Rein Sikk on väljapoolt sihuke võluv mehetükk, kel suunurgad alatasa kõrvuni, silmad peas säramas kui Tootsi silgud kuuvalgel, jutt voolab tal vulinal ja ringi liigub ta enam vähem alati rahvatantsija hüpleval sammul. (Seda kirglemist ja karglemist leiab teinekord isegi ta lehelugudes) Sõnaga, välimuse poolest ei meenuta ta uimase matsirahva järeltulijat või lõputu kaamose kätte sisemiselt poolsurnuks külmunud soomeugrilast kohe mitte. Aga just seesama pealtnäha muretu mehike on kirjutanud raamatu “Minu ugrimugri”
Soome-ugri kultuurist ja inimestest kirjutatud lood ja laulud kipuvad olema ikka ja jälle sihukesed kurvameelsed ja saepurused. Halavas tundetoonis. Rahvaste väljasuremistest või üksikisikute sissekukkumistest võitluses mõne kasuahne ametniku või kompaniiga, ja sellest, et kõikide meie pärisosa on kõle ja külm ja pime ilm, millest läbi kostab ainult ugrimugri jonnakas olemusnohin.
Siku Sinu oopus soome-ugri maailmast ja selle esindajatest on aga elurõõmus ja -jaatav, justkui oleks tegemist mingi hoopis teise maailmajao ja rahvaga.
Omajagu "süüd" on siin raamatu vormil. Enamiku vahejuhtumistest suudab Sikk välja pakkuda anekdoodina, mis teadagi üks lõbusamaid kirjandusžanre üldse. Süžeed korjab autor maast üles sama hõlpsalt kui teravapilguline seeneline tänavusel sügisel seeni. Ja pannile kõlbab ning hea maitseb pea kõik. Isegi lihtne lugu, kuidas Sikk külastab sama külapoodi, mida maailmakuulus saami lauljatar Mari Boine. Või kuidas sõbraga õues ugrimugri huntide ulgu kuulates, kõlaritel võimunupp põhjas, kohalikud külakoerad hundidisko ajal ulgudes hulluks lähevad ja pärast kolm päeva metsa suunas ettevaatlikke pilke heidavad.
Kohati on kahju ka, et autor natuke enamat ei taotle, kui lustlik ja meeldejääv reisikirijajupp või kentsaka sündmuse jäävustus. Kasvõi Kadrina valvejoodiku Juliuse elupiltidest saanuks mõni teine kirjutaja kätte väga korraliku novelli või lausai pisemat sorti romaani.
Pisivigadele vaatamata on see suur raamat. Ega enamik eestlastest ei tunne oma sugulusrahvustega tegelikku sugulust. Soomlastega saab koos mõnusasti viina võtta, jah, ning nende juttu mõikab enam vähem alati, aga veel mõnusam on nende üle irvitada ja neid poroks sõimata. Ungarlased räägivad mingit sihukest palavat pudrukeelt ja viiuldavad ja söövad pipart ja joovad veini, no mis sugulased need meiesugusele tuhli ja jahusousti peale kasvanule. Ja mardid ja hansid ja neenestid ja sõlkupid ja kes iganes, no need on pooleldi venelased ja pooleldi tšuktšid, alaarenenud igatahes.
Ja siin suudab Sikk peaaegu et vee veiniks muuta. Ta paneb eestlase ja udmurdi või saami südame samasse rütmi põksuma ning ei rõhu mitte sellele, et inimesed me kõik, kes siia ilma sünnime, siin natuke aega rabeleme ja siis jälle kardina taha kaome, vaid näitab, et näe, samamoodi kui meid siin tallasid suuremad ja tugevamad, tallatakse neid seal. Ja nemad panevad vastu samaga, millega meie: jonni, arusaamatu ning loomahääli meenutava undamisega, võimega ellu jääda tingimustes, kus rõhujad ja tallajad poole tunniga vedru välja viskaksid.
Kahte lausesse kokkupakitult. Üldjuhul on soome-ugri paradigma halav. Siku ugrimugri paradigma on reibas ja kirglik, rõõmsameelne ning kirev. Ja säärase kursimuutuse algatamise eest võiks iga soomeugrilane 25 miljonist Sikule õlle välja teha. (Mida loodetavasti juhtuma ei saa, säärasele koormusele ei pea vastu isegi ugrimugri põis, selline õhupallina lõputult veniv.)
Kasutades Yoshi Oida, ülemaailma tuntud jaapani teatripraktiku terminit “näitleja keha”, mis peab Oida arvates olema suurem, kui näitleja füüsiline keha, sest muidu ei suuda ta publikut end lava peal jälgima panna, võib öelda, et selle raamatu “keha” on tunduvalt suurem kui raamatu füüsilised mõõtmed või lehekülgede arv.
Täielikult pääseb see ugrimugri vägi, jonn ja sisu, mis autor raamatusse on mahutanud, täies jõus ja ilus valla sel päeval, kui kasvõi mõni üksik peatükk mõnesse väiksema ja madalama enesehinnanguga ugrimugri keelde ära tõlgitud saab. Ja see juhtub! Sest seda on ugrimugri maailmale vaja. Ja kui Sikk lisaks Kaera-Jaani taktis kirjutamisele ka näiteks labajalarokki ja india tantristlikke pominaid oma kirjanduslikku relvastusse suudaks lisada, ning teemat jätkata, siis mina igatahes ei imesta, kui ugrimugri maailm püstitab ühel päeval autorile suure ugrimugri rahvuslike ornamentidega kaetud samba püsti paneb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar