„Oota, mis toimub?“, küsis Mart. Ei midagi vastas Katja , tavaline asi. Rutt tuleb tööle, töötajad jooksevad. Tead ma ütlen sulle üht. Kui sa näed kunagi, et Rutt on majas ja teised hakkavad jooksma, siis ära sina jookse. Mingil määral ta austab inimesi, kes ei karda teda. Natuke aega tagasi jooksin mina samuti. Ühel hommikul olin väga väsinud, mingi gripp oli kallal, tegin endale just teed, kedagi ei olnud köögis, kui Rutt astus sisse. „Ma vaatan, et sa oled rahulikumaks muutunud.“ „Tead, sa ei pea samamoodi käituma nagu kõik teised.“ Ta ütles veel, et ta ei sarnane üldse sellele inimesele, kes ennem seda kohta pidas.
„Mida ta sellega mõtles?“, küsis Mart silmad pungil uudsihimust ja tema keha peaaegu täiesti Katja peale kaldunud. „Ma ei oska öelda, sa oled ainus, kellele ma olen veel rääkinud.“ Mart hakkas just oma suud lahti tegema, kui Katja ütles:“Sellepärast, et kõik teised on vanad, neiel meeldib asju arutada, asju juurde lisada, vot sellepärast.“ „Miks sa arvad, et ma täpselt samasugune ei ole?“, küsis Mart. „Sa ei paista selline, loomulikutl täpselt ma öelda ei oska, kuid ma loodan?“, ütles Katja natukene isegi ähvardaval moel. „Loomulikult ei ole ma selline, meil on siis isegi oma väike saladus nüüd.
Samal ajal oli korstnajalga jõudnud Rutt. Kõhn naine, glamuurne võiks öelda ja üpriski noor, sellise edu jaoks. „Tervist, sina peaksid olema siis Mart, õpilane, Anne õpilane nagu ma aru saan.“ „Oi, näed sa oled tutvunud ka meie ettekandja Katjaga“ „Head hommikut sullegi Rutt!“, ütles Katja üleolevalt. Rutt ütles ka, et Mart, kui sa siin lõpetanud oled, siis tule palun minu kabinetti. See on see väike majake kohe üle hoovi. Ära kiirusta, me ei ole siiski veel üle pooleteise tunni avatud. Nii ta läkski, läbi köögi, nõudepesu ruumi, karjudes üle terve köögi ainult:“Kui asjalood ei parane, lendate kõik siit.“
Jutt jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar