See oli üleeile õhtul, pimedas juba, kuigi kell oli vaevu viis saamas.
Olin käinud külas oma kõige sõbramast sõbramal perekonnal. Kas Sinul, armas lugeja, on perekond, mille liikmetega Sa kõikidega ühtmoodi hästi läbi saad. Kui jah, siis on Sul vedanud. Minul on ka.
Selles peres elavad Tõnu ja Monsa, Mannu ja kuulus Sander Hiiretapja, viimast ma küll ei kohanud, mees oli ametis nähtavasti. Tema asemel leidsin äärmuslikult sümpaatse Hansu, kes ühendas endas Jorh Aadniel Kiire, Arno Tali ja Joosep Tootsi parimad jooned (vastavalt siis: punapüin; vaikiv ja salapärane; hea väljanägemisega ja kõrge sisemise paueriga.)
Me vestlesime nurgikute, unenägude, neurotransmitterite, psühholoogiliste lillelaste ja muude toredate teemade üle.
Siis hakkasin kodu poole tatsuma, ja sealt nad tulid.
Endise kaubahalli, praegu Rimi poe ees, ületas teed meestekamp. Kõigil olid seljas tumesinised talveürbid: kombenisioon pluss jope, peas müts, selja peal suures valges kirjas: RUSSIA.
Mehed torkasid kohe silma.
Läksin neist mööda, jäin seisma, vaatasin ettevaatlikult tagasi. Neid oli kokku 14. Ainult kolmel neist oli kaks jalga, ühel oli 0 jalga - ta istus ratastoolis, ülejäänutel 1 jalg.
See ei ole matemaatikaülesanne, aga te ju võite välja rehkendada, mitu jalga ja mitu karku neil kamba peale oli. Pakun, tegu oli invasportlaste kelguhoki koondisega.
Mehed otsisid teed kuhugi paika Viru tänava kandis, nad pidasid omavahel nõu, muist viskas
samal ajal villast, oli lumine ja pime, keegi kohalikest näitas neile, kuhu minna, nad sättisid end liikuma.Kuhu nad läksid, ma ei tea. Loodan et mõnda vanalinna stripiklubisse. (Aga võib olla huvitas neid Mäkkar või Hesburger) Igatahes sammusin suure osa teest kuni Viru tänavani nende kõrval.
See oli mulle suur au.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar