Eks Peri Ment

Panin soov.ee sse kuulu tuse

Ostan suva, mida asja

1 eurosendi eest.

Lumehangi ja jääpurikaid mitte pakkuda.

Tegu on ajakirjanduslike eksperimendiga

ja nii edasi ja nii tagasi ja

mis ma siin ikka jauran, vaadatagu ise

http://www.soov.ee/laanemaa?ca=7&md=th&q=ostan+suva+mida+asja&cg=0&w=101&st=s&st=k

AITÄH, URMAS JA JOONAS

idee ja tehnilised täpsustused

PP saab plussi,TP saab mitu

Jätkates traditsiooni, mille tõi Magasiini armastusväärne ja põhimõttekindel Pia Maria - hinnata ja kommenteerida ajakirjandusguruks peetava PP töid ja tegemisi (kellest ei mina ega PM eriti lugu ei pea)...

... tahaks esitada ühe PP (Priit Pulleritsi) tõeliselt avarapilgulise ja krambivaba arvamusloo.

Oldagu lahked.

http://www.postimees.ee/?id=359817

Aga mitu plussi rohkem saab pika ja selge ja sügava arvamusloo eest hoopis üks teine mees

http://www.epl.ee/artikkel/589747

Ja kui keegi teab, millega tegeleb meesterahvas nimega Peeter, siis antagu palun teada ka siinkohal kommentaariumis.

My Father's Eyes

http://www.youtube.com/watch?v=bocDpFVhyDw

Pismo drugu, katoraja živjot v gorode Kunda

INTRO

Seda et... ilus pühäba ommik praegast... maa valge, taevas selge, puud kollased... niuke hea avar tunne... kohvitan, nuuskan nina... unine veel, aga juba tajumas, et päev tuleb tore.... ... igat sugu toredat saab tehtud täna... ntx seesama kiri siin... ja muusikat saab kuulatud... hea on olla... olla on hea...


1

Siis tuleb meelde see tähtis asi, mis K-le tol päeval, kui Kaelkirjakut vaatasime, ja ta omale 12 tooli ostis (ei viitsinud jutumärke panna, pealegi tekib sedasi tore kahemõttelisus) rääkimata jäi.
"Što takoe harašoo i što takoe ploha." Või see Võssotski rida... "Tam harašoo, no mne tuda ne nada."
Ja selle lahtiseletamiseks tuleb suht kaugelt peale hakata.

Ntx Põdra majast metsa sees.
Mingil öölaulupeokesel, mis toimus ärkamisaja õhinas mitte Lauluväljakul, vaid Toompeal, oli nii, et Toompea lossi katuselt (see võis ka Steinbocki loss olla) esinesid eri bändid rahvale. Missugused, enam ei mäleta, aga vist oli nende seas Justament ja... no see oli ikka kuradima rohkem kui kaks kümmet aastat tagasi... eh, skleroza.

Ja bändid mängisid oma repertuaari, ja siis lihtsalt laule, mida rahvas teab. Ja rahvas teab Eestimaal "Ei hõbedat kulda ei kasva me maal, vaid viljakandvat mulda ja ... Põdra maja metsa sees, väiksest aknast... ja nii edasi ja nii tagasi....
ja ühtäkki taipasin ma, misasi on rahvuse ühisteadvus... ja kuivõrd palju see väljendub laulutekstides, mida iga suvaline mats teab...

Saad sa aru, armas K, millest räägin. Kui ei, loe tekst korra veel üle.

Aga on olemas ka mingi ülemaailmne, piire ületav ühisteadvus... on näiteks põlvkondi, keda ühendab laul nimega..... teist põlvkonda ühendab laul ..... kolmandat laul....

Mul on hea sõber, Ringo Ringvee, kes sattus ühel päeval Tallinnas Pühavaimu kirikusse. Seal sai ta tuttavaks mingi ameerika vanahärraga, ja nad ajasid juttu. Niuke sõbralik vestlus oli. Ja korraga ütles sõber: And you know------- The times, they are a changing...

Mispeale vanahärra sulas nagu jäätis kuumaveepuhuri ees. Vaatas sõbrale otsa, et ah, mis, sina ka... kust sa tead seda rida... jeah, jube tore... yeah yeah....

Kuugelda nüüd korraks The Times They Are Changing. Vaata, mida leiad. Katsu tekst ka kätte saada ja libista lihtsalt silmadega üle. Ära hakka eriti tõlkima, tekst on jube keeruline.

2.

Armas K, see kohtumine mu sõbra ja tolle ameerika onu vahel toimus sügaval nõukaajal. Kordan: sügaval nõukaajal. Ja edasi läks nii, et ameerika onu võttis mu sõbra aadressi, siis läks mööda kolm kuud ja... mu sõbra postkasti (sellesse päris postkasti, siis ei olnud veel meilbokse ega arvutit, jah, me elasime kiviajal, Sa pold siis veel sündinud)... postkasti tuli kutse, et sõber tuleks postkontorisse, sest teda ootab seal pakk.

Sõber läks imestunult postkontorisse, et mis pakk, kuskohast, mis seal sees on. Ja seal oli sees kolm Bob Dylani plaati. (Ma ütlen veel ühe korra, tegevus toimus sügaval nõukaajal, kolm Dylani plaati maksid keskmisest kuupalgast rohkem, pluss saatmiskulud... ja et inimene üldse mäletas.... praeguseks on see ameerika taat kindla peale surnud.... olgu ta õnnistatud...)

Aga see lugu läheb edasi. Umbes kümme aastat tagasi õpetasin ma ühele rikkale mehele inglise keelt. Kui ma keeli õpetan, siis ma lasen alati, iga tund mingeid laule vastavas keeles. Me kuulame neid, me laulame neid.
Me kuulasime mingit lihtsat laulu, aga ma juhtisin tolle rikka mehe tähelepanu asjaolule, et rida laulust võib olla määrava tähtsusega, võib ühendada inimesi. Rikas Mees kuulas mu jutu ära.

Läks kuu aega mööda, või kaks, ja Bob Dylan tuli Helsinkisse kontserti andma. Rikas Mees läks teda kuulama. Tuli tagasi, tuli mulle tundi, võttis kuskilt välja kilekoti, ütles: "Anna see särk tollele kutile, kellest sa rääkisid, sellele, kes tolle ameerika vanamehega kokku sai."
Kotis oli Bob Dylani Euroopa tuuri T shirt.

Loomulikult andsin ma selle sõber Ringole edasi. Rääkisin loo ka ära ja .... sõbral oli hea meel muidugi.

3.

Vene kultuuriruumis on jube tähtsad mitu ja mitu ja mitu lauset.
Üks neist, mida teavad kõik vene lapsed pärineb Majakovskilt ja kõlab Što takoe harašoo i što takoe ploha.
Kui Sul see püss alati käepärast on.... mine tea, kes pihta saab... ja mis sellest pihtasaamisest kõiksugu toredat tulla võib.
Teine lause pärineb Võssotskilt. Tam harašoo, no mne tuda ne nada.
Milion milion milion alõh roz (Alla Pugatšova)
Kruužatja diski (Valeri Leontjev)

Ja nii edasi ja nii tagasi...

OUTRO

Ole tore ja armas edasi.
Uvidim, pagavarim, smejomsja



P.S. Kui jaksad, ja aega on ja, siis terve kontsert... praktiliselt
http://www.youtube.com/watch?v=hWEOaosGDi0&feature=PlayList&p=5EF8658334CEB84F&index=0&playnext=1

Ära loe raamatuid (avalik-isiklik kiri noorele sõbrannale)

Tere, kaunitar
Oi! Nüüd tuli hästi paha pealkiri. Jääb mulje, et ma ajan Sulle keelt kõrva, pikka ja tatist, või löön külge. Ai ai. Külg pärast üleni sinine. Tuleb pealkiri ära muuta.
Tere, peletis
Noh, nii on hää. Nüüd ei jää mingeid muljeid.

TEGELIKULT olen pärast meie kohvikujutuajamist pikalt mõelnud ühe asja pääle. Mis me seal kõik kokku rääkisime, ega ma suurt ei mäleta, aga taas andsin Sulle ühe raamatu lugeda ja hiljem veel surusin Sulle kui vene keele fännile pähe teist raamatut - Orlando Fientese "Nataša tantsu" Aga tead, mu meelest polegi tähtis, mida loetakse. Tähtis on hoopis, kuidas loetakse.

LUGEMINE SEOSTUB enamikul kas meelelahutusega või info otsimisega või maailmamuredest ja elumerest põgenemisega. Sellised teguviisid pole üldse mitte valed.
Meelelahutusest - raamatud, mis on hääd, ei lahuta meie meeli, nad hoopis ühendavad neid. "Kolm musketäri" pole pelgalt ajaviiteline ajaloofiktsioon, seal ülistatakse sõprust, au, truudust, hukatakse armastuse reetja. Juhan Liivi "Lumehelbekese" pomin, nii pagana lihtne, et enam lihtsam ei saagi olla, ühendab meid "tasa - tasa" meie vileda ja pimeda Eestimaa talvega, selle kihi läbinult jõuab see lihtsajooneline sõnarakett järgmisesse sfääri, milleks on inimese elu ja surm, ning sealt sööstab ta juba lõbust unnates kosmilisse kõiksusse.
Info, no seda on niigi palju, ja samas alati ja ikka vähe. Aga kui Sa loed läbi mingi raamatu, kus mingi Birminghami lossi toatüdruku rind hakkab perepoja teravatipulisi vurre silmates kerkima ja langema nagu üheksas ja üheteistkümnes laine kokku, siis selleks ajaks, mil toatüdruk teada saab, et tegelikult on ta sünnipära poolest kuninganna esimese tütre kuuenda armukese vennatütar ja seega igati kõrgest soost ning see fakt lajatab perepojale pähe sellise kaikana, et ta ei jaksa muud, kui põllega preilikesega, kel tolmuhari veel, käes altari suunas komberdada, oled sa igal juhul endasse imenud ka mõned tilgakesed Suurbritannia kliimast, kommetest, söökidest jookidest ja sisekujundusest. On jui.
Maailmast põgenemine läbi lugemine on üks kõige ohutumaid narkootikume. (Ehkki, siinkohal pean piinlikkustundega köhatuse alla suruma, sest mina armastan siiamaani manustada doose, mis elevandikarja jenkat tantsima paneks.) Siiski, kes jaksab kogu aeg teadvusel olla?! Dalai laama ja Vlamimir Putin ehk, üliinimesed mõlemad, kui nemadki. Ja raamatuute kaudu maailmast põgenemine on nagu jõuduandev teetass. Rüüpad selle põhjani, unistad veidi ja keerad taas käised üles, et elule kallale asuda. Suurema lustiga kui varem.
Nii et sellist nähtust nagu "vale lugemine" pole mu meelest tegelikult olemas. Kuid olemas on mu meelest siiski nihuke nähtus nagu "kõige õigem lugemine" Sellest lähemalt veidi allpool. Enne üks pisike kõrvalepõige.

HARIDUS, mis asi see on? (Ütlen kohe ka ära, haridusel ei pruugi lugemisega seost olla. Tunnen mitmeid väga tarku inimesi, kellega on päevade kaupa põnev vestelda ning maailma asju arutada, samas on neil hämmastavalt väike lugemus.) Aga selle küsimuse peale, misasi see haridus on ja mida ta sööb ja joob, pidin omal ajal mõtlema, kui paaris ülikoolis loenguid lugesin ning tahtsin inimestele rääkida juttu, millest ise aru saaksin ja ka kuulajad jagu saaksid.
Hariduse definitsioone on musttuhat, aga need kõik on nii keerulised, nagu polekski eesti keeles välja öeldud. Mõtlesin siis oma kahe ajuraku abil, misasi see haridus küll olla võiks. Kuidas seda kokku võtta nii lihtsalt, et selle nokiks ära 10 aastane "jou krae" tüüpi hip-hoppar ja peaaegu saja aastane vaimuvärske "elame veel" vanaemake. Ja kujuta ette, välja mõtlesin.
Haridus on võime astuda dialoogi.

VÄIKE LAPS õpetatakse rääkima selleks, et ta saaks öelda, mida ta vajab. Et ta ütleks "mul on kõht tühi", kui ta süüa tahab ja et ta ütleks "ma tahan potile", kui tal viimased paar tundi pole kõht tühi olnud. See on juba hariduse algidu. Veidi suurem laps läheb kooli, õpib lugema kirjutama. Näiteks selleks, et saaks lahendada ülesande: "Ema läks poodi ja ostis viiekroonise jäätise ja kahekümnekroonise huulepulga, mitu krooni tal kokku kulus?". (Pipi muidugi küsiks sellist ülesannet kuuldes midagi umbes nii, et kas tegemist oli rongaemaga, kes aru ei saa, et ühest viiekroonisest jäätisenirust ei saa üks õige laps mitte isu täis ja huulepulga soetamise asemel oleks ema võinud kolmekroonise toore peedi osta ning seda närida, aga see selleks). Laps õpib neid ülesandeid, et elus arvutamisega hakkama saada. Seda esimesel pilgul.
Sügavamalt vaadates aga astub see laps dialoogi, kui mitte kellegi muuga, siis vähemalt selle onu või tädiga, kes need rehkendused kirja pani ja kokku kogus.
Sina (vist) lahendasid matemaatikaülesandeid, kus kroonidega arvutati. Mina igatahes rehkendasin rublade ja kopikatega. Aga minu ema rehkendas, mitu marka sai intressi peremees, kes oma rukkikülimitult saadud raha panka hoiust pani kandma.
Ja vaata nüüd hoolega, see näide demonstreerib meile, et ka lihtsa matemaatikaülesande puhul ei olda dialoogis mitte ainult õpiku koostajaga, vaid ka millegi hoopis suuremaga. Selle suurema, isegi mõõtmatu nähtuse nimi on Aja Vaim.

NOORUK, kes juba gümnaasiumis käib ja filosoofiat tudeerib, võtab kätte prantsuse eksitentsialisti ja puurib end lausesse "On ainult üks filosoofiline probleem ja see on enesetapu küsimus. Otsustada, kas elu väärib või ei vääri elamise vaeva tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele...”jne jne. Kes selle üle juurdema jääb, kes eneselt mõttes küsib, kas tõesti on see nii, ei esita küsimust iseendale. Ta küsib seda Albert Camus käest.
Oletame, et mõni teine nooruk asub õppima ladina keelt (nagu seda hakkas sel aastal keskkooli esimeses klassis tegema meie ühine sõber P). Ja kui P vaeva näeb ja asjast mõnumaitse suhu saab (need kaks peavad ka mu meelest hariduse juurde kuuluma, sama kindlat kokkukäivatena nagu särk ja see pükstes peituv kehaosa, ning seda ei peeta koolis mitte meeles, aga see selleks), siis ühel päeval on tal võimalus vestelda Julius Caesari või Marcus Aureliuse enesega nende emakeeles.
Võibolla jääb talle sealt terveks eluks külge harjumus Caesari või Aureliuse või Senecaga vestelda. Ja vestlemine on tegevus, mis võib muuta maailma ajalugu. Seda on öelnud Theodore Zeldin, aga tark neiu nagu Sa oled, suudad Sa isegi meelde tuletada või ette kujutada mõne vestluse, mis vähemalt Sinu elusaatust on muutnud.
No võib ju näiteks juhtuda, et Sul on vaja sünnipäevale minna, seal on ka üks poiss, nimetame teda mister X-iks, tore oleks, kui X Sind märkaks. Sul, tüüpilisel naisterahval, pole aga midagi selga panna. Õnneks juhtud Sa MSNis lobisema oma sõbranna M-ga, ja M teatab, et nägi Kuldkalakese kaltsukas imearmsat litritega toppi, mis maksis ainult kümme krooni. Selles topis Sa, va punapõsk peole siis lähedki, ja oled vastupandamatu. X tiirleb Su ümber nagu kärbes meepoti ümber, te vahetate telefoninumbrid ja poole aasta pärast... jne jne.
Üks inimene ongi terve maailm, aga kahtlemata oskame me kõik tuua näiteid, kus jutuajamise peale on muutunud linnade, riikide, rahvaste saatus. Võime ju, eks ole.

JA NÜÜD TULEB PAUK!
Lugemine ka on tegelikult vestlemine. Nii ongi.
Alul sa loed ja loed ja loed, ja see meenutab rohkem niisugust vestlust, kus üks on kuulaja ning noogutaja rollis ning teine muudkui pajatab. Rootsis on üks nisuke kirjanik, kelle kohta räägitakse, et kui tema raamatu lahti teed, siis ta nagu võtaks Sul nagu nööbist kinni ja kus kukub siis aga rääkima. Ja enne järele ei jäta, kui jutt otsas, ehk raamat läbi. Selma Lagerlöf on ta nimi, rootslased panid ta pildi oma 20 kroonise pääle. No meilgi on nisukesi "tüütuid" tegelasi, Tammsaare on sihuke häbematu vennike, kel suva, kas oma lugeja teadvusse ronida uksest või aknast, raamatust või filmist, Luts on kah sihuke paras möödapääsmatu jurakas.
Aga tead, mis kõige toredam. Tegelikult, kui Sa oled valinud välja juba mõned "omad joped" kellega raamatu läbi suhtled, tabad ühel päeval ära, et nende käest saab ka küsida. Mis siis, et nad surnud on" Ikkagi nad vastavad.
Noh, on Sul näiteks tulevikus härra X-iga mingi keeruline situatsioonikoobastik läbimisel. Pime. Valgust ei ole. Edasi minna ei julge. Ees võib olla kuristik, külje peal võib näljane lohe keelt limpsata. Sõbrad, kes on sama elukogenud või -kogenematud kui Sa ise, ei oska muud teha, kui koos Sinuga nutta ja õhata. Aga siis tuleb Sulle meelde, et lugesid kunagi Tammsaare "Elu ja armastust", ja seal oli ka üks olukord, natuke nagu selle jama moodi, mille võrgus Sina parajasti siputad. Ja võtad ja loed Tammsaare uuesti läbi, ja sama hooga kihutad ka läbi "Tõe ja Õiguse" kahest köitest.
Kolm päeva hiljem ärkad hommikul teadmisega, mida X-ile kosta ja millise terariistaga teda pista. Tead seda, sest Tammsaare andis vastuse. Geeniuste värk noh, nemad räägivad ka haua tagant.
Ja kui Sa niisugust lugemist, mitte "mille", vaid "kelle" lugemist mõned head aastad oled juba harjutanud, võid jõuda uuele tasemele. Sul on jama, sul on probleem, sa lähed raamaturiiuli juurde, lased pilgu üle nimede ja võtad kätte ühe raamatu. Keskendud hetkeks, esitad konkreetse küsimuse, teed raamatu lahti, loed lause, ja seal on vastus mida vajad.

SELLE ENNUSTAMISVIISI nimi on bibliomantia, see on nii lihtne värk, et Sigatüüka õppeprogrammis seda pole, sest võluripoisid ja -plikad õppisid seda juba võlurite lasteaias. Aga lihtinimesed saavad ka sellega hakkama. Ühest mehest räägitakse, kel tuli see kohe esimesel katsel sajaga välja.
Mees oli suures mures, võttis Piibli kätte ja luges sealt laksti: "Ja Juudas läks ja poos end üles." No see teguviis mehele väga innustavalt ei mõjunud, ta otsustas korra veel proovida, ning luges järgmisel korral "Tee sinagi nõnda!". Hm, jäi mees mõttesse, las kolmas kord olla kohtuseadus. Ning tegi otsustava katse ning luges: "Mis teed, tee alati hästi."
Noh, see oli muidugi üks vana habetunud anekdoot, nagu Sa isegi taipasid. Aga mina olen oma elus saanud tõepoolest hämmastavaid bibliomantilisi vastuseid: Mati Undi, Jaan Krossi, Juhan Viidingu, Bobby Mc Ferrini, Bob Dylani, Jacques Preverti, Vladimir Võssotski, Jaroslav Hašeki ja paljude teiste käest. Kuid sellest ma siinkohal kõva häälega ei räägi. Kõige tähtsam looduskaitseala on inimese hing ja oma hinge keerukat kaarti ma leheveergudele laiali ei veereta, mis sest et endine häbitu ajakirjanik olen.

AGA NAGU KISAB sealt ülevalt pilvepiirilt või kusagilt sügavalt põrgukaevust - nagu sa tead, on mul kõva kuulmine ja ma ei suuda häälesuunda seetõttu kuigi täpselt lokaliseerida - Karl Marx: "Tõe ainuke kriteerium on praktika!".(Vale jutt puha, aga see selleks.). Katsume siis asja praktiliselt järele.
Küsime näiteks, noh, midagi poliitilist ja laiu masse puudutavat: "Milline partei võidab Lääne Virumaal järgmised valimised?"
Ma lähen nüüd korraks teise tuppa, keskendun ja valin raamatu, mis mulle vastu hõikab:" Mina tean, mina tean" Teen selle suvaliselt leheküljelt lahti, torkan näpu lehe peale ja panen selle lause, mis mu näpu alla jääb, siia kirja. Nõus?
Ok, teeme ära.

"Enne magamaminekut lepiti kokku kolmekümne hõbemarga peale, lisaks karusnahakimbud kummalegi." Mait Metsanurk, "Ümera jõel" Eesti Riiklik Kirjastus 1956, lk 184, 5. lõik ülevalt.
Ja näe, Metsanurga taat ennustab säält manalast, et tulemas on kahe partei koalisatsioon, mis mõlemale poolele majanduslikult ülisoodus. Valimised pole enam kaugel, jääme ootama ja vaatama. Seniks nägemiseni.
Loodan, et jaksasid selle pika kirja ikka läbi lugeda, aga kui ei, siis jäta meelde viimane lause:

MU KALLIS JA KAUNIS noor sõber,

ära loe raamatuid,

loe hoopis

inimesi.

Elsa ütles hästi

ja ta ütles nii: "...olgem ausad, inimesed pole tavaliselt pooltki nii põnevad, kui nad ise arvavad. Eranditega, loomulikult."


seda ütles ta meie blogis, mis räägib.. ee.. selle nimi on paljad inimesed. idee on selles, et Nuda püsiks Veritas, või hoopis et Veritas püsiks Nuda...


minge lugema siit!

i knew it!

kui kallim saadab mulle e-kirja, mis ütleb mu kohta "magus piff" ja selle pöördumise all on link (klikkige linki, et postituse sisust aru saada), siis ma ei ole pahane, et ta mind pifiks nimetab. teadke ka uuemad lugejad, et mu kallim on Eero. (igaks juhuks teavitasin, võibolla keegi ei tea...)

emme, kust tulevad kultuuriajakirjanikud?

Sõidan tolle hetkeni ainult nime poolest tuttava Liisiga bussis Näpile, et Birgitile külla minna.

Liis: "Mis koolis sa käid?"

Ma: "Tartu ülikoolis."

Liis: "Kas sul on siis paus praegu?"

vastan "Jah. Olen akadeemilisel puhkusel."

Liis: "Ah-ah."

mul on piinlik. olen Universitas Tartuensise tudeng, aga ei õpi ju praegu seal. tahaks pika loo rääkida sellest, kuidas vähehaaval aina enam ja enam pettusin oma õppejõududes (mõne erandiga) ja akadeemilisuse taotluses kõigi poolt (mõne erandiga) ning sellest, kuidas mul raha otsa sai ja mida arvan teaduslikkuse ülistamisest...

aga ei tee seda. lähen lihtsalt teise kohta õppima.

ja tunnen natuke kaasa neile kultuurihuviga noortele ajakirjanikele, kes kuulevad Pulleritsu käest, et kultuuriinimestega on mõttetu jännata, ja "ärge te jumala pärast kultuuriajakirjanikeks hakake!"

tartu ülikoolis tundsin end nagu sulanud šokolaadipiisk vees - mitte ei saanud nende hulka seguneda. vahest leian Tallinnas rohkem šoksi?

Itaalia, Põts ja p*ts :)

kui mu kallim käis algkoolis, siis nad pidid kord käsitöö tunnis heegeldama käpiknukke. ta käis waldorfkoolis, kus nii poistel kui pliksidel oli koos käsitöötund, nendes tundides õpiti koos heegeldama ja kuduma (kui rääkida võrdsest suhtumisest poistesse ja  tüdrukutesse koolide poolt, siis pange seda eriti tähele waldorfkoolides, ha-ha).

kõik käpiknukud pidid olema metsaloomad ja mu tol a`al tulevane kallim heegeldas põdra. muide, see on eriti tema moodi, heegeldada üks tatrapudruvärvi põdrake (hiljem ta andis oma põdrale nime - Põts, talk about creativity!). mu kallima ema hankis põdra tarvis ka valget karvast käsitöötraati, et Põts saaks endale sarved.

see majesteetlik loomake (kellest mul kahjuks fotot ei ole, veel) anti mulle kaasa ükskord, kui mu kallim juba oli mu kallim ning pidin reisima Itaaliasse kümneks päevaks. olin reisil oma perega, kes ka tutvusid põtsiga, kuna vedasin teda endaga kaasa igale poole (sest igatsesin oma kallima järele niiii-iii väga).

igatsus kasvas meie reisi keskmisteks päevadeks nii suureks, et Põts magas öökapil mu voodi kõrval. enne uinumist sosistasin talle ükskord: "Oh, Põts!" ja mu vend teisest toa nurgast oma voodist sositas: "Mida sa ropendad!"

Itaalias oli väga ilus, käisime Milanos, siis viis päeva Dolomiitides suusatamas ja pärast sõitsime Toskaanas ringi, oli märts ja salaja ma armusin oliivisaludesse.

igatahes on see väga mehine, kui mehed (eriti 8-aastased nunnud meie tulevased...) suudavad mitte mõelda, et käsitöö on tüdrukutele ja nemad end sellele positsioonile ei alanda! ma armastan lisaks oliivisaludele väga oma kallimat ja neid mehi, kes oskavad süüa teha ning saavad ise pükstele nööbi ette õmblemisega hakkama. VOT!

Tulkõ Rakvere njuujorgimuusigapuhvetisse

22. jaanuaril kell 21.30 jämmib Rakvere jatsukohvikus Viljandi Guitar Trio. Noored andekad kutid pluss nende õpetaja Robert Jürjendal, kelle nimi enam ammu kommentaare ei vaja. Kontserdist ja triost pajatab muhedal moel Jalmar Vabarna

Hakatuseks, kelle käest kõik see pillimänguanne ja kena lauluhääl pärit on? Ja need kenad lokid kah?

(muheleb) Pillimängu Anne? Kõlab nagu Baari Paavo. No ärkasin ühel ilusal hommikul üles ja näed, oligi, seisis seal keset tuba!

Eks ma ikka pingutan! Kõvast pilliharjutamisest lähevad sageli juuksed lokki. Aga lauluhääle kohta ei oska ma miskit kosta!

Eesti rahvas tunneb Sind hetkel kõikse paremini folkrockpunkloori bändi Zetod frontmanina? No seleta palun lugejale lahti, mis imeloom see "folkrockpunkloor" on.

See on pigem iseloom. Kui lisad traditsioonilisele folkloorile ühe osa rokki ja ühe osa punkki siis võibki juhtuda, et saad mingisuguse miksi. Meie saime sellise, mida "Zetod" teevad.
Ja mis tunne on olla nii populaarse bändi frontman?

Pole kõige hullem! MASU ajal käib kah.

Pabistad sa enne kontserti? Või lähed lavale nagu julge hunt, rind juba enne rasvane?

Praegu ei pabista ja samas tark ei torma! Aga alati ootan, millal saan muusikat mängida inimestele, kes on kokku tulnud head muusikat kuulama.

Kas naisfännid liiga ei kipu tegema? (Sellele küsimusele ei pea vastama, kui see tundub kuidagi... ee... kroonikalik).

Ükskord tegid, aga siis olin algklassides, ja mul polnud bändi kõrval.

Nüüd aga jatsust! Te tulete 22. jaanuaril Rakvere jatsukohvikusse Viljandi Guitar Trioga. Mis vahe on näiteks VGT-l ja maailmakuulsal California Guitar Triol. Või VGT-l ja Eestis tegutseval Weekend Guitar Triol.

No meie oleme neist poole nooremad? Eelkõige ühendavad neid kolme kooslust kvinthäälestusega kitarrid. CGTs ja VGTs mängivad kõik seda pilli, WGTs ainult Robert Jürjendal.

Mõni sõna teie trio ajaloost.

VGT ühine liikumine sai alguse Viljandi kultuuriakadeemias tegutsevast kitarristuudiost. VGT edastab oma muusikat kvinthäälestusega kitarridel. Selle isepärase häälestuse mõtles saunalaval higistades välja maailmakuulus kitarrist Robert Fripp. „New Standard Tuning“, nagu Fripp seda ise nimetab, „maaletooja“ Eestis on suurepärane kitarrist, õpetaja ja helilooja Robert Jürjendal, kes ühes trioga ka lavalaudadele astub. Kvinthäälestusega kitarri puhul on tegemist täiesti omanäolise pilliga ja kõlad, mis sellest välja annab võluda, on vaimustavad. Esitame enamjaolt R. Jürjendali ja trioliikmete autoriloomingut ning sekka tuntuimate pärimuspalade arranžeeringuid.

Repertuaari? Siia otsa: millised on te enda lemmiklood, nende seast, mida esitate?

