Ma armastan väga anekdoote, kuid mul on nendega see häda, et tean neid nii palju, et raske on mind mõne anekdoodiga üllatada.
Vahepeal hakkaski mulle juba tunduma, et tean kõiki maailma anekdoote. (Mania grandiosa, muidugi, aga noh, nii ta oli.)
Kuid ennäe, viimasel ajal külastavad mind aina uued ja uued värskeltlõhnavad anekdoodid. Mu rõõm nende külaskäikude üle on suur. Tervitan neid kõlava ja rõkkava naeruga. Või vähemalt pikaajaliste istitustega.
Tutvustan siinkohal, kui lubate, üht lihtsat ja rõõmsat külalist.
Niisiis.
Sünnitusmaja. Naine, valge nahaga sünnitab. Pressib ja punnitab, pressib ja punnitab, lõpuks on beebi käes. Asi ainult selles, et see beebi on süsimusta nahaga.
"Oi kui tore," ütleb naine rõõmsalt. "Mu mehele nii meeldib must huumor."
Loodan, et lugu oli ka teie meelest naljakas.
Muide, kas olete kindel, et see lugu on väljamõeldis. Sest lugege New York Posti.
1 kommentaar:
see ei olnud naljakas anekdoot.
Postita kommentaar