Eila oli see päev

Olen elanud pika elu, nii suht koht.

Olen selle elu jooksul pikki maid maha kõndinud.

Olen selle elu jooksul suhtkoht tihti ka keppi teind, mõnikord pikemalt ja mõnikord lühemalt.

a vaat kõnnikeppinud polnud ma kunagi.

Eila oli see päev!!!!

Tänud sõber P-le assisteerimise eest

Uskumatult lahe tegevus

P.S. Uuuh. Ajaloolise Tõe huvides, et ta nägu ei krimpsutaks, tegelt oli see päev üleeila (10.11.10 - ilus nummer)

i knew it!

kui kallim saadab mulle e-kirja, mis ütleb mu kohta "magus piff" ja selle pöördumise all on link (klikkige linki, et postituse sisust aru saada), siis ma ei ole pahane, et ta mind pifiks nimetab. teadke ka uuemad lugejad, et mu kallim on Eero. (igaks juhuks teavitasin, võibolla keegi ei tea...)

Need on mehed

See oli üleeile õhtul, pimedas juba, kuigi kell oli vaevu viis saamas.

Olin käinud külas oma kõige sõbramast sõbramal perekonnal. Kas Sinul, armas lugeja, on perekond, mille liikmetega Sa kõikidega ühtmoodi hästi läbi saad. Kui jah, siis on Sul vedanud. Minul on ka.

Selles peres elavad Tõnu ja Monsa, Mannu ja kuulus Sander Hiiretapja, viimast ma küll ei kohanud, mees oli ametis nähtavasti. Tema asemel leidsin äärmuslikult sümpaatse Hansu, kes ühendas endas Jorh Aadniel Kiire, Arno Tali ja Joosep Tootsi parimad jooned (vastavalt siis: punapüin; vaikiv ja salapärane; hea väljanägemisega ja kõrge sisemise paueriga.)

Me vestlesime nurgikute, unenägude, neurotransmitterite, psühholoogiliste lillelaste ja muude toredate teemade üle.

Siis hakkasin kodu poole tatsuma, ja sealt nad tulid.
Endise kaubahalli, praegu Rimi poe ees, ületas teed meestekamp. Kõigil olid seljas tumesinised talveürbid: kombenisioon pluss jope, peas müts, selja peal suures valges kirjas: RUSSIA.

Mehed torkasid kohe silma.

Läksin neist mööda, jäin seisma, vaatasin ettevaatlikult tagasi. Neid oli kokku 14. Ainult kolmel neist oli kaks jalga, ühel oli 0 jalga - ta istus ratastoolis, ülejäänutel 1 jalg.

See ei ole matemaatikaülesanne, aga te ju võite välja rehkendada, mitu jalga ja mitu karku neil kamba peale oli. Pakun, tegu oli invasportlaste kelguhoki koondisega.

Mehed otsisid teed kuhugi paika Viru tänava kandis, nad pidasid omavahel nõu, muist viskas samal ajal villast, oli lumine ja pime, keegi kohalikest näitas neile, kuhu minna, nad sättisid end liikuma.

Kuhu nad läksid, ma ei tea. Loodan et mõnda vanalinna stripiklubisse. (Aga võib olla huvitas neid Mäkkar või Hesburger) Igatahes sammusin suure osa teest kuni Viru tänavani nende kõrval.

See oli mulle suur au.

Ajalooline sissekanne, pikim maailmas

Järgmise sissekandega siseneme igaveseks eesti bloginduse ajalukku. Seda oma pikkuse poolest. Õigemnini, selle sissekande pea- ja kõrvaltegelaste keskmise pikkuse poolest.

Kõik algas sellest, et Teie alandlik teener kohtas bussijaamas üht meest. Mehe nimi on Aleksander Karavajev, kunagi oli ta "Kalevi" keskmängija, suht koht asjalik. (Pildil harjutab ta igihaljast natslikku tervitust.) Ühtlasi on ta abielus Teie alandliku teenri kunagise klassiõega.

Astusin siis kodanik Karavajevi juurde, kes samamoodi ajaviiteks suitsu pahvis kui minagi, ütlin, et kle, tervita oma armsat naist, kunagise klassivenna poolt, küllap ta teab, kui ütled, et isegi sinust pikem.

Karavajevi nägu läks morniks, silmad punni, ta teatas: "Minust pole keegi pikem!"

"Hy-hy," tegin mina vene keeles (me vestlesimegi põhiliselt vene keeles, ehkki pärast tuli välja, et ta räägib küll väga aeglast, aga maru mõnusat eesti keelt -"njeed depresjiivsed jeesti vjaikelinnad"), astusin talle sammu lähemale ja me jäime üksteisele väga tõsiselt otsa vaatama.

Kes keda?! Kes on pikem!?

Mind päästis see, et mu matkasaabastel on kahesendine tald.

Jätsin kodanik K lööduna maha, istusin siis bussi, vaatan, tuleb temagi sisse, pealaega lage nühkides.

"Mes? Sa ka sõidad Rackverre vä?" - "Muidugi. Kõik suured sõidavad Rackverre." Hm?

Nii me siis sõitsimegi Rackverre, tulime bussijaamas maha, läksime Pihlakasse, lobaasime seal. Tekitasime kahe peale kokku kõikjal hämmingut ja jahmatust. Meid mõlemaid jättis see külmaks. Hm, hm.

OK. Läksime laiali. Jätsin oma suure seljakoti Pihlakasse, läksin linna pääle asju ajama.
Tulin tagasi. Ja kes istuvad Pihlakas ja topivad suppi suumulgust sisse?

Kaks Rakvere "Tarva" igati sümpaatset noorhärrat: Karl Vimberg ja Madis šumanov.

No mis sa kostad või kus sa pistad? Päev on veel noor, helistasin maailma pikimale mehele Xin Jao Sangile Hiinas, et äkki astud läbi. Xin Jao hakkaski juba siisapoole sammuma.

Ja on teisigi tulijad.
Hm-hm.