"Kui soovid on selged ja sihid on siirad..."

Üks noor tüdruk Eestist rändab mitmendat aastat maailmas ringi. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis rahatult. Seljakott seljas, kepp käes, telk magamiseks kaasas. Ja aeg-ajalt kirjutab ta oma nägemistest-kogemistest siia .

Ma täpselt ei tea, mis või kes see on, aga viimati postitas ta sellised read:

One thousand roads there are,
even more...
But only one to walk.

Yet you shall recognise it without trouble,
as you would recognise your brother among a thousand people:

You just have to look.

Lugege teda, ta on ilus. Soovitan alustada kuulates, paremal küljel on link raadiosaatele.

And you just have to look...

Savist särk ja puust perse

Puust juust

Automaatne muffin

Seksikutsu

Ajabinokkel



Bimonokkel

Lihakehaviha

tampoonšampoon

savihavi

lorutoru

"Maailm toimub. Ta on toimumine..."

Üldjuhul jätab igasugune numbrivahetus mind üsna ükskõikseks. Välja arvatud muidugi taksomeetri tiksumine. Või ka vastupidi - pangaarve kosumine viiekohalise summa võrra on kahtlemata meelierutav sündmus, kuuekohaline number ajab lausa ähkima ja puhkima. (Korra elus olen seda kogenud, ja mitte müügina, aga palgana:)

Aga aastavahetus, sünnipäevad, no mis nende puhul ikka nii väga muutub. Kena muidugi, et keegi kusagil järge peab, ajamärkimine on kasulik tegevus ja elu ilma selleta oleks kaootilisem veelgi. Aga siiski, nii tähtis see juuliuse kalender ka nüüd pole, enamiku (?) maailma inimeste jaoks saabub uus aasta hoopis teisel ajal.

Tunnistan, selles oli ka teatav annus eskapisimi ja epateerimistahet, kui eile õhtul kaminasse tule tegin, kella kümne paiku lapsed-naised üle helistasin ja nad hääde soovidega üle külvasin, ja siis veidi glögisena ja juba unisena praksuvate leekide valguses voodisse pugesin.

Muidugi mitte ihuüksi, seekord koos Georg Maureriga.
Täpsemalt, tema raamatuga.
Aastal 1977 välja antud, Georg Maurer, "Maailm toimub". Terve raamatutäis ülihead luulet Kersti Merilaasi ja Ain Kaalepi tõlgituna.

Avasin tiitellehe ja seal oli kinkija pühendus:


Ja mis sellest, kui ütled,
et minuga ühes ei tule?
Aeg on aeg. Tema väravaid sõnad ja viipd ei sule.
Tema sinuni kasvab
ja sinagi tema jaoks valmid.
Lihtsalt oled kord uus.
Lähed lahkmelt,
suus lendlevad salmid.
Lihtsalt leiad, et miski sus
seni vaid temani pürgis -
ürgne alguseosake,
mille maitset on mees
kui ka mürgis.

Sinu
dets 77

Sellised read siis tiitellehel. Ma ei tea, kelle omad, aga mis siis. Need on mind saatnud terve elu.
Tema, tal läheb hästi, loodan ma. Pole küll teda kümneid aastaid näinud ka mitte. Mis siis. Ta on ikkagi mulle tähtis ja armas.

Aga vaatame raamatu sisse ka.

VIIMNE KIIR

Surmväsinud jalgel päikene
nüüd tuigub pargiteel.
Poollängakil seal pingile
ta hetkeks vajub veel.

Maad korraks riivab kiirtevilk,
kui virgub suikvel aas,
ja särama lööb silmapilk,
kuid kohe pettub taas.

Kui päike, vastu ootusi,
maad suudab säratada
vaid hetkeks, milleks lootusi,
siis üldse äratada.

(K.M)

Ma arvan siiski, lootusi on vaja äratada. Uue aasta alul kohe eriti. Värske jõuga.

Pealkiri on võetud intervjuust Maureriga.

Must meeldetuletus

N'Diobale

"...üligruuvimees on ikka," ütleb keegi. Teine, veidi hiljem:
"Mida pehme hääl."

"Tead, kus mulle meeldib
aafrika keele kõla." - "Noh,
see on sama, kui sa ütleks,
et sulle meeldib
euroopa keele kõla.
Leedu, soome, albaania, baski,
hispaania, saksa ja retroromaani ja...,
kõik ühes potis." - "Öäk." Naeravad.

Mõtted gruuvivad. Sest mees gruuvis.
Hästi, pehmelt, kindlalt. Ülikõva
gruuvimees.

Mees tuli Aafrikast. Põõsa alt,
puu otsast. Kas nagu me kõik: puu
otsast. Või sealt ülevalt. Me kõik.

Siis oleks nagu lootust. Lähevad
mäest alla: "Sa tead küll, kui väga
meeldib mulle soolodele saateks
nipsu lasta, sedasi omaette." - "Ikka." -
"Nende soolode saatel ma ei suut."
"No näed siis."

N'Dioba maispeiss igaühe oma kuningliku kõrva jaoks

"Vahitorni" konkurent

Herr Wimberg sõnasteles kord
oma blogis märkimisväärsest
ajakirjast - "Vahitorni" hirmsast konkurendist,
mis minule - ajakir jade kogujale - oli sootuks tundmata.

Ma küsima, kas ajakiri nihuke,
millest herr Wimberg kirjuti, on olemas see päriselt.

Mispääle Contra won Connula
minule kena lingi pihku pistis
ja kui ma selle avatud sain
täitusid mu sõõrmed magusatest
ja süüdimatutest vaimukeerutuste
aroomidest.

Sinugagi jagama neid
lahkelt olen nõus
oo lugeja, kes armastad
sa vaimupingutusi,
mis maalähedasteks nobedasti muutuvad.

Nii rikkamaks on saanud
minu kogu päevakaja ületavaid
kirjatükke ja laienenud
armsa emakeelse leha
täiel rinnal sissehingajate ring

Raamat, laps, puu

Kirjutada raamat,

teha laps,

istutada puu.

See Jose Marti üleskutse

on omajagu ökoloogiline.

Sest millele sa kirjutad

raamatuid, kui pole puid,

ja kellele sa kirjutad

raamatuid, kui ei ole lapsi.

Kõigest saab kord muld,

aga mullastki kasvavad

uued puud ja raamatud,

kirega loetud raamatutest

uued lapsed.

Puud, lapsed ja raamatud

on sama aineringe osad.

Mõnus on istuda

puu all ja lugeda lapsele

raamatut.

Timo Maran

Luuleteraapiaga seagripi vastu

Tegemist on siinses blogis varemgi tunnustatud, aga laiemale üldsusele üldiselt tundmatu poeediga, tema luuletusega ta esimesest loomeperioodist.
Loomingu kvaliteedist annab aimu asjaolu, et ehkki tundmatu, ent palavalt armastatud poeet kirjeldab siin kevadgripi nimelist üksikjuhtumit ning mainib linnugrippi, on tegemist üle- ja üldinimliku teosega, mis kõlbab manustada ka seagripi nimelise tõve eel- või jääknähtudega võitlemiseks.

Täna väsimus on suur,

ei mind aita ravikuur.

Ei mind aita kõik need arstid,

arstid suremas on SARS-i.

Mida me küll teeksime?

Sööksime vist keeksi me?

Aga väsimus on SUUR,

tuleb võtta ravikuur.

Sisse võtta need tabletid -

arstitädi istub letis.

Ah nüüd tulebki mu kord.

Arstitädi üsna morn.

Ütleb: väsimus sul suur,

osta jaanalinnu puur.

Jaanalind see närve trambib,

võtab ära kevadkrambid.

J.E.

Rein Raua 2 sekundi novellid

Raua Reinu kahe sekundi novellid on võrratud.

Kõige viimases on ta avastanud, et kiirtoidurestorani külastajate seas on ülekaalus ülekaalulised, eelviimases nendib autor, et "adventilaator on käivitunud", enne seda annab ta nõu Kaarinile lennata koos Jüriga (Lenda Jüriga, Kaarin)

Kas teate veel novelle, mida ühes lauses kolm tükki ümber jutustada saab?!

ROHKEM ON SIIN

Sõber sai kapi, mina sain...

... ei, ei saanud pappi...

Meil seisis pööningul kena EW aegne riidekapp, seisis niisama, sõbral oli vaja, mis ta seal niisama seisab, muidugi kinkisime ära.

Sõber sai siis kapi, aga mina meeldiva üllatuse. Vanasti seisis see kapp minu toas, mul oli kombeks kapi küljeseinale kleepida mingeid paberitükke, mida tahtsin tõesti-tõesti meeles hoida.

Pööningul seistes oli see kapikülg vastu otsaseina. Kiskusin kapi nüüd tükkideks ja leidsin ühtlasi üles mitu asja, mida tõesti tõesti tahan meeles hoida. Epu pildi ja siis selle luuletuse, mille Joonas kunagi välja mõtles.

Mulle nii meeldib selle eetiline hoiak, luuletus ise kõlab nii:

OSKUSED

Kui ma rääkida ei taha,
panen mina moka maha.
Pole olla enam paha -
ei pea rääkima, ei taha.

Kuulata on hoopis parem -
Pole pärast hääl mul kare.
Mõni karjub, kui on tõre,
Hääl tal pärast seda hõre.

Joosta on mul kähku vaja
Kui ma olen jooksurajal.
Üldse tegevusi palju:
Oskus teha vahvaid nalju...

Oskus seista nagu kalju...

Ilusast tidrikust

Contra von Konnula kirjutas oma blogis luuletuse Tšello

Tšello

tšello ei taha
et teda mängiks
temast ilusam tüdruk

kui kogu publiku pilgud
on mängijale naelutatud
kostab tšellost
pettumusnoote

Ma kirjutasin kommentaaris vastu luuletuse moodi asja

Ah soo

mul on tütar viiuldaja
päris kena teine,

nüüd siis tean,
miks hetkedel,
kui teda imetleval pilgul piilun,

viiul tihti vingub

Miks inimesed ikkagi kirjutavad

Esiteks, kõik ei kirjuta.

Aga need, kes kirjutavad.
Üks põhjus: raha pärast. Kas siis amest on selline - ajakirjanik, PR, reklaam., jne, või siis on nad leidnud kullasoone (ah, mis kulla, aga mingi soone, mille järele massides on nõudmine): Coelho on suurel määral sihuke mees mu jaoks. Kui "Alkeemikut" mitte mainida, siis ülejäänu...

Teiseks - et neid märgataks. See on ka sulli ja feimi teema, enamik rokkmuuskuid hakkavad pilli mängima ja laulma selle pärast, et kui kitarr kaelas ripub, siis panevad pliksid sind kergemini tähele. Kuid siin on ka soov edastada maailmale oma arusaama asjadest, oma sõnumit. Enamik blogisid teenib neid eesmärke.
Siia alla kuuluvad kaudselt CV ja avaldused isegi.

Kolmandaks - et kinnitada iseendale enese olemasolu. Selleks on hea, kui teised su tekste kuulevad, loevad, nende üle mõtlevad. Jälle blogid, aga ka räpparid, rokkarid, bardid, luuletajad, kirjanikud, ajakirjanikud.

Et enesest aru saada. Kui mõni siia blokki kirjutajatest loeb oma vanu sissekandeid, ta kas imestab või itsitab või jääb mõttesse.

Viiendaks - andelaad. Naljakal moel on enamik trummimehi, keda mina tean, napisõnalised. No mitte tummad lausa, aga räägivad ikka vähe. Kui palju laule kirjutasis John ja Paul, ja kui palju on neid elus kokku kirjutanud Ringo.
Kellel on tugev kunstianne või tantsuanne, loomulikult teeb ta pilte või keerutab püüne pääl keha.

Kuuendaks. See on sund. Tsiteerin ei mäleta keda. Iga kord peale raamatu kirjutamist tulen pimedast sügavikust päevavalguse kohta. Tsiteerin Isabel Allendet: Kirjutamine on rännak omaenese hingesügavustest.

Järgmiseks: Et tunda vabadust. Et põgeneda reaalsusest. Kirjutada elu ja suhted ilusamaks. Katsetada teistsuguse võimalikkust.

Veel. Ühte ja ainukest põhjust pole. On olemas keerulised ja vahelduvad akordid. pealegi on neid rohkem, kui siin loetletud.

Ja kaheksandaks, kui midagi kirjutad, kirjuta nii, et maailm sest kasu ja rõõmu saaks. Selline sisemine hoiak võiks kirjutajal olla. Isegi kui ta on pealtnäha sihuke ropp ja rõve mees nagu Henry Miller.

Lepingu allakirjutamine. Need konksud, mis moodustavad su nime. Kuhu see paigutada?

Kuidas karud luuletama õppisid*

Sai mõned päevad Pedassaares suvitatud. Oli see nüüd kohavaim või mõni muu vaim, mis mulle pääle tuli, igatahes panin sääl pika jupi muinasjuttu kirja, millest ka teile tüki proovida pakun.
Jutustajaks on Aroni nimeline karu, kes oskab luuletada.

Räägitakse, see Luule Anne tuli meie pere konna sisse sedasi.
Seal inglite maal (see pole päriselt inglite maa, vaid see maa, mille nimi on inglite maa moodi, eks te taipate seda ju isegi), seal olla elanud üks kõrge Luule Anniga noormees, kelle nimi oli lord Pairon.
See lord Pairon oli üli kooli läinud, Oks Fordi üli kooli, ja tahtis oma kõikse parema sõbra kaasa võtta. Tema kõikse parem sõber oli üks koer, tore ja tark loom, kelle kohta räägiti, et ta on väga taibukas või isegi rohkem kui väga. Seega siis väga väga. Võib olla kõige targem koer maa ilmas üldse.

Aga Oks Fordi üli kooli prohvessorid ütlesid, et Oks Fordi üli kooli ees kirjades ei ole lubatud koertel ja inimestel ühes toas koos elada, ja taga kirjades ka mitte.
Lord Pairon jäi selle peale üsna nõutuks, aga tema sõber koer andis talle selle peale hea nõu. Ja lord Pairon võttis omale tuppa elama karu.
Kui prohvessorid pahandama tulid, siis ütles lord Pairon, keda tema sõber koer oli õpetanud, et minge ja lugege oma ees ja taga kirjad läbi ja näidake mulle seda kohta, kus on kirja pandud, et ühelö Oks Fordi üli õpilasel ei tohi tema tore ja armas kaisu karu toas olla.
Prohvessorid ütlesid selle peale, et ega päris karu pole kaisu, aga lord Pairon palus oma karul neid natuke kaisutada, mis peale mõned prohvessorid enam üldse midagi ei ütelnud.

Nii elasidki nad tükk aega kolmekesi ühes toas: lord Pairon, tema sõber koer ja karu ka. Lord Pairon läks oma sõbrustamisega nii hoogu, et võttis kõik oma sõbrad oma üli õpilase kambrisse elama. Nende hulgas oli kaks kaamelit, üks uhke hobune, kolme jalaga kroko dill ja kael kirjak.
Kui keegi selle peale imestust avaldama kippus, palus lord Pairon jälle oma karul imestajat kaisutada, ja siis tükk aega keegi ei julgenud millegi üle imestada.
Lord Pairon leidis aina uusi sõpru, lõpuks äks asi ikkagi nii kaugele, et lord Pairon ise ei mahtunud tuppa ära ja see lõik hakkas rohkem Noa laeva meenutama. Tema sõber koer ütles, et tema tahaks minna jälle maa ilma rändama ja ilma elu uurima, üle jäänud loomad ka tahstid omi asju ajada, aga meie esi vanem jäi koos lord Paironiga koos elama.

Ja kuna lord Pairon kogu selle aja, mis ta üli koolis käis, muudkui luuletas ja luuletas, siis õppis meie esi isa ka selle luuletamise kunsti kenasti ära.

* Tegu pole välamõeldisega, lord George Gordon Byron pidas tõesti üliõpialspõlves karu oma toas.

Pildil on näha karuluule kuulajaid, kel luuleelamus katuse sõitma on pannud

Ostap Benderi matused

Täna mängib Rakvere teater viimast korda "12 tooli". Margus Grosnõi teeb Benderina sellise sitaks hea rolli, ta ületab Eino Baskinit ja Tõnu Kilgast, kes samuti Benderit on teinud, umbes sama palju kui Michael Jordan mistahes Tartu "Rocki" mängijat.
Tahtsin kindlasti vaatama minna, aga jalad läksid paiste, rahakotil põsed lohku, jäi ära. Viisin aga raamatuid raamatukokku, keegi oli samas tagasi toonud Trubetsky suure luulekogu, lõin selle suvalisest kohast lahti ja vaata aga vaata


Ostap Benderi laul
Trubetsky ja Juri Mihailov

Ei, ma ei nuta ja ma ei hala!
Ma vastan avameelselt - pisaraid ei vala:
Mis on me elu? Mäng! Ja pole minu süü,
et šansse keegi oksjonil ei müü.
Ja kelle eeski mul vabandada?
Ei saa mind keegi edutada, tagandada!
Ja kas siis mu talent ja hingeline sarm
Ei ole väärt, et suur on honorar?

Las raevusteb tuul nõnda kuri.
Halluduste merede peal.
Ja valendab, valendab mu üksik puri
Ja foonil on laevade read!

Ma pole rüüvel ja pole ka apostel
Ja kulgeb vaimustuse hüüatuste kostel
Mu elu nagu mäng ja vahel tundub siis,
Et ees mind ootab siiski paradiis!
Mul puudub korter, puudub sängki!
Kuid, inglid, vaikige, te vaadake ma mängin!
Ja väga võimalik, et keset jaotusi
On vähem võite, kui on kaotusi.

