad inimesed, kes on saanud HIV-positiivse diagnoosi. Nende seas on nii narkomaane, geisid, vange.. Aga ka esimene mees Eestis, kes diagnoosi sai.

Kui terviseministeerium esimesest nakatunust meediat teavitas, siis nad pidid probleemide vältimiseks valetama nakatunule võõra ameti ja elukoha. (Ja HIV-nakkus isegi oli pärit kaugelt maalt, kust meremees ta siis peale korjas.)

Tsitaat:

Inimesed, mu kallid inimesed, ma olen samasugune nagu teie. Ma olen inimene! Ma tahan elada! Armastada! Saada terveid lapsi! Ma ei ole metsloom, ma ei ole värdjas. Ma olen teie poeg või tütar, õde, sõbratar, klassiõde, kursuseõde, ema või isa, mees või naine. Te ei anna mulle võimalust ennast avada ja rahus elada, ilma metsiku hirmuta olla avameelne. Ma ei taha elada nagu tagaaetud metsloom. Te kardate mind, ei salli mind, te pöördute minust ära, aga mille pärast? See ei ole juba ainult minu häda, see on kogu inimkonna häda, aga mina juba olen oma diagnoos, kuid kas teie ka seda teate?

Inimesed, mul on ilma teieta halb, ma kannatan väga teie mõistmatuse pärast, ilma teie kaastunde ja abita. Ma olen üksindusest ja ärapöördumistest nii väsinud. Kuid ma tahan elada koos teiega, ärge tõugake mind ära, ärge tõmmake mulle risti peale ja ärge matke mind elavalt. Ma olen samasugune osa maailmast, nagu teiegi.

(Kristel, 22)


Muidugi on ülioluline ka see:

Ükski inimene ei ole Saar,
täiesti omaette: iga inimene
on tükk Mandrist,
osa Maismaast; kui Meri Mul-
lakamaka minema uhub,
jääb Euroopa väiksemaks,
samuti ka siis, kui ta Maanina
uputab või sinu sõprade või
sinu enda Lossi
purustab; iga inimese surm
kahandab mind, sest mina
kuulun Inimkonda; ja
sellepärast ära iialgi päri, kel-
lele lüüakse hingekella: seda
lüüakse
sinule.

(John Donne)

Ja see:

Но у тебя СПИД, и значит мы умрем.
(Zemfira)

Itaalia, Põts ja p*ts :)

kui mu kallim käis algkoolis, siis nad pidid kord käsitöö tunnis heegeldama käpiknukke. ta käis waldorfkoolis, kus nii poistel kui pliksidel oli koos käsitöötund, nendes tundides õpiti koos heegeldama ja kuduma (kui rääkida võrdsest suhtumisest poistesse ja  tüdrukutesse koolide poolt, siis pange seda eriti tähele waldorfkoolides, ha-ha).

kõik käpiknukud pidid olema metsaloomad ja mu tol a`al tulevane kallim heegeldas põdra. muide, see on eriti tema moodi, heegeldada üks tatrapudruvärvi põdrake (hiljem ta andis oma põdrale nime - Põts, talk about creativity!). mu kallima ema hankis põdra tarvis ka valget karvast käsitöötraati, et Põts saaks endale sarved.

see majesteetlik loomake (kellest mul kahjuks fotot ei ole, veel) anti mulle kaasa ükskord, kui mu kallim juba oli mu kallim ning pidin reisima Itaaliasse kümneks päevaks. olin reisil oma perega, kes ka tutvusid põtsiga, kuna vedasin teda endaga kaasa igale poole (sest igatsesin oma kallima järele niiii-iii väga).

igatsus kasvas meie reisi keskmisteks päevadeks nii suureks, et Põts magas öökapil mu voodi kõrval. enne uinumist sosistasin talle ükskord: "Oh, Põts!" ja mu vend teisest toa nurgast oma voodist sositas: "Mida sa ropendad!"

Itaalias oli väga ilus, käisime Milanos, siis viis päeva Dolomiitides suusatamas ja pärast sõitsime Toskaanas ringi, oli märts ja salaja ma armusin oliivisaludesse.

igatahes on see väga mehine, kui mehed (eriti 8-aastased nunnud meie tulevased...) suudavad mitte mõelda, et käsitöö on tüdrukutele ja nemad end sellele positsioonile ei alanda! ma armastan lisaks oliivisaludele väga oma kallimat ja neid mehi, kes oskavad süüa teha ning saavad ise pükstele nööbi ette õmblemisega hakkama. VOT!

Vana Kivinägu

Buster Keaton, Vana Kivinägu, mees, kes ekraanil eal ei naeratanud.

Nagu kõikide suurte tummfilmi koomikutega - Chaplin, Harold Lloyd, Max Linder - tema naljades on traagikat ja sügavat elufilosoofiat.

Kui lehtedes on pealkirjadeks...

... sihukesed laused nagu

"Uuring näitab, et sage seksimine suurendab rasestumise tõenäosust",

"Rasedad tüdrukud kipuvad kaalus juurde võtma",

"California elanikkond kahekordistub aastaks 2040, põhjuseks laste sündminine",

"Surm on rahvastiku peamine tapja",

"Naistehaigusi diagnoositakse rohkem naistel",

"Mõrva ohvrid annavad harva politseile tunnistusi" või siis

"Raportite kohta tehtud raport näitab, et raporteid on liiga palju",

(kõik näited on võetud USA ajakirjandusest Pullerits "Postimees 14. I 2010), siis on midagi mäda mujalgi, kui Taani riigis.

Siin võiks nüüd pikalt jahuda pabermeedia nõrkustest, ajakirjanike vastutustundetusest, lõputust nuputreimisest jms.
Aga las ta olla.

Maailma suurim müüt - paljastatud

Jääme ootama analoogilist tõehetke Neitsi Maarja käima peale saamise kohta.

Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest

Heino Rannap on mehe nimi, kes suure ja tõsise tööga maha on saanud ja kokku on pannud raamatu "Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest."
Kokku 300 lehekülge, igal leheküljel 3-4 juttu vähemalt, siin siis kolm peaaegu et esimesena ettejuhtuvat.

Pärast Aarne Oidi muusikalise komöödia "Muhulaste imelikud juhtumused" esietendust korraldas Juhan Smuul Estonia Valges saalis suure peo. Elektripliidi peal oli suur pada, milles keesid viinerid, pliidi kõrval oli kaks suurt õlletünni, mille Smuul oli Muhumaalt kaasa toonud.
Kirjahärra oli väga äratehtud näoga, istus toolil, mõlemal pool laulja näitsik ja nemad kolmekesi lauslid kolm tundi järjest "On kallis mulle kodupaik." Oli väga südamlik pidu.

Helilooja Cyrillus Kreegiga käis alati kaasas vigurjutt. See mõjutas ka teisi tema sõpru samamoodi vastama. Karikaturist Gori näiteks tutvustab oma joonistusel heliloojat Esimese Eesti Kreekviemi autorina.
Kreegi muusikatunnid Haapsalu seminaris olnud väga huvitavad, vaba improvisatsiooniga. Õpilastele öelnud ta: "Minu ees olete kõik ühesugused ja muist veel paremad."


Gustav Ernesaks pajatab: "Oli uue, Nõukogude Eesti hümni loomise aeg. (...) Iga laulu esimene rida on ju kõige tähtsam, meeldejäävam. See rida kõlas nii: "Jää seisma, Kalevite kange rahvas." Jaan Kärner hakkas protestima, miks siis rahvas alati seisma peab, näiteks trammiski sõites tahab ta ju ka istuda. Lõppude lõpuks kõlas hümni esimene rida: "Jää kestma, Kalevite kange rahvas." Sellega jäi kõikide süda rahule.

No näed siis!

Tere, Sina. Ma olen sel aastal väga palju suusatanud. Ja see on tore, sest see teeb su puhtamaks. Ning seda on tarvis, kui sul on plaanis lähitulevikus superkangelaseks saada.

(Ja kuna kõik peab olema tasakaalus ja liiga palju tervislikkust pole ka soovitatav, siis on tark varuda koju salajasse paika pakk komme. Et sa saaksid selle pärast tunde kestnud sõitu üksi (ja salaja) ära süüa.)

Ma leidsin juutuubist ühe loo, mis on nii puhas ja ilus ja mida nüüd just praegu kuulates ma sain aru, et peab vist jälle suusatama minema. Mine sina ka.

Aga kuulake seda, palun.

Tulkõ Rakvere njuujorgimuusigapuhvetisse

22. jaanuaril kell 21.30 jämmib Rakvere jatsukohvikus Viljandi Guitar Trio. Noored andekad kutid pluss nende õpetaja Robert Jürjendal, kelle nimi enam ammu kommentaare ei vaja. Kontserdist ja triost pajatab muhedal moel Jalmar Vabarna

Hakatuseks, kelle käest kõik see pillimänguanne ja kena lauluhääl pärit on? Ja need kenad lokid kah?

(muheleb) Pillimängu Anne? Kõlab nagu Baari Paavo. No ärkasin ühel ilusal hommikul üles ja näed, oligi, seisis seal keset tuba!

Eks ma ikka pingutan! Kõvast pilliharjutamisest lähevad sageli juuksed lokki. Aga lauluhääle kohta ei oska ma miskit kosta!

Eesti rahvas tunneb Sind hetkel kõikse paremini folkrockpunkloori bändi Zetod frontmanina? No seleta palun lugejale lahti, mis imeloom see "folkrockpunkloor" on.

See on pigem iseloom. Kui lisad traditsioonilisele folkloorile ühe osa rokki ja ühe osa punkki siis võibki juhtuda, et saad mingisuguse miksi. Meie saime sellise, mida "Zetod" teevad.
Ja mis tunne on olla nii populaarse bändi frontman?

Pole kõige hullem! MASU ajal käib kah.

Pabistad sa enne kontserti? Või lähed lavale nagu julge hunt, rind juba enne rasvane?

Praegu ei pabista ja samas tark ei torma! Aga alati ootan, millal saan muusikat mängida inimestele, kes on kokku tulnud head muusikat kuulama.

Kas naisfännid liiga ei kipu tegema? (Sellele küsimusele ei pea vastama, kui see tundub kuidagi... ee... kroonikalik).

Ükskord tegid, aga siis olin algklassides, ja mul polnud bändi kõrval.

Nüüd aga jatsust! Te tulete 22. jaanuaril Rakvere jatsukohvikusse Viljandi Guitar Trioga. Mis vahe on näiteks VGT-l ja maailmakuulsal California Guitar Triol. Või VGT-l ja Eestis tegutseval Weekend Guitar Triol.

No meie oleme neist poole nooremad? Eelkõige ühendavad neid kolme kooslust kvinthäälestusega kitarrid. CGTs ja VGTs mängivad kõik seda pilli, WGTs ainult Robert Jürjendal.

Mõni sõna teie trio ajaloost.

VGT ühine liikumine sai alguse Viljandi kultuuriakadeemias tegutsevast kitarristuudiost. VGT edastab oma muusikat kvinthäälestusega kitarridel. Selle isepärase häälestuse mõtles saunalaval higistades välja maailmakuulus kitarrist Robert Fripp. „New Standard Tuning“, nagu Fripp seda ise nimetab, „maaletooja“ Eestis on suurepärane kitarrist, õpetaja ja helilooja Robert Jürjendal, kes ühes trioga ka lavalaudadele astub. Kvinthäälestusega kitarri puhul on tegemist täiesti omanäolise pilliga ja kõlad, mis sellest välja annab võluda, on vaimustavad. Esitame enamjaolt R. Jürjendali ja trioliikmete autoriloomingut ning sekka tuntuimate pärimuspalade arranžeeringuid.

Repertuaari? Siia otsa: millised on te enda lemmiklood, nende seast, mida esitate?

Repertuaaris on enamvähem pooleks Robert Jürjendali ja trioliikmete autorilood ja arranžeeringud. Viimasel ajal oleme enamasti proovides uut materjali kinnistanud, mida ma Viljandi Kitarrifestivali ajaks Rootsis vorpisin ja seega on vähemalt minu lemmikud mu oma lood, mida saavad inimesed kuulata ka meie myspace'i lehelt www.myspace.com/viljandiguitartrio

Picasso ütles, et kitarr on kõige erootilisem muusikariist, kuna kitarril on puusad nagu naisel. Igatahes on ta kõvasti pilte maalinud, millel kitarr peal on. Mida või keda klassikaline kitarr sinu jaoks meenutab või tähendab?

Ma ilmselt sarnanen Picassoga, kuna olen suhteliselt õnnelikus abielus oma kitarriga. Aga pigem meenutab kitarr mulle stiilset pannilabidat, liiga suur ainult.

Iseloomusta, ole hea, oma trio ülejäänud liikmeid? Ja ka Robert Jürjendali kohta mõni hea sõna paluks.

Jaan Jaago ja Argo Vals on suurepärased bändikaaslased - vabad, genereerivad, mahedad! Argo on kahtlemata üks andekaimaid noori heliloojaid ja Jaan on kahtlemata üks andekaimaid muusikuid, keda ma tunnen. Robert Jürjendal on kahtlemata omanäoliseim isiksus, muusik, pedagoog, keda ma tunnen. Samuti on ta meie trio oluline mõjutaja ja volüümikas bändikaaslane.

Kuidas oleks setu keeles, et "armas rahvas, tulge aga tulge Rakvere jatsukohvikusse Viljandi kitarritriot kuulama"?

Hää rahvas, tõlkõ õks tulkõ Rakvere njuujorgimuusigapuhvetisse Viländi kiduratriot kullõma!

Ja lõpetuseks. Kui teie kontsert oleks alkohoolne jook, siis milline neist. Hästimekkiv konjak? Pudel peent šampanjat? Mõni vinge kokteil?

Guinness!!

BOX

Jalmar Vabarna

22 aastane

Pilli mängib 12 aastat

Esimene kitarr: vana vene pann, mille kodust nurgast leidis.

Sealt edasi Grafteri akustiline ja nüüd Taylori akustiline kitarr

Bändid kellega aktiivselt tegeleb: Zetod, Klapp, Gjangsta, Viljandi Guitar Trio, Kiwi kvartett (Est/Swe/DK)

Õpib hetkel vahetusüliõpilasena Rootsis Karlstadi Ülikooli Ingesundi Muusikakõrgkoolis, aga muidu TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias.

Oma kõrv on kuningas, seepärast veelkord

http://www.myspace.com/viljandiguitartrio

Kurblik anekdoot

Eesti kooliõpetaja läheb pärast puhkust pangaautomaadi juurde, et raha välja võtta.
Pistab kaardi pilusse, sisestab Pin-koodi, valib vajaliku summa, masin hakkab surisema.

Suriseb ja suriseb ja suriseb. Suriseb kohe kuidagi mõtlikult.

Lõpuks ilmub pangaautomaadi aknakesele teade:

"Valesti valitud amet."

Sõpruse aasta

Kusagil novembrikuus asusin netis oma raamatukogu laenutusi pikendama ja leidsin nimekirja aasta jooksul laenutatud raamatutest.

Neid oli masendavalt palju, kusagil ligi 400. Tänagi tassisin raamatukogust 8 raamatut koju ja üks neist on juba läbi loetud. See on see kiirlugemise võlu ja vaev. Teised mekutavad, mina kugistan. Aga ega ma kõiki raamatuid kaanest kaaneni läbi loe, paljudega ma vaid tutvun.

Olen isegi bibliomantiat harrastanud. See on ennustamine raamatu abil. Küsid eneselt küsimuse ja avad raamatu suvaliselt kohalt. Teate, mõnigi kord see töötab. Tihedamalt, kui juhuslik statistika lubaks. Fenomenoloogiline tunnetus pluss paendlik mõtlemine lubaksid muidugi sajaprotsendilist vastavust, aga nii jäärapäine ma pole. Teinekord on isegi parim raamat tumm.

Kuid mitte sellest ei taht ma rääkida.

Lugemine on minu jaoks ennekõige vestlemine. Vestlus inimesega, kes raamatu on kirjutanud. Vestlus iseendaga, kes ma parajasti seda raamatut loen. Mõnede autoritega armastan vestelda üha uuesti ja uuesti. Pean neid lausa oma sõpradeks.

Siiski, sõpruse aastaks ei nimeta ma möödunut aastat mitte raamatute pärast, vaid oma kallite elusate ja armsate ja inimlike sõprade pärast.
Mitmetega nende seast, keda ma palju aastaid polnud näinud, sain taas kokku. Ja me vanad sidemed polnud kuhugi kadunud.
Mitmetega nende seast, kellega ma palju aastaid olen suhelnud, hakkasin äkki kuidagi veel tihemini ja soojemalt suhtlema.
Ma leidsin uusi sõpru, mitte küll palju, aga kõrge kullaprooviga inimesed on nad kõik.

Facebooki semud ja FB sõprus on lausa omaette teema.

Mis ma muud siia ikka otsa öelda oskan, kui et olen saatusele oma sõprade eest väga tänulik. Raha poolest olen ma rikas olnud haruharva, sõprade poolest olen aina rikkam ja rikkam.

Siia otsa sobib tsitaat Konfutsiuselt:

"vanad,
rahustada neid

sõbrad
olla nendega avameelne

noored
neid südames kanda.

Aitäh teile, mu armsad sõbrad
Jääge hääks

:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D

Tubli mees, väärt isa, massimõrvar kah

"Nad ei suuda kunagi aru saada, et ka minul on olnud süda soe ja see polnud kuri," kirjutas Auchwitzi surmalaagri komandant Rudolf Höss oma hukkamiseelses kirjas.
Ian Baxter on kirjutanud oma uurimissubjektist kiretu ja põnevalt faktirohke, ning seetõttu kolmemõõtmeliselt mõjuva raamatu.

Tahe suutäis ajaloohuvilistele, kena vaheldus pajatustele a la "Hilteri koer Bondi tema kaasaegsete kirpude mälestustes".

Hössi elu arengukaar on märkimisväärne. Hilisem massimõrvar sünnib ilma süvausklikus peres. Isa Franz on huumorisooneta, distsipliinile pühendunud. Mängib see Hössi saatuses rolli? Võimalik. Igatahes valib ta isaga sarnaselt sõjaväelase elukutse. Pärast I maailmasõda liitub ta SS-, saab salamõrvaga "käe märjaks".

Miks Höss on sedavõrd märkimisväärne isiksus, et temast nii palju on kirjutatud? Vastus ei peitu ainuüksi asjaolus, et mees suutis üles ehitada maailma kõige funktsionaalsema tapakeskuse. Ta suutis enamat. Olla tööpäeva jooksul halastamatu ja nutikas timukas, õhtul soe ja perele andunud isa.
Juhtida päeval uue krematooriumi "sisseõnnistamist" (... valiti välja 900 Vene sõdurit, kelle peal gaasikambrit katsetada. Seekord viibis Höss kohal ja lootis, et protsess on kiire ja tõhus." lk 64) Ja kirjutada surmaeelses kirjas südamlikke ja tundelisi ridu oma lastele. "Minu Burling, sa kallis väike poiss! Hoia oma õnnelikku lapselikku loomust. Julm elu rebib sind, mu kallis poiss, küllalt varsti välja lapsemaailmast."
Äratab ju heldimust, kas pole?!

Eespool sai mainitud Baxteri skupturaalset kirjutamismeetodit. Hössil oli armulugu juuditarist vangi Eleonore Hodysega, kelle ta poolvägisi enda omaks tegi ja rasestas. Samal ajal karistas ta SS ohvitsere, kes naisvangidega amüseerisid, karmilt.
Mis see siis oli? Keelde ja eelarvamusi ületav armastus? Või pidevalt raseda naisega abielus olemisest väsinud mehe kiim?
Baxter ei kommenteeri. Ta ütleb vaid, et enne hukkamist "hoiti Hössi samas keldris, kus tal oli olnud armulugu Eleonore Hodysega."Mida Höss seal viibides mõtles või tundis, jääb arutleda lugejale.

Hössi kõige hirmsam iseloomujoon oli tema tavalisus. Ta oli tavaline karjerist, tavaline tubli pereisa.
Mulle meenuvad noored inimesed, kellega aastat viis tagasi rääkisin nende tulevasest elukutsevalikust. Enamik neist läks õppima juurat. Mitte seepärast, et neid huvitasid seadusedžunglid või kriminaalne maailm. "Seal saab palju pappi ja head karjääri teha," väitsid nad.

Ausõna, ma loodan, et need noored on kas eriala vahetanud või siis juurat armastama õppinud.

Kass raputab käpad kuivaks

Kirjutasin arvamusloo Virumaa Toetajasse.

Sellest, kui tähtis on unistada, ja kui ohtlik kukkuda suurushullustusse. Kui õhuke võib olla piir unistuse ja hullumeelsuse vahel.

Kirjutasin hermeetilisema teksti, kui tavaliselt

At sa nunnu, kus tuli pikki ja halvustavaid kommentaare!:D
Oo, ja mis imepäraseid nimetusi mulle antakse: "lihtkirjanik" ;D

Lugesin kommid läbi, raputasin end umbes samamoodi nagu lombist läbi astuv kass käppi.
Hetk hiljem muigasin

Kommijatest on muidugi kahju. Et nad ei taipa, et teise inimese kaela kallatud sitt kukub pähe neile endile. Aga mis see minu asi on.

Carlos Castaneda ütleb, et maailmas pole asju, tundeid, nähtusi, millest nimene ei suudaks hetkega eemalduda. Siiani pole ma enese juures seda oskust täheldanud, nüüd siis korra juba olen.

Lahe.

Tötskääbuste reklaamijutt

Astrid Lindgreni raamatus "Röövlitütar Ronja" tegutsevad tötskääbused. Sõnavara on neil piiratud, ajumaht kah.
"Misasja nad teevad sedasi... misasja" porisevad nad pidevalt. "Misasja nad tulevad siia? Misasja nad tahavad?"

Tean, et alljärgnev tekst ei muuda midagi, aga no siiski.
Selveri seina peal on kollane reklaamtekst
LAMBI
WC paber
kolmekordne kiht,
8 rulli pakis, JÕULUMUSTRIGA

Mnjah. Lubage nüüd küsida.
Misasja ma pean peale hakkama jõulumustrilise paberiga, millega pühitakse kehaosi, millele eriti mõeldagi ei taha enamasti. Misasja?
Mida see jõulumuster siin teeb? Kuidas jõulumustri mõju avaldub?
Ehei, pidagem hoogu, enne kui fantaasiamootor sõnameelele tiivad annab ja too meid teab kuhu lennutama kukub.

Metatekst. Tundub, et Selveri reklaamimeeskond vajaks loengusarja sel teemal.

Selle kõrval tundub

Zanussi - naudid elu

loomingulise ja vabameelse vaimuviljana.

Mees, kel on sada ja üks sõrme

Rakvere jatsukohvikus toimus ajalooline sündmus (11.12.09). Koos Villu Veski bändiga esines ülikõva bassimees N'Dioba Senegalist, tulevikus võimalik tipptegija.

Kontsert algab. Pea juhuslikultki. Hea, et kohale jõuti. Soome laevast kiputi maha jääma, teed olid libedad. Aga Rakvere jatsurahvas on kohal, teatrikohvik kuulajaid täis. On nende seas noori ja vanu, pakse ja peenikesi, väärikaid ja väljapeetuid, kes pudeli Metaxat lauda tellivad, karvaseid ja sulelisi, kes kraanivett ja rohelist teed lürpavad.

Ühes asjas on nad ühtemoodi. Nad teavad sama, mida teadis Kurt Vonnegut. Kes ühes oma raamatus küsis, et mihuke kingitus Ameerika rahva poolt on laias ilmas kõige armastatum. Ja vastas ise, et selleks on afroameerika jats ja selle tuletised. Ja küsis uuesti, et "mis on jats?". Ning teatas: "See on kõrgema taseme turvaseks.".

Valge põhjamaine šamaan ja must mõnus nõid

Esimene lugu kulub sisseelamise ja publiku kuulatamise peale, aga siis läheb lahti. On tunda: et trummid-klahvid jäävad täna vähe tagaplaanile. Rütmimees Tanel Ruben hoiab kätt täpselt bändi pulsil ja määrab biidi ning jätab ruumi soolodele. Õhtu üllatusesineja Lätist Raimonds Macats intoneerib ja vahetab tämbreid isuga. Umbes nagu inimene ütleks; "Mina lähen täna poodi." Ja siis: "Mina LÄHEN täna poodi.", ja siis "Mina lähen täna POODI." ja paneb siis pika ja palava soolo: "mina lähen tänanana poodidoodi, ja nii edasi ja nii tagasi." Bänd hakkab tasapisi kihisema kui korgi alt valla pääsenud šampanja, publik ka.
Aga jah. Kaks peategijat on täna valge põhjamaine šamaan oma kõverate torudega ja must lõbus võlur, kes naeratades oma kõhu peal keeli patsutab ja sikutab. Villu Veski ja N'Dioba. Nii silma kui kõrva haakub, kuis Veski soolod tiirlevad ja keerlevad nagu käsikivid. Ae-ga-mi-si. Ikka-jälle samasse kohta tagasi jõudes. Punkti, kus kõik kordub ja siis uueks saab.

Ja tema kõrval gruuvib* N'Dioba. Kelle bassiakordid moodustavad peene tikandi, esialgu nagu juhuslikugi, ja siis korraga sünnib sealt mustrimeloodia.

See koostöö, sõbrad lugejad, on võrratu.

Üks lollakas küsimus ja mitu tarka vastust

Intervjuu toimub vaheajal, kui muusikutel jutumahlad juba liikumas. Alustame vestlust loomulikult kõige eksootilisema külalisega - N'Diobaga.

A:E Mu esimene küsimus on vist väga loll. A ma ikka küsiksin selle ära.
N: (N'Dioba naeratab julgustavalt, ülejäänud bänd ootab valvsalt)
AE: Kui ma trummimängijat vaatan, tajun distantsi tema ja ta trummide vahel, teatav vahemaa eraldab ka klahvpillimängijat ja tema instrumenti. Saksiga oleks nagu teised lood, saksofon nagu kasvaks mängija seest välja, nagu hingepikendus.
Ja teie bassimängu vaadates, on

mu sisetunne on õige,
kui tahaksin väita, et basskitarr on teile nagu kehaosa?
(murelikult) On see väga loll küsimus?
N: Jah, see on nii.
AE: Ma olen nii loll.
N: Ei. Ei-ei-ei.
Tuleb välja, et N'Dioba esimene vastus kõlas ikka basskitarri kohta, ah, kergendus!
N: (Naerab) Jah, see on mu seltsimees. Mu satelliit.
AE: On ta mees- või naissoost? ("He or she?" N'Dioba on siiani rääkinud kitarrist "it")
N: Naissoost. (Vastus on kiire ja kindel.)
AE: On tal ka oma nimi, nagu inimesel?
N: Ta on mulle armas küll, aga nime tal pole sellist erilist. See on Fenderi jatsubass, Marcus Milleri signatuuriga! (Basskitarride seas väga kõva sõna!)
AE: Millal oma kullakesega kohtusite?
N: Aastal 2000.
AE: Ja olete siiani üksteisele truud?
N: (Naerab) Siin kontserdil on mul tema kaasas.
AE: Te kindlasti teate kuulsat USA kirjanikku Toni Morrisoni. Nobeli preemia laureaat, esimene must naine, kes sai kirjandusnobeli, feminist?
N: Kes? Toni...? Ei, ei tea teda.
AE: Ta on nii kuulus. Isegi eesti keeles on tal kaks raamatut välja antud (võtab raamatud välja, näitab.) Ühel nimeks muide "Džäss".
N: (õnnetult) Ei tea.
AE: Kama kaks. Aga. TM on väitnud, et must inimene koosneb kolmest kolmandikust. Pealispinnal on haridus, ühiskond, see, mis õpetatud ja õpitud. Sügavamal on religioon. Kõik need laulud Jeesusest, eks ole. Ja kõige all, keskmes, on Aafrika ürgne teadmine, nõiausk. On see jutt õige?

N: Jah, nii see võib olla.

AE: Millises vahekorras teis need kolm komponenti on?
N: (siiralt) Ma ei tea. Muusikat ma õppinud ei ole. Ma hakkasin ise pilli mängima. Proovisin algul lihtsamaid pille ja. Nii ta läks.
AE: Vapustav. Selline tase. Ausalt vapustav.
N:(muheleb - nagu häbelik väike poiss, kes on ootamatult kiita saanud, ja seepeale palub siinkirjutaja luba küsida sama asja teiste bändimeeste käest. Esimesena Villu Veskilt. Tema vastus on pikk ja põhjalik.
Kokkuvõttena: muusikalist haridust N'Diobal ei ole, ta on looduslaps. Ja sedapidi on suurim osa temast see Aafrika juurikas, müstiline, meie jaos eksootiline, mille me ammuilma unustanud oleme, mis siis, et ise kõik sealsamast Aafrikast pärit oleme. Veski räägib veel vahepeal loo, kuidas ta esimest korda N'Diobaga mängima sattus. Kusagil jam-sessionil. Saksimängija, nagu ikka, seisab laval esireas, ülejäänud torud ja rütmigrupp ja taustvokaal tema taga. "Korraga tundsin, hea kindel tunne on mängida," lausub Veski, ta näole ilmub hetkeks toonane üllatunud ilme. "Piilusin selja taha, vaatasin, laval on uus bassimees - N´Dioba."
"No selge, see magus pähkel saab lehte pistetud," mõtleb leheneeger, ja on juba tõttamas teiste bändimeeste juurde, aga Villu Veski, põhjalik Muhu mees, kutsub ta korrale. "Su küsimus oli kolmeosaline. Kolmandale osale on mul vastamata.
AE: Vabandan.
VV: Religioonist rääkides. Ehk on huvitav ära märkida, et N'Dioba pole kristlane, ta on veendunud musulman. Võib olla on see isegi ajaloolise väärtusega fakt: arvatavasti esineb täna Rakvere jatsukohviku laval esimest korda ajaloos mustanahaline muhameedlasest bassimees.
AE: (veidi isegi pidulikult) See saab ära märgitud, ma luban. Mispeale VV ta vallale lubab. Huh.
Trummimeeste kohta räägib linnalegend, et nemad on peaaegu kõnevõimetud. Loll jutt suhu tagasi. Sest Tanel Rubeni kohta see igatahes ei käi. Temagi tunnustab õhtu staari, ja lisab selgituseks:" Mis see minu ülesanne bändis on? Väga lihtne. Ma ei tohi end provotseerida lasta, rütmist kõrvale minna. Ja koos N'Diobaga on see nii kerge."
Küsitlemata on kvarteti viimane liige, pianist Raimons Macats. Macutsile kukub sülle järgmine pähkel:
AE: Kui vaatan laval musta meest ja valget meest koos, mõtlen, et ei tea, kas valgel mehel sihukese temperamendi pärast kade ei hakka?

RM: (maru rahulikult) Ei hakka. Jazz on sulam, keegi peab ka külmavereline olema. Sedasorti kadedust pole mina kunagi tundnud." Ja nii edasi ja nii tagasi.
Kõige armsam Macatsi juures on taas tema intoneerimine, kerge läti aktsent, mida kirjeldada on raske, mida peab lihtsalt teadma. Ja kui kõik lätlased nõnda rahulikult asja võtavad nagu Macats, pole Lätiga lugu nii hull ühti. Sedakorda ei kõnele ma mitte jatsulises, vaid poliitilises plaanis.

Oh, see aafrika keel, see on nii ilus.
Kontsert läheb edasi ja aina paremaks. N´Dioba lumivalge naeratus sätendab nagu jõulutulestik kadedakstegevalt kaugele ja asub konkureerima Tarvast valgustavate prozektoritega. Ta tantsiskleb, tirib bassikeeli, laulab.
Õelda, et ta teeb seda aafrika keeles, ja et seda on võluv kuulata, oleks tobe. Sest nagu väitis pärast mu veetlev kaaslanna sel kontserdil (isiklik tütar noh, et mõni lugejaist siinkohal ei tea mis järeldusi ei teeks):

" Tegin wikipedias taustauuringut. Ta laulis tõenäoliselt volofi keeles ja ma armastan tõenäoliselt volofi keelt. - ei tahaks nagu öelda, et armastan aafrika keelte kõla, sest absurd oleks, kui keegi väidaks, et ta armastab euroopa keelte kõla. Muidugi võib seda ka väita. Aga mis see tähendaks siis? Et ta armastab hispaania, inglise, setu, albaania ja leedu, ja muid keeli? Kõik ühes potis koos. Öäk, on ju."

Küsimisi
N'Dioba oma maispeissi leheküljel on eeskujudena ära märkinud Jaco Pastoriuse ja Richard Bona. Viimast N'Dioba meenutabki oma esinemislaadilt. Pehmus ja järeleandmatus, sulnis olek ning voolav vokaal. Kas on ta eesmärgiks olla väike Bona? Või julgeb ta iseeneseks saada?!
Millal tulevad Mezzo või Nat' Geo kanalil ekraanile muusikavideod, millel esineja nime puhul jookseb ekraani all riba: N´Dioba - Senegal. Ma ei tea. Aga tean: kui mees seda tahab, siis tulevad.
Ootame, vaatame.
Mõtleme ja loodame.
Kannatame.
Ja elame kaua.
Siis näeme.

Alla ja üles
Teatrimäelt koos tütrega alla astudes tuleb pähe kõige olulisem kõsimus. See, mis pagan võtaks, intervjuus küsimata jäi.
"Mees, sa mängid seda oma pilli nii kuramuse hästi... Mitu sõrme sul on, mees, ah?"
Kõnnime vaikides. Korraga lausun: "Sa ju tead küll, kui väga mulle meeldib jatsu ajal soolodele toeks vaikselt nipsu lasta?"

"Ikka," muigab mu neiuke.

"Aga tead mis," lisan ma pärast pausi.

"No-oh," aimab tütar mu hääletoonist juba ette midagi erilist tulemas.
"Nende soolode saatel ma ei suutnud."
"No näed siis."

Me kõnnime allapoole, tee on libe ja lumine, aga meis on tunne, et astume pika sammuga mingi vahva tipu poole ja raskusjõud on miskipärast häbenema hakanud ja korraks kuhugi peitu pugenud.

*gruuvima - sisemiselt tantsisklema, end õõtsutamata, muusikastiil, mis paneb kuulajad ja muusikud endid tantsima ja õõtsuma

BÄND
N'Dioba (Senegal): basskitarr, djembe, võrratu vokaal
Villu Veski (Muhu); kolm saksofoni, djembe, jutuvestja
Raimonds Macats (Riia): klahvpillid, suupill
Tanel Ruben (Tallinn): trummid ja rütmipillid
Helimeheks oli Rakvere Suur Imekõrv Elmar Sats

Kiri sõbralt

Fred Jüssi tunnistab oma vestluses Urmas Otiga (raamat nimega "Mr Fred" - soovitan igati), et talle meeldib "päris" kirju ja kaarte saata.

Tihti saab ta kirjasaajalt vastuseks telefonikõne, milles mainitakse, et Jüssi kiri oli ainuke "päris" kiri, mille adressaat aasta jooksul on saanud. Kõiksugu arved ja reklaamid, mis küll nimelise pöördumisega algavad, ei kuulu siinkohal ju kuidagi kõneainesse, eks ole.

Ka mulle meeldib kirju kirjutada ja saata, kuid kahjuks saan neid väga vähe vastu.
Eile ent oli see päev.

Hea sõber saatis mulle patsaka ajalehti, Virumaa Toetajat, ja ühtlasi oli ümbrikus väike paberileheke.
See tegi mu sisemuse soojaks, eriti südame piirkonnas.
Toon kirja siinkohal ära, kahju, et ma seda skanneerida ei saa, sest käekirjas peegelduvad väga ilusti kirjutaja veetlevad puusanõksud ning randmeviiped.

Paberi ülemisel äärel on salapärane valem, is meenutab keskkooli aegset keemiakonspekti:

B12+B6+B1= Milgamma N

Kiri ise kõlab nii:

Kulla Andry!

Mõtlesin, et lihtsalt lehti on ju nadi saata, peaks ikka mõne rea kirjutama kah. Saadan siis uue aasta puhul sulle mulle tundmatu ravimi retsepti. Ja ole rõõmus - seda ravimit ei lähe sul vaja - nii nagu miljoneid teisigi tinktuure, tablette ja süste ja salve ja antibiootikume jne. (kui, siis ainult mõnda üksikut ja imevähe). No on ju hästi. Ole terve ja tervitatud! Sinu K

Kõik me oleme sama näoga

Kui te umbes Friendsi piltide juures itsitama ei hakka, siis Teie huumorimeel

a) loksub ja logiseb
b) kiiksub ja kägiseb
c) uinub ja uneleb
d) on surnud ja koolnud

Nic Cage as Everyone

BETTERING THE WORLD, ONE IMAGE AT A TIME

Üks lemmikpilte, kauaks

Üks mu lemmikfotosid, mis jääb sinna kategooriasse püsima vä ga gi kau aks. (Autor: Aron Urb)

Pervertide parved Siberi linnade tänavatel

Samal ajal, kui meie siin kügeleme vähem kui miinus kümne kraadi käes ja neame või ülistame erakordseid lumehangi, valitseb Siberi linnades: Irkutsk, Habarovsk, Komsomolsk, keskmiselt 35 kraadine miinustemperatuur ja lund, seda loomulikult jätkub. Söögi peale ja söögi alla.

Meenub pilt Habarovski talvest. Mööda linnatänavaid liiguvad rahvamassid: vanad, noored, keskealised. Kõik nad on paksul sisse pakitud, liigutuste poolest veidi kohmakad. Kasukad, paksud mantlid, sallid-kindad, suured karvased läkiläkid, millel kõrvad alla lastud, peas nii meestel kui naistel. Nende suust tõusevad valged tihedad hingeauru pilved.

Ja nad kõnnivad tänaval, selle pakase käes, rahulikul sammul, ja söövad massiliselt .... jäätist!

Nii on. Ise õppisin ka jäätisesõõmise külma käes ära. Selle aasta jooksul, mis Habarovskis elasin. (Annab kenasti sooja.)

Pealkiri on hommage "vabale" ajakirjandusele, eriti sellele suunale, mida esindavad Tühismaad.

Me nupumehed kõik, juhhei

Lisaks painavalt heale bassibiidile, mis luuüdi raputab ja sind endase imeb, on siin sees LUGU.
Meist enestest, nendest faking mäking nuppudest, mida me iga päev vajutame, ilma et neist mõtleksime.

Ma ei kasuta enamasti seda va g-tähega algavat sõna (geniaalne) elusolendite kohta (mõned erandid siiski on), aga selle kamba kohta ... pean enesega võitlema, et seda mitte teha. Jah, ma saan endast võitu, aga kiustasus, see on suur.

Kordamisküsimused kontrolltööks:

Kui nupud räägiksid, kõik need rohelised ja kandilised, vajalikud ja mittevajalikud, siis millest?

Kus elab Kõikide Nuppude Isa?
Aga kuidas on lood Nuppude Emaga?
(Lisaküsimus anatoomiatunniks: kuidas nupud paljunevad?
Lisaküsimus usuõpetustunniks: Kuidas loodi kõige esimene nupp?
Kumb oli enne, nupp või vajutaja?)

Kas nupud teavad, et me neid vajutame?
Teavad nad, mida nad meie jaoks väljastavad?

Mitut nuppu vajutad päeva jooksul sina (ja kas klahvid on ka nupud?)?

Kus elab kõige tähtsam nupp?

Mida ütleb ülemine nupp alumisele?
jne



Pildil: Christine Nupp, oletatav kõikide nuppude ema.

Muumia sõitis Pääsküla rongis

Elukesest enesest pärinev näide, kuidas ÕHUleht omale kaanelugusid ja nende pealkirju saaks.

Kõik algaks madalast välistemperatuurist miinus 10 kraadi ja noorukist, oletame, et ta nimi on Jaagup, kel pole mütsi.

Poiss koos õega asutab end kodunt väljuma, rongi peale. Vanaema on mures, et lapselaps külmetab kõrvad pea küljest ära, võtab veel viimasel hetkel enne väljumist lapselapselt mõõdulindiga mõõtu ja vannutab teda, et too teataks, mis värvi mütsi ta kanda tahaks.

Lapselaps tormab korraks veel vetsu, samal ajal areneb tema isa ja tema õe vahel dialoog.

Isa: Tuleb võtta sidet ja ümber pea mässida.
Õde: (ajab silmad rõõmsalt suureks) Aga kas meil on sidet?
Isa: Ee.. vist eips.
Õde: Aga meil on mitu rulli vetsupaberit.
Isa: Just. Mitu rulli vestupaberit ümber pea mässida ja küll ta soe on. Ainuke asi, sa pead ta käsikaudu jaama talutama.
Õde: Saame hakkama.
Isa: Teine asi veel. Õhtuleht kirjutab sellest loo: Pääsküla rongis sõitis muumia.
Õde: Täpsustagem, järgmisel päeval kirjutab Õhtuleht loo, Muumia Pääsküla rongis ostuts UFOks.
Ja järgmisel päeval: UFO Pääsküla rongis oli poiss, kelle pea ümber oli mähitud vetsupaber.
Ja siis saab veel mitu kuud kirjutada: Vetsupaberi Jaagup läks kooli, Vetsupaberi Jaagupil läheb koolis hästi/halvasti, Vetsupaberi Jaagupi uus pruut ei salga oma suhet...

(Naeravad)

Tuleb Jaagup: (pilklikult) Ha ha ha.

"Maailm toimub. Ta on toimumine..."

Üldjuhul jätab igasugune numbrivahetus mind üsna ükskõikseks. Välja arvatud muidugi taksomeetri tiksumine. Või ka vastupidi - pangaarve kosumine viiekohalise summa võrra on kahtlemata meelierutav sündmus, kuuekohaline number ajab lausa ähkima ja puhkima. (Korra elus olen seda kogenud, ja mitte müügina, aga palgana:)

Aga aastavahetus, sünnipäevad, no mis nende puhul ikka nii väga muutub. Kena muidugi, et keegi kusagil järge peab, ajamärkimine on kasulik tegevus ja elu ilma selleta oleks kaootilisem veelgi. Aga siiski, nii tähtis see juuliuse kalender ka nüüd pole, enamiku (?) maailma inimeste jaoks saabub uus aasta hoopis teisel ajal.

Tunnistan, selles oli ka teatav annus eskapisimi ja epateerimistahet, kui eile õhtul kaminasse tule tegin, kella kümne paiku lapsed-naised üle helistasin ja nad hääde soovidega üle külvasin, ja siis veidi glögisena ja juba unisena praksuvate leekide valguses voodisse pugesin.

Muidugi mitte ihuüksi, seekord koos Georg Maureriga.
Täpsemalt, tema raamatuga.
Aastal 1977 välja antud, Georg Maurer, "Maailm toimub". Terve raamatutäis ülihead luulet Kersti Merilaasi ja Ain Kaalepi tõlgituna.

Avasin tiitellehe ja seal oli kinkija pühendus:


Ja mis sellest, kui ütled,
et minuga ühes ei tule?
Aeg on aeg. Tema väravaid sõnad ja viipd ei sule.
Tema sinuni kasvab
ja sinagi tema jaoks valmid.
Lihtsalt oled kord uus.
Lähed lahkmelt,
suus lendlevad salmid.
Lihtsalt leiad, et miski sus
seni vaid temani pürgis -
ürgne alguseosake,
mille maitset on mees
kui ka mürgis.

Sinu
dets 77

Sellised read siis tiitellehel. Ma ei tea, kelle omad, aga mis siis. Need on mind saatnud terve elu.
Tema, tal läheb hästi, loodan ma. Pole küll teda kümneid aastaid näinud ka mitte. Mis siis. Ta on ikkagi mulle tähtis ja armas.

Aga vaatame raamatu sisse ka.

VIIMNE KIIR

Surmväsinud jalgel päikene
nüüd tuigub pargiteel.
Poollängakil seal pingile
ta hetkeks vajub veel.

Maad korraks riivab kiirtevilk,
kui virgub suikvel aas,
ja särama lööb silmapilk,
kuid kohe pettub taas.

Kui päike, vastu ootusi,
maad suudab säratada
vaid hetkeks, milleks lootusi,
siis üldse äratada.

(K.M)

Ma arvan siiski, lootusi on vaja äratada. Uue aasta alul kohe eriti. Värske jõuga.

Pealkiri on võetud intervjuust Maureriga.