teisipäev, 27. oktoober 2009

Nii teemegi


Nagu olen kuulnud sadu kordi oma armsa armsa ema suust - Jutt olgu lühike või pikk, peaasi, olgu õpetlik.

FBI esisnaiper, kõige keerukamate juhtumite lahendaja, mees kes saab hakkama ka võimatuga, mees, kes on võimeline boamaole kuuli perse laskma, nii et see mao suust madu vigastamata välja tuleb, juhtub autoga sõitma läbi tühja ja unise Ameerika väikelinna.

Mees viskab pilgu aknast välja, näeb, postkast, selle peal on märklaud ja täpselt märklaua keskel kuulijälg. Mnjah. Postkasti kõrval poesilt, ka sellel ilutseb märklaud ja ka sellel märklaual on täpselt keskel kuulijälg.

Mees võtab hoo maha ja hakkab vähe hoolikamalt vaatama.

No kuhu ta ka ei vaataks, kõrtsiuksele või kirikutorni ristile, igal pool on märklauad ja kõikide, ma kordan kõikide märklaudade keskel on kuulijälg.

Mees peab auto kinni ja läheb küsib mingi taadi käest, kes oma maja ees uniselt silmi kissitab päikese käes, et kuule, kes teil siin linnas sedasi paugutab. Ah, see on see John poiss, siitsamast naabertänavalt, alailma teisel tukk peos, ega ta muud suurt teha oskagi kui päästikule vajutada.

FBI esisnaipri süda hakkab kiiremini põksuma. Ta haistab avastamata annet, looduslikku imelast, tulevast kolleegi. Läheb ja otsib John poisi üles.

Kotkasilmse laskuri moodi John poiss küll välja ei näe. Ta on paks, pekk ripub üle püksikummi, laup moodustab Johni näost vaid mõeldava osa, ja pilk on tal sedasorti, mida kontsentreerituks ei suudaks nimetada ka paadunud optimist. Ja iga lause lõpus ta kas rühatab või peeretab.

-Tere. Kas Sina oled John?
-No oletame, vastab John. (Jätan heliefektid lisamata.)
-Kuule, John, sina oled see mees, kes kogu aeg paugutab.
-No olen. Ja siis.
-Kuule, seleta ära, mis nipiga sa alati, iga viimane kui kord, kümnesse tabad.
-Äh, see on iisi, teatab John. Ma kõigepealt panen paugu kehtima, siis lähen ja joonistan märklaua ümber.

No vaat siis, kui lihtsaks võib elu endale teha...

2 kommentaari:

Maria ütles ...

Andry, sa oled super!

See pilt lookese alguses meenutab Arvo Valtoni kogu "Märklaud kilbiks".

COOL

andry ütles ...

kullake, see on lihtsalt Postimehe anekdoot, mille pikemalt lahti kirjutasin, aga oma ivake, jah, nagu oleks