esmaspäev, 13. september 2010

Ära loe raamatuid (avalik-isiklik kiri noorele sõbrannale)




Tere, kaunitar

Oi! Nüüd tuli hästi paha pealkiri. Jääb mulje, et ma ajan Sulle keelt kõrva, pikka ja tatist, või löön külge. Ai ai. Külg pärast üleni sinine. Tuleb pealkiri ära muuta.
Tere, peletis
Noh, nii on hää. Nüüd ei jää mingeid muljeid.

TEGELIKULT olen pärast meie kohvikujutuajamist pikalt mõelnud ühe asja pääle. Mis me seal kõik kokku rääkisime, ega ma suurt ei mäleta, aga taas andsin Sulle ühe raamatu lugeda ja hiljem veel surusin Sulle kui vene keele fännile pähe teist raamatut - Orlando Fientese "Nataša tantsu" Aga tead, mu meelest polegi tähtis, mida loetakse. Tähtis on hoopis, kuidas loetakse.

LUGEMINE SEOSTUB enamikul kas meelelahutusega või info otsimisega või maailmamuredest ja elumerest põgenemisega. Sellised teguviisid pole üldse mitte valed.
Meelelahutusest - raamatud, mis on hääd, ei lahuta meie meeli, nad hoopis ühendavad neid. "Kolm musketäri" pole pelgalt ajaviiteline ajaloofiktsioon, seal ülistatakse sõprust, au, truudust, hukatakse armastuse reetja. Juhan Liivi "Lumehelbekese" pomin, nii pagana lihtne, et enam lihtsam ei saagi olla, ühendab meid "tasa - tasa" meie vileda ja pimeda Eestimaa talvega, selle kihi läbinult jõuab see lihtsajooneline sõnarakett järgmisesse sfääri, milleks on inimese elu ja surm, ning sealt sööstab ta juba lõbust unnates kosmilisse kõiksusse.
Info, no seda on niigi palju, ja samas alati ja ikka vähe. Aga kui Sa loed läbi mingi raamatu, kus mingi Birminghami lossi toatüdruku rind hakkab perepoja teravatipulisi vurre silmates kerkima ja langema nagu üheksas ja üheteistkümnes laine kokku, siis selleks ajaks, mil toatüdruk teada saab, et tegelikult on ta sünnipära poolest kuninganna esimese tütre kuuenda armukese vennatütar ja seega igati kõrgest soost ning see fakt lajatab perepojale pähe sellise kaikana, et ta ei jaksa muud, kui põllega preilikesega, kel tolmuhari veel, käes altari suunas komberdada, oled sa igal juhul endasse imenud ka mõned tilgakesed Suurbritannia kliimast, kommetest, söökidest jookidest ja sisekujundusest. On jui.
Maailmast põgenemine läbi lugemine on üks kõige ohutumaid narkootikume. (Ehkki, siinkohal pean piinlikkustundega köhatuse alla suruma, sest mina armastan siiamaani manustada doose, mis elevandikarja jenkat tantsima paneks.) Siiski, kes jaksab kogu aeg teadvusel olla?! Dalai laama ja Vlamimir Putin ehk, üliinimesed mõlemad, kui nemadki. Ja raamatuute kaudu maailmast põgenemine on nagu jõuduandev teetass. Rüüpad selle põhjani, unistad veidi ja keerad taas käised üles, et elule kallale asuda. Suurema lustiga kui varem.
Nii et sellist nähtust nagu "vale lugemine" pole mu meelest tegelikult olemas. Kuid olemas on mu meelest siiski nihuke nähtus nagu "kõige õigem lugemine" Sellest lähemalt veidi allpool. Enne üks pisike kõrvalepõige.

HARIDUS, mis asi see on? (Ütlen kohe ka ära, haridusel ei pruugi lugemisega seost olla. Tunnen mitmeid väga tarku inimesi, kellega on päevade kaupa põnev vestelda ning maailma asju arutada, samas on neil hämmastavalt väike lugemus.) Aga selle küsimuse peale, misasi see haridus on ja mida ta sööb ja joob, pidin omal ajal mõtlema, kui paaris ülikoolis loenguid lugesin ning tahtsin inimestele rääkida juttu, millest ise aru saaksin ja ka kuulajad jagu saaksid.
Hariduse definitsioone on musttuhat, aga need kõik on nii keerulised, nagu polekski eesti keeles välja öeldud. Mõtlesin siis oma kahe ajuraku abil, misasi see haridus küll olla võiks. Kuidas seda kokku võtta nii lihtsalt, et selle nokiks ära 10 aastane "jou krae" tüüpi hip-hoppar ja peaaegu saja aastane vaimuvärske "elame veel" vanaemake. Ja kujuta ette, välja mõtlesin.
Haridus on võime astuda dialoogi.

VÄIKE LAPS õpetatakse rääkima selleks, et ta saaks öelda, mida ta vajab. Et ta ütleks "mul on kõht tühi", kui ta süüa tahab ja et ta ütleks "ma tahan potile", kui tal viimased paar tundi pole kõht tühi olnud. See on juba hariduse algidu. Veidi suurem laps läheb kooli, õpib lugema kirjutama. Näiteks selleks, et saaks lahendada ülesande: "Ema läks poodi ja ostis viiekroonise jäätise ja kahekümnekroonise huulepulga, mitu krooni tal kokku kulus?". (Pipi muidugi küsiks sellist ülesannet kuuldes midagi umbes nii, et kas tegemist oli rongaemaga, kes aru ei saa, et ühest viiekroonisest jäätisenirust ei saa üks õige laps mitte isu täis ja huulepulga soetamise asemel oleks ema võinud kolmekroonise toore peedi osta ning seda närida, aga see selleks). Laps õpib neid ülesandeid, et elus arvutamisega hakkama saada. Seda esimesel pilgul.
Sügavamalt vaadates aga astub see laps dialoogi, kui mitte kellegi muuga, siis vähemalt selle onu või tädiga, kes need rehkendused kirja pani ja kokku kogus.
Sina (vist) lahendasid matemaatikaülesandeid, kus kroonidega arvutati. Mina igatahes rehkendasin rublade ja kopikatega. Aga minu ema rehkendas, mitu marka sai intressi peremees, kes oma rukkikülimitult saadud raha panka hoiust pani kandma.
Ja vaata nüüd hoolega, see näide demonstreerib meile, et ka lihtsa matemaatikaülesande puhul ei olda dialoogis mitte ainult õpiku koostajaga, vaid ka millegi hoopis suuremaga. Selle suurema, isegi mõõtmatu nähtuse nimi on Aja Vaim.

NOORUK, kes juba gümnaasiumis käib ja filosoofiat tudeerib, võtab kätte prantsuse eksitentsialisti ja puurib end lausesse "On ainult üks filosoofiline probleem ja see on enesetapu küsimus. Otsustada, kas elu väärib või ei vääri elamise vaeva tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele...”jne jne. Kes selle üle juurdema jääb, kes eneselt mõttes küsib, kas tõesti on see nii, ei esita küsimust iseendale. Ta küsib seda Albert Camus käest.
Oletame, et mõni teine nooruk asub õppima ladina keelt (nagu seda hakkas sel aastal keskkooli esimeses klassis tegema meie ühine sõber P). Ja kui P vaeva näeb ja asjast mõnumaitse suhu saab (need kaks peavad ka mu meelest hariduse juurde kuuluma, sama kindlat kokkukäivatena nagu särk ja see pükstes peituv kehaosa, ning seda ei peeta koolis mitte meeles, aga see selleks), siis ühel päeval on tal võimalus vestelda Julius Caesari või Marcus Aureliuse enesega nende emakeeles.
Võibolla jääb talle sealt terveks eluks külge harjumus Caesari või Aureliuse või Senecaga vestelda. Ja vestlemine on tegevus, mis võib muuta maailma ajalugu. Seda on öelnud Theodore Zeldin, aga tark neiu nagu Sa oled, suudad Sa isegi meelde tuletada või ette kujutada mõne vestluse, mis vähemalt Sinu elusaatust on muutnud.
No võib ju näiteks juhtuda, et Sul on vaja sünnipäevale minna, seal on ka üks poiss, nimetame teda mister X-iks, tore oleks, kui X Sind märkaks. Sul, tüüpilisel naisterahval, pole aga midagi selga panna. Õnneks juhtud Sa MSNis lobisema oma sõbranna M-ga, ja M teatab, et nägi Kuldkalakese kaltsukas imearmsat litritega toppi, mis maksis ainult kümme krooni. Selles topis Sa, va punapõsk peole siis lähedki, ja oled vastupandamatu. X tiirleb Su ümber nagu kärbes meepoti ümber, te vahetate telefoninumbrid ja poole aasta pärast... jne jne.
Üks inimene ongi terve maailm, aga kahtlemata oskame me kõik tuua näiteid, kus jutuajamise peale on muutunud linnade, riikide, rahvaste saatus. Võime ju, eks ole.

JA NÜÜD TULEB PAUK!
Lugemine ka on tegelikult vestlemine. Nii ongi.
Alul sa loed ja loed ja loed, ja see meenutab rohkem niisugust vestlust, kus üks on kuulaja ning noogutaja rollis ning teine muudkui pajatab. Rootsis on üks nisuke kirjanik, kelle kohta räägitakse, et kui tema raamatu lahti teed, siis ta nagu võtaks Sul nagu nööbist kinni ja kus kukub siis aga rääkima. Ja enne järele ei jäta, kui jutt otsas, ehk raamat läbi. Selma Lagerlöf on ta nimi, rootslased panid ta pildi oma 20 kroonise pääle. No meilgi on nisukesi "tüütuid" tegelasi, Tammsaare on sihuke häbematu vennike, kel suva, kas oma lugeja teadvusse ronida uksest või aknast, raamatust või filmist, Luts on kah sihuke paras möödapääsmatu jurakas.
Aga tead, mis kõige toredam. Tegelikult, kui Sa oled valinud välja juba mõned "omad joped" kellega raamatu läbi suhtled, tabad ühel päeval ära, et nende käest saab ka küsida. Mis siis, et nad surnud on" Ikkagi nad vastavad.
Noh, on Sul näiteks tulevikus härra X-iga mingi keeruline situatsioonikoobastik läbimisel. Pime. Valgust ei ole. Edasi minna ei julge. Ees võib olla kuristik, külje peal võib näljane lohe keelt limpsata. Sõbrad, kes on sama elukogenud või -kogenematud kui Sa ise, ei oska muud teha, kui koos Sinuga nutta ja õhata. Aga siis tuleb Sulle meelde, et lugesid kunagi Tammsaare "Elu ja armastust", ja seal oli ka üks olukord, natuke nagu selle jama moodi, mille võrgus Sina parajasti siputad. Ja võtad ja loed Tammsaare uuesti läbi, ja sama hooga kihutad ka läbi "Tõe ja Õiguse" kahest köitest.
Kolm päeva hiljem ärkad hommikul teadmisega, mida X-ile kosta ja millise terariistaga teda pista. Tead seda, sest Tammsaare andis vastuse. Geeniuste värk noh, nemad räägivad ka haua tagant.
Ja kui Sa niisugust lugemist, mitte "mille", vaid "kelle" lugemist mõned head aastad oled juba harjutanud, võid jõuda uuele tasemele. Sul on jama, sul on probleem, sa lähed raamaturiiuli juurde, lased pilgu üle nimede ja võtad kätte ühe raamatu. Keskendud hetkeks, esitad konkreetse küsimuse, teed raamatu lahti, loed lause, ja seal on vastus mida vajad.

SELLE ENNUSTAMISVIISI nimi on bibliomantia, see on nii lihtne värk, et Sigatüüka õppeprogrammis seda pole, sest võluripoisid ja -plikad õppisid seda juba võlurite lasteaias. Aga lihtinimesed saavad ka sellega hakkama. Ühest mehest räägitakse, kel tuli see kohe esimesel katsel sajaga välja.
Mees oli suures mures, võttis Piibli kätte ja luges sealt laksti: "Ja Juudas läks ja poos end üles." No see teguviis mehele väga innustavalt ei mõjunud, ta otsustas korra veel proovida, ning luges järgmisel korral "Tee sinagi nõnda!". Hm, jäi mees mõttesse, las kolmas kord olla kohtuseadus. Ning tegi otsustava katse ning luges: "Mis teed, tee alati hästi."
Noh, see oli muidugi üks vana habetunud anekdoot, nagu Sa isegi taipasid. Aga mina olen oma elus saanud tõepoolest hämmastavaid bibliomantilisi vastuseid: Mati Undi, Jaan Krossi, Juhan Viidingu, Bobby Mc Ferrini, Bob Dylani, Jacques Preverti, Vladimir Võssotski, Jaroslav Hašeki ja paljude teiste käest. Kuid sellest ma siinkohal kõva häälega ei räägi. Kõige tähtsam looduskaitseala on inimese hing ja oma hinge keerukat kaarti ma leheveergudele laiali ei veereta, mis sest et endine häbitu ajakirjanik olen.

AGA NAGU KISAB sealt ülevalt pilvepiirilt või kusagilt sügavalt põrgukaevust - nagu sa tead, on mul kõva kuulmine ja ma ei suuda häälesuunda seetõttu kuigi täpselt lokaliseerida - Karl Marx: "Tõe ainuke kriteerium on praktika!".(Vale jutt puha, aga see selleks.). Katsume siis asja praktiliselt järele.
Küsime näiteks, noh, midagi poliitilist ja laiu masse puudutavat: "Milline partei võidab Lääne Virumaal järgmised valimised?"
Ma lähen nüüd korraks teise tuppa, keskendun ja valin raamatu, mis mulle vastu hõikab:" Mina tean, mina tean" Teen selle suvaliselt leheküljelt lahti, torkan näpu lehe peale ja panen selle lause, mis mu näpu alla jääb, siia kirja. Nõus?
Ok, teeme ära.

"Enne magamaminekut lepiti kokku kolmekümne hõbemarga peale, lisaks karusnahakimbud kummalegi." Mait Metsanurk, "Ümera jõel" Eesti Riiklik Kirjastus 1956, lk 184, 5. lõik ülevalt.
Ja näe, Metsanurga taat ennustab säält manalast, et tulemas on kahe partei koalisatsioon, mis mõlemale poolele majanduslikult ülisoodus. Valimised pole enam kaugel, jääme ootama ja vaatama. Seniks nägemiseni.
Loodan, et jaksasid selle pika kirja ikka läbi lugeda, aga kui ei, siis jäta meelde viimane lause:

MU KALLIS JA KAUNIS noor sõber,
ära loe raamatuid,
loe hoopis
inimesi.

Kommentaare ei ole: