Pismo drugu, katoraja živjot v gorode Kunda

INTRO

Seda et... ilus pühäba ommik praegast... maa valge, taevas selge, puud kollased... niuke hea avar tunne... kohvitan, nuuskan nina... unine veel, aga juba tajumas, et päev tuleb tore.... ... igat sugu toredat saab tehtud täna... ntx seesama kiri siin... ja muusikat saab kuulatud... hea on olla... olla on hea...


1

Siis tuleb meelde see tähtis asi, mis K-le tol päeval, kui Kaelkirjakut vaatasime, ja ta omale 12 tooli ostis (ei viitsinud jutumärke panna, pealegi tekib sedasi tore kahemõttelisus) rääkimata jäi.
"Što takoe harašoo i što takoe ploha." Või see Võssotski rida... "Tam harašoo, no mne tuda ne nada."
Ja selle lahtiseletamiseks tuleb suht kaugelt peale hakata.

Ntx Põdra majast metsa sees.
Mingil öölaulupeokesel, mis toimus ärkamisaja õhinas mitte Lauluväljakul, vaid Toompeal, oli nii, et Toompea lossi katuselt (see võis ka Steinbocki loss olla) esinesid eri bändid rahvale. Missugused, enam ei mäleta, aga vist oli nende seas Justament ja... no see oli ikka kuradima rohkem kui kaks kümmet aastat tagasi... eh, skleroza.

Ja bändid mängisid oma repertuaari, ja siis lihtsalt laule, mida rahvas teab. Ja rahvas teab Eestimaal "Ei hõbedat kulda ei kasva me maal, vaid viljakandvat mulda ja ... Põdra maja metsa sees, väiksest aknast... ja nii edasi ja nii tagasi....
ja ühtäkki taipasin ma, misasi on rahvuse ühisteadvus... ja kuivõrd palju see väljendub laulutekstides, mida iga suvaline mats teab...

Saad sa aru, armas K, millest räägin. Kui ei, loe tekst korra veel üle.

Aga on olemas ka mingi ülemaailmne, piire ületav ühisteadvus... on näiteks põlvkondi, keda ühendab laul nimega..... teist põlvkonda ühendab laul ..... kolmandat laul....

Mul on hea sõber, Ringo Ringvee, kes sattus ühel päeval Tallinnas Pühavaimu kirikusse. Seal sai ta tuttavaks mingi ameerika vanahärraga, ja nad ajasid juttu. Niuke sõbralik vestlus oli. Ja korraga ütles sõber: And you know------- The times, they are a changing...

Mispeale vanahärra sulas nagu jäätis kuumaveepuhuri ees. Vaatas sõbrale otsa, et ah, mis, sina ka... kust sa tead seda rida... jeah, jube tore... yeah yeah....

Kuugelda nüüd korraks The Times They Are Changing. Vaata, mida leiad. Katsu tekst ka kätte saada ja libista lihtsalt silmadega üle. Ära hakka eriti tõlkima, tekst on jube keeruline.

2.

Armas K, see kohtumine mu sõbra ja tolle ameerika onu vahel toimus sügaval nõukaajal. Kordan: sügaval nõukaajal. Ja edasi läks nii, et ameerika onu võttis mu sõbra aadressi, siis läks mööda kolm kuud ja... mu sõbra postkasti (sellesse päris postkasti, siis ei olnud veel meilbokse ega arvutit, jah, me elasime kiviajal, Sa pold siis veel sündinud)... postkasti tuli kutse, et sõber tuleks postkontorisse, sest teda ootab seal pakk.

Sõber läks imestunult postkontorisse, et mis pakk, kuskohast, mis seal sees on. Ja seal oli sees kolm Bob Dylani plaati. (Ma ütlen veel ühe korra, tegevus toimus sügaval nõukaajal, kolm Dylani plaati maksid keskmisest kuupalgast rohkem, pluss saatmiskulud... ja et inimene üldse mäletas.... praeguseks on see ameerika taat kindla peale surnud.... olgu ta õnnistatud...)

Aga see lugu läheb edasi. Umbes kümme aastat tagasi õpetasin ma ühele rikkale mehele inglise keelt. Kui ma keeli õpetan, siis ma lasen alati, iga tund mingeid laule vastavas keeles. Me kuulame neid, me laulame neid.
Me kuulasime mingit lihtsat laulu, aga ma juhtisin tolle rikka mehe tähelepanu asjaolule, et rida laulust võib olla määrava tähtsusega, võib ühendada inimesi. Rikas Mees kuulas mu jutu ära.

Läks kuu aega mööda, või kaks, ja Bob Dylan tuli Helsinkisse kontserti andma. Rikas Mees läks teda kuulama. Tuli tagasi, tuli mulle tundi, võttis kuskilt välja kilekoti, ütles: "Anna see särk tollele kutile, kellest sa rääkisid, sellele, kes tolle ameerika vanamehega kokku sai."
Kotis oli Bob Dylani Euroopa tuuri T shirt.

Loomulikult andsin ma selle sõber Ringole edasi. Rääkisin loo ka ära ja .... sõbral oli hea meel muidugi.

3.

Vene kultuuriruumis on jube tähtsad mitu ja mitu ja mitu lauset.
Üks neist, mida teavad kõik vene lapsed pärineb Majakovskilt ja kõlab Što takoe harašoo i što takoe ploha.
Kui Sul see püss alati käepärast on.... mine tea, kes pihta saab... ja mis sellest pihtasaamisest kõiksugu toredat tulla võib.
Teine lause pärineb Võssotskilt. Tam harašoo, no mne tuda ne nada.
Milion milion milion alõh roz (Alla Pugatšova)
Kruužatja diski (Valeri Leontjev)

Ja nii edasi ja nii tagasi...

OUTRO

Ole tore ja armas edasi.
Uvidim, pagavarim, smejomsja



P.S. Kui jaksad, ja aega on ja, siis terve kontsert... praktiliselt
http://www.youtube.com/watch?v=hWEOaosGDi0&feature=PlayList&p=5EF8658334CEB84F&index=0&playnext=1

Siku siiruviiruline ugrimugri

Rein Sikk on väljapoolt sihuke võluv mehetükk, kel suunurgad alatasa kõrvuni, silmad peas säramas kui Tootsi silgud kuuvalgel, jutt voolab tal vulinal ja ringi liigub ta enam vähem alati rahvatantsija hüpleval sammul. (Seda kirglemist ja karglemist leiab teinekord isegi ta lehelugudes) Sõnaga, välimuse poolest ei meenuta ta uimase matsirahva järeltulijat või lõputu kaamose kätte sisemiselt poolsurnuks külmunud soomeugrilast kohe mitte. Aga just seesama pealtnäha muretu mehike on kirjutanud raamatu “Minu ugrimugri”

Soome-ugri kultuurist ja inimestest kirjutatud lood ja laulud kipuvad olema ikka ja jälle sihukesed kurvameelsed ja saepurused. Halavas tundetoonis. Rahvaste väljasuremistest või üksikisikute sissekukkumistest võitluses mõne kasuahne ametniku või kompaniiga, ja sellest, et kõikide meie pärisosa on kõle ja külm ja pime ilm, millest läbi kostab ainult ugrimugri jonnakas olemusnohin.
Siku Sinu oopus soome-ugri maailmast ja selle esindajatest on aga elurõõmus ja -jaatav, justkui oleks tegemist mingi hoopis teise maailmajao ja rahvaga.

Omajagu "süüd" on siin raamatu vormil. Enamiku vahejuhtumistest suudab Sikk välja pakkuda anekdoodina, mis teadagi üks lõbusamaid kirjandusžanre üldse. Süžeed korjab autor maast üles sama hõlpsalt kui teravapilguline seeneline tänavusel sügisel seeni. Ja pannile kõlbab ning hea maitseb pea kõik. Isegi lihtne lugu, kuidas Sikk külastab sama külapoodi, mida maailmakuulus saami lauljatar Mari Boine. Või kuidas sõbraga õues ugrimugri huntide ulgu kuulates, kõlaritel võimunupp põhjas, kohalikud külakoerad hundidisko ajal ulgudes hulluks lähevad ja pärast kolm päeva metsa suunas ettevaatlikke pilke heidavad.

Kohati on kahju ka, et autor natuke enamat ei taotle, kui lustlik ja meeldejääv reisikirijajupp või kentsaka sündmuse jäävustus. Kasvõi Kadrina valvejoodiku Juliuse elupiltidest saanuks mõni teine kirjutaja kätte väga korraliku novelli või lausai pisemat sorti romaani.

Pisivigadele vaatamata on see suur raamat. Ega enamik eestlastest ei tunne oma sugulusrahvustega tegelikku sugulust. Soomlastega saab koos mõnusasti viina võtta, jah, ning nende juttu mõikab enam vähem alati, aga veel mõnusam on nende üle irvitada ja neid poroks sõimata. Ungarlased räägivad mingit sihukest palavat pudrukeelt ja viiuldavad ja söövad pipart ja joovad veini, no mis sugulased need meiesugusele tuhli ja jahusousti peale kasvanule. Ja mardid ja hansid ja neenestid ja sõlkupid ja kes iganes, no need on pooleldi venelased ja pooleldi tšuktšid, alaarenenud igatahes.

Ja siin suudab Sikk peaaegu et vee veiniks muuta. Ta paneb eestlase ja udmurdi või saami südame samasse rütmi põksuma ning ei rõhu mitte sellele, et inimesed me kõik, kes siia ilma sünnime, siin natuke aega rabeleme ja siis jälle kardina taha kaome, vaid näitab, et näe, samamoodi kui meid siin tallasid suuremad ja tugevamad, tallatakse neid seal. Ja nemad panevad vastu samaga, millega meie: jonni, arusaamatu ning loomahääli meenutava undamisega, võimega ellu jääda tingimustes, kus rõhujad ja tallajad poole tunniga vedru välja viskaksid.

Kahte lausesse kokkupakitult. Üldjuhul on soome-ugri paradigma halav. Siku ugrimugri paradigma on reibas ja kirglik, rõõmsameelne ning kirev. Ja säärase kursimuutuse algatamise eest võiks iga soomeugrilane 25 miljonist Sikule õlle välja teha. (Mida loodetavasti juhtuma ei saa, säärasele koormusele ei pea vastu isegi ugrimugri põis, selline õhupallina lõputult veniv.)

Kasutades Yoshi Oida, ülemaailma tuntud jaapani teatripraktiku terminit “näitleja keha”, mis peab Oida arvates olema suurem, kui näitleja füüsiline keha, sest muidu ei suuda ta publikut end lava peal jälgima panna, võib öelda, et selle raamatu “keha” on tunduvalt suurem kui raamatu füüsilised mõõtmed või lehekülgede arv.

Täielikult pääseb see ugrimugri vägi, jonn ja sisu, mis autor raamatusse on mahutanud, täies jõus ja ilus valla sel päeval, kui kasvõi mõni üksik peatükk mõnesse väiksema ja madalama enesehinnanguga ugrimugri keelde ära tõlgitud saab. Ja see juhtub! Sest seda on ugrimugri maailmale vaja. Ja kui Sikk lisaks Kaera-Jaani taktis kirjutamisele ka näiteks labajalarokki ja india tantristlikke pominaid oma kirjanduslikku relvastusse suudaks lisada, ning teemat jätkata, siis mina igatahes ei imesta, kui ugrimugri maailm püstitab ühel päeval autorile suure ugrimugri rahvuslike ornamentidega kaetud samba püsti paneb.