Las raevutseb...

Ma pole lapsik ja pole ihne.
Ka minu jaoks ei ole sugugi kõik lihtne
Ja väga võimalik, et halliks muredest
Ma lähen varem ülejäänutest.
Kuid ma ei nuta ja ma ei kelgi.
Mu hing võib jätta teisse kustumatu helgi.
Ja väga võimalik, et nagu unedes
Mul merelt kumab sadam tuledes.

Las raevutseb tuul nõnda kuri
Halluduste merede peal -
Ja valendab, valendab mu üksik puri
Ja foonil on laevade read.

Ja valendab ja valendab mu üksik puri
Siin terasest laevade seas.

Rakvere laval ei valendanud õnneks Grosnõi üksi, Peeter Jakobi tegi suurepärase Vorobjaninovi, Tiina Mälberg lõi ja lehvitas, Peeter Rästas oli surnud ämm, suurte inglitiibadega, ... eh, Jaanika Juhansonil on palju, tõesti väga palju veel ees.

Benderist siin ja sääl ilma pääl, noh kuugeldage, aga võib ka siit uurida

Ühtlasi teatan, et ühinesin facebookis Ostab Benderi fännklubiga, mille liikmed on kohustatud üksikuid leskemandaid kosima, malesimultaane korraldama ning kõigile uupujaile, kedakohtavad, selgitama, et nende pääsemine tuleb neist endist vaid.

XB XB XB XB XB XB

Eh, algus on nagu mõni riidetüki küljest, XXL näiteks.
Tegelt tahan rääkida võrratust luuletajast.
Vera Pavlova. Loomingus 2008 number 1

xxx

Miks mina, sinu kõige pehmem,
olen loodud sinu kõige kõvemast -
küljeluust?
Sellepärast, et sul polegi midagi kõva,
mis ei muutuks pehmeks
minu sees...

xxx

Nad on armunud ja õnnelikud.
Mees:
Kui sind pole,
mulle tundub,
et sa lihtsalt astusid korraks
kõrvaltuppa.
Naine:
Kui sa astud kõrvaltuppa,
mulle tundub,
et sind enam pole.

xxx

Emme, kas taevas on kaugel?
Kaugel.
Emme, kas meri on kauigel?
Kaugel.
Emme, kas päike on kaugel?
Kaugel.
Emme, kas issi on kaugel?
Kaugel.

xxx

Liblikas lööb tiivad lahti: X
Liblikas lööb tiivad kinni: B
Liblikas hakkab lendama: XB, XB
Liblikas lendab ära.

P.S. Viimase luuletuse kommentaariks: täheühendit XB kohtab tohti vene ikoonidel (Hristos Vaskres ehk Kristus on üles toimunud)

Vera Pavloval on ilmunud 10 luuletuskogu, teda on peetud meheks.

Nopi päeva

sekund sekund
jaaniiedaasiijaaniiedaasii

tund tund
jaaniiedaasiijaaniiedaasii

päev päev
jaaniiedaasiijaaniiedaasii

aasta aasta
jaaniiedaasiijaaniiedaasii

põlvkond põlvkond
jaaniiedaasiijaaniiedaasii

tsivilisatsioon tsivilisatsioon
jaaniiedaasiijaaniiedaasii

universium universium
jaaniiedaasiijaaniiedaasii

kui sa enam ei jaksa
seda kõike kannatada

nopi päeva
nopi päeva

edasi
nii edasi


üks eluline dialoog ka

kulla Andry, mul on veel üks palve

palun avalda n'd see postitus, mis on draftina säilitatud, ka! selle nimi on "parem varblane peos, kui tuvi matustel". see on nii ilus ja hea, ma lugesin ta läbi ja tahaks kallistada.

kallistada näiteks Unti ja Viidingut (teistele lugejatele remargist). ärge mõelge liiga palju.

Sellleks, et seda kõike läbi elada, kulub meil terve elu

Kärdule,
rõõmu ja tänuga

Kui kõik puud kasvavad ühepikkusteks
siis pole lindudel enam vaja lennata
nad võivad lihtsalt jalutada puulatvu pidi
majade vahel igale poole
ja meie saame väga hästi aru
mispärast need linnud nihelevad
nad püüavad meelde tuletada unustatud oskust
just sellepärast me saemegi puid
ja seome saetu palgiparvedeks
et kalad võiksid randa tulla
ja lükata raske laadungi ulgumerele

Viggo Madsen
Andres Ehini tõlkes

Praegu käib konkurss "25 Eesti kõige kaunimat raamatut" Sääl on mõndagi kaunist.
Aga kaunim ajakiri on selgunud. See valge, punase L tähega kaanel.
Loetagu. Tuntagu mõnu.

Aga muidu? Nägin öösel unes Yoko Onot. Rääkis teine kellegagi juttu. Kahju, tagantjärele lootnuks midagi enamat.

Parem varblane peos, kui tuvi matustel (KMS)

Istusid koos
jutuhoos
kolm sõbrakest hääd-
Preili K, härra A, härra P
olid need.

Neiu K
endaga
oli toond
ta
ta
taa

ja oh rõõmu,
mida tundsid
härra P, härra A
kui neiu K
nendega nõus
oli seda
ja
ga
ma

Siis härra A, härra P

preili K

asusid mängima:

pähetükkivaid luuleridu

kui lumehelbeid 

üksteisele kraesse puistama

Käib aimamatuid radu pidi armastus (Kareva)
Ma ei kirjuta vastikuid ridu (Viiding)
Igav liiv ja tühi väli (Liiv)
Kes neid suudaks lahuta (Koidula)

Mu isa oli tuumafüüsik (Lindlo)
Memm kinkis mulle karabiini (Viiding)
Ikka korterisügavustes hiilgavad meie silmad (Luik)
Kui kaunis oli see. (Koidula)

Aina igasugu pudipadi pähe tuleb taguda meil koolis (Aimla)
Kimbukese sinilolli kinkisin ma sinule (Ehin)
Me saame hakkama, ükskõik kuidas (Chalice)
Ikka täitsa pekkis (Pehk)
Seda asendab ka mesilasevaha (Viiding)
Oma laulu ei leia ma üles (Tungal)
Naabri Antsul oli peni (rahvalik laul)
Ma vaatan valget lage (Kareva)
Piilupart oli rongijuht (Niit)
Strawberry fields forever...(Lennon-McCartney)
Vaino Vahing on tapnud sadu kasse ja tapab veelgi (Unt)
Let It Be (Lennon-McCartney)
Kassa armastad mind maailma ääreni (Rooste)
Sa armasta siis minu silmi kui nendes on maailmataevast (PE Rummo).

Keegi mul koputab südame pääle (härra A)

Me oleme inkubaatori lapsed ja sellest taagast lahti ka ei saa (härra P)

Selline mäng seega. Kultuurne ajaviide. Seltskond ütleb kordamööda ja järjest suvalisi pähetulevaid värsiridu eesti või maailma või udmurdi luulest.
Kuni see põnev on.
Kel parajasti ei plahhhhvata, võib passida.

Näitab ühisteadvust, avardab silmaringi ilma ripsmelainerita, lubab oma erudeeritusega eputada, toob välja, kes ja mis ollakse...

Ja kokku saab sest mõnigi kord uue luuletuse. Kui ei usu, lugege see posu sääl ülal uuesti läbi, autorite nime kõrvale jättes.

"Kuid inimese hinges, sääl heljub surmani, kui kaunis kauge kaja sest luulest ometi."

Anna haava, võta näppu.

Nüüd saab terve aasta pulli

Seoses sellesamusega... et noh... oot- oot, mis ma tahtsingi ütleda... seda et.... igatahes on nüüd nii, et... daamised ja härrased... aa.. õigus jah... käes on ju... misasi siis, huvitav küll... polegi nagu midagi mul käes.... mul jällegi on jäänud tühjad pihud... ei-ei, mitte nii... mitte seda... õigus! meelde tuli! ... käes on ju pühvliaasta.

Seega, palju õnne pühvlile. Esiteks sellepärast, et nii kenad lehmad tema olemasolu üle rõõmustavad. Lisaks sellepärast, et pole sel pühvlil midagi molutada ega mäletseda. Tegusid on vaja teha. Siin on nimekiri. Oldagu lahked, loetagu läbi ja viidagu ellu.

• Et eestlased mõistaksid, kuivõrd lahedad on vene inimesed ja vene kultuur ja vastupidi. (AE)
• Et kliima jaheneks. (PP)
• Et Euroopa kultuuripealinn 2011 saaks omale kultuurse meeri. (PP)
• Et õpetajad jääksid Eestisse ja õpilased ka. (PP)
• Et oleks iga päev vähemalt 17 põhjust kooli minemiseks. (KL)
• Et Pihlaka kohvikus mängiks vaiksem muusika. (AE)
• Et kodututele kassidele oleks pühvli aasta hea aasta. (LMT)
• Et Hagar lõpuks ometi rohelist teed pakuks ja teleka kaotaks. (KL)
• Et Rakveres avataks hip-hop treeningsaalid. (PK)
• Et kõik oleks parem kui varem. (PP)
• Et Kärt leiaks toreda peika ja see peika oleks...tõesti tore. (AE)
• Et kõik pillid alati hääles püsiksid. (KL)
• Et mu vend mulle elektrikitarrimängu selgeks õpetaks. (PK)
• Et Pluuto kuulutataks jälle planeediks. (PP)
• Et me ärkaks igal hommikul hea tujuga. Ja läheks magama ka. (AE)
• Et jahimehed ei laseks enam akendesse kuuliauke. (LMT)
• Et Peeter endale lõpuks ometi habeme kasvataks ja võib-olla Priit ja. (KL)
• Et Harry Potter läbi kamina Art Cafesse lendaks. (PK)
• Et T-tähed ei muutuks enam ühtedeks. (LMT)
• Et Postimees pühendaks ühe A4 laupäeval noortele. (PK)
• Et jahimehed laseksid loomade asemel kuuliauke püssidesse. (PP)
• Et ma saaks lõpuks aru, mida tähendab Spiel, mida Vahing, Unt ja need teised hullud kogu aeg mängisid. (AE)
• Et ma kohtuksin sõbraliku vampiiriga. (LMT) + PILT!
• Et kõik kuradi materialistid kaugustesse kaoks. (KL)
• Et ma teeksin Priit Pulleritsu või Priit Pulleritsiga intervjuu. (PK)
• Et nafta asemel hakkaksime energiat saama Strandbergilt. (PP)
• Et tõde tõuseks ja õitseks. (AE)
• Et kõik lapsed läheksid hommikul kooli heameelega. (AE)
• Et Eesti vutikoondis võidaks Brasiiliat 10:0. (AE)
• Et Nickelback esineks Rakvere vallimäel. (PK)
• Et Magasiin ilmutaks end vähemalt korra supernumbrina. (KL)
• Et vikerkaare otsas oleks kullakang. (LMT)
• Et Harry Potteri saaga jätkuks. (PK)
• Et kõik soovid täituks. (PP)
• Et Vahur Kersna mindki intervjueeriks. (PK)
• Et koolid muutuksid vägivallast vabaks. (PK)
• Et ka suvel söödaks piparkooke. (LMT)
• Et kliima enam ei soojeneks. (LMT)
  
• Et Araali meri hakkaks kasvama. (LMT)
• Et Rakvere eragümnaasiumis stardiks õpilasesindus. (PK)
• Et saaksin palju uusi tarkusi,teadmisi ammutada. (EB)
• Et oleksin oma tulevikuplaanides kindel. (EB)
  
• Et mul oleks laiem silmaring ja ma avastaksin MAAILMA :) läbi reisimise (EB)
  
• Et ma jõuaks endas selgusele, et mis saab pärast keskkooli. (EB)
• Et leiaksin uusi sõpru, et õpilastel läheks hinnetega hästi ja kevad ruttu tuleks. (MT)
• Et ma oleksin õnnelik ka edaspidi ja üle kõige soovin kõike head oma sõpradele ja tuttavatele. (JK)
• Et inimesed naerataksid palju. (MM)
  
• Et päike paistaks. (EK)
• Et maailmas oleks rahu. (LK)
• Et ma lõpetaksin üheksanda klassi väga-väga heade hinnetega. (EK)
• Et tuleks hea seeneaasta. (LK)
• Et igaüks leiaks oma Rekka. (MM)
• Et Eestimaa külades leiduks rohkem maju, kus oleksid kanad, lehmad, sead ja hobused. (JS)
• Et ma õpiks kõigile talutavat kohvi valmistama. (LT)
• Et Chuck Norris enam Hollywoodis filme ei rikuks.(LT)
• Et Eesti oskaks kokku panna riigieelarve ilma toetusi vähendamata, vaid pingisoojendajate palku vähendades.(LT)
  
• Et Õhtu Hommikult midagi õpiks.(LT)
• Et rohelised marsimehikesed lõpuks kapist välja tuleks.(LT)
• Et Olav Mäe jääks igavesti Eragümnaasiumisse. (MM)
• Et Hermann Simm saaks õiglase karistuse. (LK)
• Et kõik muu oleks ka korras. (EK)

Soovisid: Kärt Lindlo, Lagle Maria Tamm, Peeter Karjus, Priit Põldma, Andry Ervald, Eleri Kang, Jaana Skvortsova, Liisa Tulvik, Maris Toomel, Cäty Torm, Elina Bandurina, Maris Alanurm, Maarja Männiste, Liina Klammer.

Ühtlasi teatame, et mõnedki me seast on asunud asju ajama, et see, mis soovitud, ka täide saaks viidud.

Hurraa! Edasi uute kõrgendike poole, seltsimehed!

Superluks lugu. Kellelt? Klassikult. Mitte tulevaselt, vaid olevaselt

Leidsin blogimaailmas ringi lonkides Wimbergi suure-, oma- ja imepärase jutustuse kahest toredast õest.
Riputan selle seia, loodetavasti Wimbergihärra ei muutu tigedaks seepeale, teen ju seda sex, et propageerida ta loomingut ja suurendada inimeste arvu, kes ta olemasolemisest rõõmu tunnevad.

MINIMALIE JA MAKSIMALIE

Elasid kord kaks õde – Minimalie ja Maksimalie. Minimalie oli väike ja õbluke, Maksimalie suur ja matsakas.
Ka iseloomud olid õdedel samavõrra erinevad. Minimalie hindas madalat profiili, Maksimalie seevastu armastas asju panna suure kella külge. Kuna Maksimalie jõud käis Minimalie omast üle ja samuti ulatus ta oma pikkuse tõttu õest kõrgemale, rippuski nende kodus suurem osa asju esikus suure kella küljes, nii et kõik, kes uksest sisse tulid, omad või võõrad, võisid neid kohe näha.
Loomulikult valmistas seesugune käitumine Minimaliele palju tuska ja meelehärmi. Samuti tõi Maksimalie oma seisukohti ikka kuuldavale aplombi saatel. Ja kevadeti, kui teedele ja tänavatele ilmusid suured aplombid, ei suutnud ükski vägi Maksimaliet neist eemal hoida. Ta pani kohe oma kõige kõrgema säärega kummikud jalga ja läks rõõmsalt õue paterdama, hoolimata vagurama õe keelamisest ja manitsustest.
Kõigil sellistel puhkudel leidis Minimalie lohutust heegeldamises ja kudumises. Aga eriti meeldisid talle igasugused pitsid. Need võttis ta kõik köögikapist välja, nii palju, kui tal neid oli, seitse tükki, kaheksasest komplektist oli üks aastate jooksul ka katki läinud, valas servani vana valget täis ja jõi üksteise järel tühjaks.
Samuti olid huvid ja harrastused õdedel täiesti erinevad. Minimalie kogus eksliibriseid ja tikutoosietikette, Maksimalie armastas käia muuseumides triptühhone ja pannoosid imetlemas. Minimaliele meeldis unistada mängutoosi muusika saatel, Maksimalie seevastu hindas oopereid ja sümfooniakontserte. Mis puutub lugemisse, siis Minimalie südame võitsid haikud, epigrammid ja laastud, aga Maksimalie jaoks pakkusid suurimat lugemiselamust eeposed, poeemid ja epopöad.
Keeruline oli õekeste kooselu, mis siin salata. Maksimalie kippus kõike võimendama ja suurendama: „Need rahamäed, mis iga kuu viina alla magama pannakse – kust need välja võetakse!” Minimalie aga proovis kõike just pisendada ja vähendada: „Ah, see mõni kopik, see on tühiasi.”
Salamisi unistasid mõlemad, et ühel päeval keegi tuleb ja nad ära võtab. Maksimalie unistas printsist valgel hobusel. Minimalie aga ohkas ja lõi käega: „Peaasi, et päris totu ei oleks.”

MUID TOREDAID LUGUSID WIMBERGIHÄRRA ELUST JA LOOMINGUST LEIAB SIIT
Nauditagu!

Wimberg, Contra ja Aapo Ilves tunnevad end hästi. (Ka kahe viimase härrasmehe blogisi tasub tšekata)


Wimberg,Vahur Afanasjev aka Afanassi, Contra ja Aapo Ilves esitlevad Art Cafes oma "Väikest pornoraamatut. Parajasti esitavad nad laulu "Juua ja n***uda".
Kohvikulaua taga Wimbergist vasakul istus tol sündmusel herr Priit Põldma, üks meie koolilehe toimetuse tegijatest.
Omal ajal sai selles ka lehte looke tehtud. Kes soovib, võib lugeda.