Repertuaaris on enamvähem pooleks Robert Jürjendali ja trioliikmete autorilood ja arranžeeringud. Viimasel ajal oleme enamasti proovides uut materjali kinnistanud, mida ma Viljandi Kitarrifestivali ajaks Rootsis vorpisin ja seega on vähemalt minu lemmikud mu oma lood, mida saavad inimesed kuulata ka meie myspace'i lehelt www.myspace.com/viljandiguitartrio

Picasso ütles, et kitarr on kõige erootilisem muusikariist, kuna kitarril on puusad nagu naisel. Igatahes on ta kõvasti pilte maalinud, millel kitarr peal on. Mida või keda klassikaline kitarr sinu jaoks meenutab või tähendab?

Ma ilmselt sarnanen Picassoga, kuna olen suhteliselt õnnelikus abielus oma kitarriga. Aga pigem meenutab kitarr mulle stiilset pannilabidat, liiga suur ainult.

Iseloomusta, ole hea, oma trio ülejäänud liikmeid? Ja ka Robert Jürjendali kohta mõni hea sõna paluks.

Jaan Jaago ja Argo Vals on suurepärased bändikaaslased - vabad, genereerivad, mahedad! Argo on kahtlemata üks andekaimaid noori heliloojaid ja Jaan on kahtlemata üks andekaimaid muusikuid, keda ma tunnen. Robert Jürjendal on kahtlemata omanäoliseim isiksus, muusik, pedagoog, keda ma tunnen. Samuti on ta meie trio oluline mõjutaja ja volüümikas bändikaaslane.

Kuidas oleks setu keeles, et "armas rahvas, tulge aga tulge Rakvere jatsukohvikusse Viljandi kitarritriot kuulama"?

Hää rahvas, tõlkõ õks tulkõ Rakvere njuujorgimuusigapuhvetisse Viländi kiduratriot kullõma!

Ja lõpetuseks. Kui teie kontsert oleks alkohoolne jook, siis milline neist. Hästimekkiv konjak? Pudel peent šampanjat? Mõni vinge kokteil?

Guinness!!

BOX

Jalmar Vabarna

22 aastane

Pilli mängib 12 aastat

Esimene kitarr: vana vene pann, mille kodust nurgast leidis.

Sealt edasi Grafteri akustiline ja nüüd Taylori akustiline kitarr

Bändid kellega aktiivselt tegeleb: Zetod, Klapp, Gjangsta, Viljandi Guitar Trio, Kiwi kvartett (Est/Swe/DK)

Õpib hetkel vahetusüliõpilasena Rootsis Karlstadi Ülikooli Ingesundi Muusikakõrgkoolis, aga muidu TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias.

Oma kõrv on kuningas, seepärast veelkord

http://www.myspace.com/viljandiguitartrio

Sõpruse aasta

Kusagil novembrikuus asusin netis oma raamatukogu laenutusi pikendama ja leidsin nimekirja aasta jooksul laenutatud raamatutest.

Neid oli masendavalt palju, kusagil ligi 400. Tänagi tassisin raamatukogust 8 raamatut koju ja üks neist on juba läbi loetud. See on see kiirlugemise võlu ja vaev. Teised mekutavad, mina kugistan. Aga ega ma kõiki raamatuid kaanest kaaneni läbi loe, paljudega ma vaid tutvun.

Olen isegi bibliomantiat harrastanud. See on ennustamine raamatu abil. Küsid eneselt küsimuse ja avad raamatu suvaliselt kohalt. Teate, mõnigi kord see töötab. Tihedamalt, kui juhuslik statistika lubaks. Fenomenoloogiline tunnetus pluss paendlik mõtlemine lubaksid muidugi sajaprotsendilist vastavust, aga nii jäärapäine ma pole. Teinekord on isegi parim raamat tumm.

Kuid mitte sellest ei taht ma rääkida.

Lugemine on minu jaoks ennekõige vestlemine. Vestlus inimesega, kes raamatu on kirjutanud. Vestlus iseendaga, kes ma parajasti seda raamatut loen. Mõnede autoritega armastan vestelda üha uuesti ja uuesti. Pean neid lausa oma sõpradeks.

Siiski, sõpruse aastaks ei nimeta ma möödunut aastat mitte raamatute pärast, vaid oma kallite elusate ja armsate ja inimlike sõprade pärast.
Mitmetega nende seast, keda ma palju aastaid polnud näinud, sain taas kokku. Ja me vanad sidemed polnud kuhugi kadunud.
Mitmetega nende seast, kellega ma palju aastaid olen suhelnud, hakkasin äkki kuidagi veel tihemini ja soojemalt suhtlema.
Ma leidsin uusi sõpru, mitte küll palju, aga kõrge kullaprooviga inimesed on nad kõik.

Facebooki semud ja FB sõprus on lausa omaette teema.

Mis ma muud siia ikka otsa öelda oskan, kui et olen saatusele oma sõprade eest väga tänulik. Raha poolest olen ma rikas olnud haruharva, sõprade poolest olen aina rikkam ja rikkam.

Siia otsa sobib tsitaat Konfutsiuselt:

"vanad,
rahustada neid

sõbrad
olla nendega avameelne

noored
neid südames kanda.

Aitäh teile, mu armsad sõbrad
Jääge hääks

:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D

Mees, kel on sada ja üks sõrme

Rakvere jatsukohvikus toimus ajalooline sündmus (11.12.09). Koos Villu Veski bändiga esines ülikõva bassimees N'Dioba Senegalist, tulevikus võimalik tipptegija.

Kontsert algab. Pea juhuslikultki. Hea, et kohale jõuti. Soome laevast kiputi maha jääma, teed olid libedad. Aga Rakvere jatsurahvas on kohal, teatrikohvik kuulajaid täis. On nende seas noori ja vanu, pakse ja peenikesi, väärikaid ja väljapeetuid, kes pudeli Metaxat lauda tellivad, karvaseid ja sulelisi, kes kraanivett ja rohelist teed lürpavad.

Ühes asjas on nad ühtemoodi. Nad teavad sama, mida teadis Kurt Vonnegut. Kes ühes oma raamatus küsis, et mihuke kingitus Ameerika rahva poolt on laias ilmas kõige armastatum. Ja vastas ise, et selleks on afroameerika jats ja selle tuletised. Ja küsis uuesti, et "mis on jats?". Ning teatas: "See on kõrgema taseme turvaseks.".

Valge põhjamaine šamaan ja must mõnus nõid

Esimene lugu kulub sisseelamise ja publiku kuulatamise peale, aga siis läheb lahti. On tunda: et trummid-klahvid jäävad täna vähe tagaplaanile. Rütmimees Tanel Ruben hoiab kätt täpselt bändi pulsil ja määrab biidi ning jätab ruumi soolodele. Õhtu üllatusesineja Lätist Raimonds Macats intoneerib ja vahetab tämbreid isuga. Umbes nagu inimene ütleks; "Mina lähen täna poodi." Ja siis: "Mina LÄHEN täna poodi.", ja siis "Mina lähen täna POODI." ja paneb siis pika ja palava soolo: "mina lähen tänanana poodidoodi, ja nii edasi ja nii tagasi." Bänd hakkab tasapisi kihisema kui korgi alt valla pääsenud šampanja, publik ka.
Aga jah. Kaks peategijat on täna valge põhjamaine šamaan oma kõverate torudega ja must lõbus võlur, kes naeratades oma kõhu peal keeli patsutab ja sikutab. Villu Veski ja N'Dioba. Nii silma kui kõrva haakub, kuis Veski soolod tiirlevad ja keerlevad nagu käsikivid. Ae-ga-mi-si. Ikka-jälle samasse kohta tagasi jõudes. Punkti, kus kõik kordub ja siis uueks saab.

Ja tema kõrval gruuvib* N'Dioba. Kelle bassiakordid moodustavad peene tikandi, esialgu nagu juhuslikugi, ja siis korraga sünnib sealt mustrimeloodia.

See koostöö, sõbrad lugejad, on võrratu.

Üks lollakas küsimus ja mitu tarka vastust

Intervjuu toimub vaheajal, kui muusikutel jutumahlad juba liikumas. Alustame vestlust loomulikult kõige eksootilisema külalisega - N'Diobaga.

A:E Mu esimene küsimus on vist väga loll. A ma ikka küsiksin selle ära.
N: (N'Dioba naeratab julgustavalt, ülejäänud bänd ootab valvsalt)
AE: Kui ma trummimängijat vaatan, tajun distantsi tema ja ta trummide vahel, teatav vahemaa eraldab ka klahvpillimängijat ja tema instrumenti. Saksiga oleks nagu teised lood, saksofon nagu kasvaks mängija seest välja, nagu hingepikendus.
Ja teie bassimängu vaadates, on

mu sisetunne on õige,
kui tahaksin väita, et basskitarr on teile nagu kehaosa?
(murelikult) On see väga loll küsimus?
N: Jah, see on nii.
AE: Ma olen nii loll.
N: Ei. Ei-ei-ei.
Tuleb välja, et N'Dioba esimene vastus kõlas ikka basskitarri kohta, ah, kergendus!
N: (Naerab) Jah, see on mu seltsimees. Mu satelliit.
AE: On ta mees- või naissoost? ("He or she?" N'Dioba on siiani rääkinud kitarrist "it")
N: Naissoost. (Vastus on kiire ja kindel.)
AE: On tal ka oma nimi, nagu inimesel?
N: Ta on mulle armas küll, aga nime tal pole sellist erilist. See on Fenderi jatsubass, Marcus Milleri signatuuriga! (Basskitarride seas väga kõva sõna!)
AE: Millal oma kullakesega kohtusite?
N: Aastal 2000.
AE: Ja olete siiani üksteisele truud?
N: (Naerab) Siin kontserdil on mul tema kaasas.
AE: Te kindlasti teate kuulsat USA kirjanikku Toni Morrisoni. Nobeli preemia laureaat, esimene must naine, kes sai kirjandusnobeli, feminist?
N: Kes? Toni...? Ei, ei tea teda.
AE: Ta on nii kuulus. Isegi eesti keeles on tal kaks raamatut välja antud (võtab raamatud välja, näitab.) Ühel nimeks muide "Džäss".
N: (õnnetult) Ei tea.
AE: Kama kaks. Aga. TM on väitnud, et must inimene koosneb kolmest kolmandikust. Pealispinnal on haridus, ühiskond, see, mis õpetatud ja õpitud. Sügavamal on religioon. Kõik need laulud Jeesusest, eks ole. Ja kõige all, keskmes, on Aafrika ürgne teadmine, nõiausk. On see jutt õige?

N: Jah, nii see võib olla.

AE: Millises vahekorras teis need kolm komponenti on?
N: (siiralt) Ma ei tea. Muusikat ma õppinud ei ole. Ma hakkasin ise pilli mängima. Proovisin algul lihtsamaid pille ja. Nii ta läks.
AE: Vapustav. Selline tase. Ausalt vapustav.
N:(muheleb - nagu häbelik väike poiss, kes on ootamatult kiita saanud, ja seepeale palub siinkirjutaja luba küsida sama asja teiste bändimeeste käest. Esimesena Villu Veskilt. Tema vastus on pikk ja põhjalik.
Kokkuvõttena: muusikalist haridust N'Diobal ei ole, ta on looduslaps. Ja sedapidi on suurim osa temast see Aafrika juurikas, müstiline, meie jaos eksootiline, mille me ammuilma unustanud oleme, mis siis, et ise kõik sealsamast Aafrikast pärit oleme. Veski räägib veel vahepeal loo, kuidas ta esimest korda N'Diobaga mängima sattus. Kusagil jam-sessionil. Saksimängija, nagu ikka, seisab laval esireas, ülejäänud torud ja rütmigrupp ja taustvokaal tema taga. "Korraga tundsin, hea kindel tunne on mängida," lausub Veski, ta näole ilmub hetkeks toonane üllatunud ilme. "Piilusin selja taha, vaatasin, laval on uus bassimees - N´Dioba."
"No selge, see magus pähkel saab lehte pistetud," mõtleb leheneeger, ja on juba tõttamas teiste bändimeeste juurde, aga Villu Veski, põhjalik Muhu mees, kutsub ta korrale. "Su küsimus oli kolmeosaline. Kolmandale osale on mul vastamata.
AE: Vabandan.
VV: Religioonist rääkides. Ehk on huvitav ära märkida, et N'Dioba pole kristlane, ta on veendunud musulman. Võib olla on see isegi ajaloolise väärtusega fakt: arvatavasti esineb täna Rakvere jatsukohviku laval esimest korda ajaloos mustanahaline muhameedlasest bassimees.
AE: (veidi isegi pidulikult) See saab ära märgitud, ma luban. Mispeale VV ta vallale lubab. Huh.
Trummimeeste kohta räägib linnalegend, et nemad on peaaegu kõnevõimetud. Loll jutt suhu tagasi. Sest Tanel Rubeni kohta see igatahes ei käi. Temagi tunnustab õhtu staari, ja lisab selgituseks:" Mis see minu ülesanne bändis on? Väga lihtne. Ma ei tohi end provotseerida lasta, rütmist kõrvale minna. Ja koos N'Diobaga on see nii kerge."
Küsitlemata on kvarteti viimane liige, pianist Raimons Macats. Macutsile kukub sülle järgmine pähkel:
AE: Kui vaatan laval musta meest ja valget meest koos, mõtlen, et ei tea, kas valgel mehel sihukese temperamendi pärast kade ei hakka?

RM: (maru rahulikult) Ei hakka. Jazz on sulam, keegi peab ka külmavereline olema. Sedasorti kadedust pole mina kunagi tundnud." Ja nii edasi ja nii tagasi.
Kõige armsam Macatsi juures on taas tema intoneerimine, kerge läti aktsent, mida kirjeldada on raske, mida peab lihtsalt teadma. Ja kui kõik lätlased nõnda rahulikult asja võtavad nagu Macats, pole Lätiga lugu nii hull ühti. Sedakorda ei kõnele ma mitte jatsulises, vaid poliitilises plaanis.

Oh, see aafrika keel, see on nii ilus.
Kontsert läheb edasi ja aina paremaks. N´Dioba lumivalge naeratus sätendab nagu jõulutulestik kadedakstegevalt kaugele ja asub konkureerima Tarvast valgustavate prozektoritega. Ta tantsiskleb, tirib bassikeeli, laulab.
Õelda, et ta teeb seda aafrika keeles, ja et seda on võluv kuulata, oleks tobe. Sest nagu väitis pärast mu veetlev kaaslanna sel kontserdil (isiklik tütar noh, et mõni lugejaist siinkohal ei tea mis järeldusi ei teeks):

" Tegin wikipedias taustauuringut. Ta laulis tõenäoliselt volofi keeles ja ma armastan tõenäoliselt volofi keelt. - ei tahaks nagu öelda, et armastan aafrika keelte kõla, sest absurd oleks, kui keegi väidaks, et ta armastab euroopa keelte kõla. Muidugi võib seda ka väita. Aga mis see tähendaks siis? Et ta armastab hispaania, inglise, setu, albaania ja leedu, ja muid keeli? Kõik ühes potis koos. Öäk, on ju."

Küsimisi
N'Dioba oma maispeissi leheküljel on eeskujudena ära märkinud Jaco Pastoriuse ja Richard Bona. Viimast N'Dioba meenutabki oma esinemislaadilt. Pehmus ja järeleandmatus, sulnis olek ning voolav vokaal. Kas on ta eesmärgiks olla väike Bona? Või julgeb ta iseeneseks saada?!
Millal tulevad Mezzo või Nat' Geo kanalil ekraanile muusikavideod, millel esineja nime puhul jookseb ekraani all riba: N´Dioba - Senegal. Ma ei tea. Aga tean: kui mees seda tahab, siis tulevad.
Ootame, vaatame.
Mõtleme ja loodame.
Kannatame.
Ja elame kaua.
Siis näeme.

Alla ja üles
Teatrimäelt koos tütrega alla astudes tuleb pähe kõige olulisem kõsimus. See, mis pagan võtaks, intervjuus küsimata jäi.
"Mees, sa mängid seda oma pilli nii kuramuse hästi... Mitu sõrme sul on, mees, ah?"
Kõnnime vaikides. Korraga lausun: "Sa ju tead küll, kui väga mulle meeldib jatsu ajal soolodele toeks vaikselt nipsu lasta?"

"Ikka," muigab mu neiuke.

"Aga tead mis," lisan ma pärast pausi.

"No-oh," aimab tütar mu hääletoonist juba ette midagi erilist tulemas.
"Nende soolode saatel ma ei suutnud."
"No näed siis."

Me kõnnime allapoole, tee on libe ja lumine, aga meis on tunne, et astume pika sammuga mingi vahva tipu poole ja raskusjõud on miskipärast häbenema hakanud ja korraks kuhugi peitu pugenud.

*gruuvima - sisemiselt tantsisklema, end õõtsutamata, muusikastiil, mis paneb kuulajad ja muusikud endid tantsima ja õõtsuma

BÄND
N'Dioba (Senegal): basskitarr, djembe, võrratu vokaal
Villu Veski (Muhu); kolm saksofoni, djembe, jutuvestja
Raimonds Macats (Riia): klahvpillid, suupill
Tanel Ruben (Tallinn): trummid ja rütmipillid
Helimeheks oli Rakvere Suur Imekõrv Elmar Sats

Kiri sõbralt

Fred Jüssi tunnistab oma vestluses Urmas Otiga (raamat nimega "Mr Fred" - soovitan igati), et talle meeldib "päris" kirju ja kaarte saata.

Tihti saab ta kirjasaajalt vastuseks telefonikõne, milles mainitakse, et Jüssi kiri oli ainuke "päris" kiri, mille adressaat aasta jooksul on saanud. Kõiksugu arved ja reklaamid, mis küll nimelise pöördumisega algavad, ei kuulu siinkohal ju kuidagi kõneainesse, eks ole.

Ka mulle meeldib kirju kirjutada ja saata, kuid kahjuks saan neid väga vähe vastu.
Eile ent oli see päev.

Hea sõber saatis mulle patsaka ajalehti, Virumaa Toetajat, ja ühtlasi oli ümbrikus väike paberileheke.
See tegi mu sisemuse soojaks, eriti südame piirkonnas.
Toon kirja siinkohal ära, kahju, et ma seda skanneerida ei saa, sest käekirjas peegelduvad väga ilusti kirjutaja veetlevad puusanõksud ning randmeviiped.

Paberi ülemisel äärel on salapärane valem, is meenutab keskkooli aegset keemiakonspekti:

B12+B6+B1= Milgamma N

Kiri ise kõlab nii:

Kulla Andry!

Mõtlesin, et lihtsalt lehti on ju nadi saata, peaks ikka mõne rea kirjutama kah. Saadan siis uue aasta puhul sulle mulle tundmatu ravimi retsepti. Ja ole rõõmus - seda ravimit ei lähe sul vaja - nii nagu miljoneid teisigi tinktuure, tablette ja süste ja salve ja antibiootikume jne. (kui, siis ainult mõnda üksikut ja imevähe). No on ju hästi. Ole terve ja tervitatud! Sinu K

Üks lemmikpilte, kauaks

Üks mu lemmikfotosid, mis jääb sinna kategooriasse püsima vä ga gi kau aks. (Autor: Aron Urb)

Muumia sõitis Pääsküla rongis

Elukesest enesest pärinev näide, kuidas ÕHUleht omale kaanelugusid ja nende pealkirju saaks.

Kõik algaks madalast välistemperatuurist miinus 10 kraadi ja noorukist, oletame, et ta nimi on Jaagup, kel pole mütsi.

Poiss koos õega asutab end kodunt väljuma, rongi peale. Vanaema on mures, et lapselaps külmetab kõrvad pea küljest ära, võtab veel viimasel hetkel enne väljumist lapselapselt mõõdulindiga mõõtu ja vannutab teda, et too teataks, mis värvi mütsi ta kanda tahaks.

Lapselaps tormab korraks veel vetsu, samal ajal areneb tema isa ja tema õe vahel dialoog.

Isa: Tuleb võtta sidet ja ümber pea mässida.
Õde: (ajab silmad rõõmsalt suureks) Aga kas meil on sidet?
Isa: Ee.. vist eips.
Õde: Aga meil on mitu rulli vetsupaberit.
Isa: Just. Mitu rulli vestupaberit ümber pea mässida ja küll ta soe on. Ainuke asi, sa pead ta käsikaudu jaama talutama.
Õde: Saame hakkama.
Isa: Teine asi veel. Õhtuleht kirjutab sellest loo: Pääsküla rongis sõitis muumia.
Õde: Täpsustagem, järgmisel päeval kirjutab Õhtuleht loo, Muumia Pääsküla rongis ostuts UFOks.
Ja järgmisel päeval: UFO Pääsküla rongis oli poiss, kelle pea ümber oli mähitud vetsupaber.
Ja siis saab veel mitu kuud kirjutada: Vetsupaberi Jaagup läks kooli, Vetsupaberi Jaagupil läheb koolis hästi/halvasti, Vetsupaberi Jaagupi uus pruut ei salga oma suhet...

(Naeravad)

Tuleb Jaagup: (pilklikult) Ha ha ha.

Tõeline südamelahtistaja:)

Epp Petrone on ülitore inimene, päritolult Karksi-Nuia maaplika, kes elab ühe jalaga Emajõe äärses nii öelda puust linnas, teise jalaga New Yorgis Meerikamaal (nagu lapsed seda tihti ütlevad). Eestlased tunnevad Eppu kõige paremini tema kirjastuse väljaantud "Minu...." (siia lünka võib ühel päeval kirjutada vist suvalise riigi nime) reisiraamatute sarja põhjal.

Kamille Saabre pole üldsegi mitte vähem tore, temagi on eestlanna, aga samas kosmopoliit, temagi on kunagi väga vahva reisikirja kirjutanud. Reisist oma isa juurde. Sest ta süda pumpab verd, mis on pooleldi egiptimaine, ent hetkel resideerub preili Saabre hoopitükkis mägisel Šveitsimaal. Kamille on kunstnik, kelle kohta tema eelnevaid töid teades võib öelda- eesti kultuuriruumis silmatorkav ja väga omapärane tegijanna.
Mis neis mõlemas ühist on? Nad on olnud (jah, see kõlab banaalselt, aga on tähtis) väikesed tüdrukud ja nad mäletavad (vaat see ei kõla banaalselt) seda aega imeliselt hästi. Sest see on tähtis, sest ilma kohe ei saa.

Lisaks ühendab neid loominguline tandemilisus, mille tulemusena jõudis ammu enne aastalõppu raamatuletile pildiraamat nii suurtele kui väikestele. See sai hoobilt omale külge Lastekaiste Liidu soovitusmärgi Hea raamat ja seda põhjusega.

Nii lugu kui ka sõnum on hämmastavalt lihtsad. Ema ja tütar lähevad seenele. Taas omamoodi reis. Matk minevikku. Aega, kui meie kõigi jaoks puud sosistasid, seened jutustasid oma jutte, koerad kõnelesid.

Üsna samamoodi kui muinasjuttudes, mõelgem kasvõi "Sõrmuste Isanda" ja Tom Bombadilli pääle, ainult et siis oli kõik see päriselt. Ja raamatu sõnum, see on lihtne, seda on öeldud ennegi ja tuhandeid kordi, kuid vajab alati aina ja aina uuestilausumist.

Kui võrrelda sama tandemi esimest koostööraamatut ("Kust tuli pilv?") on näha silmatorkavat arengut mõlema autori jutuvestmiskunstis. Nii lugu kui ka pilt liiguvad loogiliselt ja samas parajalt loogeliselt, pilt täiendab lugu ja vastupidi, lugu toob mõnegi väiksema detaili, mis pildi peal, suurde plaani.

Saabre värvikasutus loo meeleolude võimendamisel on harukordne!

Lõpetuseks, Petrone ja Saabre pildiraamat koos Piret Raua "Isand Linnu looga" ning Eckhart Tolle ja Robert S. Friedmani "Miltoni saladusega" kuulub aasta 2009 lastele mõeldud ja suurtele nauditavate pildiraamatute absoluutsete hittide hulka, mis jäävad kestma kauemaks kui käesolev aastanumber...

Teateid küünlajalavabrikust

Pealtnäha oli see kõigest üks veidra kujuga pikk ja vana laud, mille mu armas venna Toomas leidis paar aastat tagasi mere kaldalt ning mis oli kaua kaua meres ligunenud, lainete ja liiva lihvida olnud.

Siis hää sõber Bianca kirjutas, kuidas tema on hindama hakanud omatehtud kinke, sest sinna sisse on tegija pannud oma aega, tahtmist, hingesooja. Tuli meelde, omal ajal muid asju ma ei kinkinudki.

Ja siis kinkis hää sõber Taavi mulle ära oma veidi kipaka, aga minu käes kenasti funkava tikksae.

Ja siis selgus, et rahakotil on põsed jumalast lohkus ja poekingitusi ei saa lihtsalt kõikidele teha. Nõnda alustaski tööd küünlajalavabrik.

Tööline ja omanik ühes ja samas isikus oli küll veidi mures, kuidas tulevane produktsioon vastu võetakse, aga juba on saabunud esimene tänukiri. Nii et...

Lõpetuseks, küünlajalavabrik ekspordib oma toodangut väga kaugetesse maadesse, näiteks Jaapanisse, Rootsi ja Austraaliasse.

Avalik kiri Jõulu Wanale

Kle, Jõuluvana.

Sa oled kena mees küll, a sel aastal läks Sul vähe nihusti.
Sa tead imehästi, mis mees ma olen. Mina ootan Sinult kolme sorti kinke:

3. Hea Raamat
2. Väga Hea Raamat
1- Veel Parem Raamat.

Sina aga... Eh.

No proovi järgmisel aastal paremini, eks ole.

Jää hääks
Ikka Sinu
Andry
(Kes lõhnab paremalt poolt
ühest
ja vasakult poolt teisest
habemeajamisveest.)

P.S. Habet ma Sinu auks, Jõuluvana, küll ajama ei hakanud. Sa ju ise ka habemega taat...

Pärlikee kauneist momentidest

Ei jõua kõigile sõbrule helistada, kaarti saata, meili saata, ei jõua, ei jaksa.

Soovin siis siin:

Kõige selle sekeldamise ja sebimise sees,
söömise ja seedimise vaheaegadel
olgu te hinges rõõmumomente!

Moment on vana inglise ajamõõduühik, kestab poolteist minutit.
Võtke stopperiga aega, lühemad hetked ei tule arvesse.

Ja saagu neist momentidest õnnelike hetkede pärlikee.

Siis ehk ei juhtu nii, nagu Vonneguti jutu järgi pidavat juhtuma. Et kui Kristus tänapäeval taastuleks, tapaksime ta jälle ära. "Selle nimi on progress."

Need on mehed

See oli üleeile õhtul, pimedas juba, kuigi kell oli vaevu viis saamas.

Olin käinud külas oma kõige sõbramast sõbramal perekonnal. Kas Sinul, armas lugeja, on perekond, mille liikmetega Sa kõikidega ühtmoodi hästi läbi saad. Kui jah, siis on Sul vedanud. Minul on ka.

Selles peres elavad Tõnu ja Monsa, Mannu ja kuulus Sander Hiiretapja, viimast ma küll ei kohanud, mees oli ametis nähtavasti. Tema asemel leidsin äärmuslikult sümpaatse Hansu, kes ühendas endas Jorh Aadniel Kiire, Arno Tali ja Joosep Tootsi parimad jooned (vastavalt siis: punapüin; vaikiv ja salapärane; hea väljanägemisega ja kõrge sisemise paueriga.)

Me vestlesime nurgikute, unenägude, neurotransmitterite, psühholoogiliste lillelaste ja muude toredate teemade üle.

Siis hakkasin kodu poole tatsuma, ja sealt nad tulid.
Endise kaubahalli, praegu Rimi poe ees, ületas teed meestekamp. Kõigil olid seljas tumesinised talveürbid: kombenisioon pluss jope, peas müts, selja peal suures valges kirjas: RUSSIA.

Mehed torkasid kohe silma.

Läksin neist mööda, jäin seisma, vaatasin ettevaatlikult tagasi. Neid oli kokku 14. Ainult kolmel neist oli kaks jalga, ühel oli 0 jalga - ta istus ratastoolis, ülejäänutel 1 jalg.

See ei ole matemaatikaülesanne, aga te ju võite välja rehkendada, mitu jalga ja mitu karku neil kamba peale oli. Pakun, tegu oli invasportlaste kelguhoki koondisega.

Mehed otsisid teed kuhugi paika Viru tänava kandis, nad pidasid omavahel nõu, muist viskas samal ajal villast, oli lumine ja pime, keegi kohalikest näitas neile, kuhu minna, nad sättisid end liikuma.

Kuhu nad läksid, ma ei tea. Loodan et mõnda vanalinna stripiklubisse. (Aga võib olla huvitas neid Mäkkar või Hesburger) Igatahes sammusin suure osa teest kuni Viru tänavani nende kõrval.

See oli mulle suur au.

Kõrgema taseme turvaseks

Aus olles ei vajaks see video lisanduseba ühtegi sõna või tähte.

Aga kui juba ütlemiseks läks, siis olgu, tsiteerime kurti Vonnegutti:

"Ja milline Ameerika kingitus ülejäänud maailmale on maailmas tegelikult kõige hinnatum? Selleks on afroameerika jats ja selle tuletised. Mis on minu määratlus jatsu kohta? "Kõrgema taseme turvaseks".


Oo, ja mida frakki Frank kannab, ja orkester ka.