Pedeomeeter. Jah, selline sõna on täitsa olemas.
Aga ei tähenda seda... Seda noh...
See pole nagu Geigeri loendaja, mille suunad mingile objektile, ja kui see on radioaktiivselt saastatud, hakkab tiksuma.
Nii et pedomeetrit ei saa suunata ühelegi mehele või naisele ning siis skaalalt vaadata, kui palju on subjektis potentsiaalset homosust või lesbisust.
Innokesele ja Irjakesele, jutumärgid algavad, eesti rahva tõe ja õiguse eest võitlejatele, jutumärgid lõpevad, sihuke riistapuu oleks muidugi mokkamööda. Paljudele teistele ka.
She was more upset when I told her I was a vegetarian than when I told her I was a lesbian.
Meeletult tobe minu meelest, eile päeval olid blog.tr.ee loetavaimate lugude topis kaks asja, kus pealkirjas oli sees homo. Vaat mida toob kaasa klassikalise kultuuri mittetundmine. Kes veidigi kreeka-rooma taivilisatsioone nuusutanud, no mis selles homonduses nii huvitavat on, ah?
Räägime nüüd jälle asjast. Pedomeeter on sammulugeja. Ja minul on selline riistapuu nüüd olemas.
Ei pea enam oma igapävastel jalutuskäikudiel numbreid loendama nagu segane, saan muud, oluilisemat ja mõnusamat mõtiskleda.
Sest mõtelda on mõnus, eriti just sammudes.
Saab edasi sammuda, nii mõtteis kui maastikul, ei pea pikalt paigalt tammuma.
Loe ka Bruce Chalkwini raamatut Laulujooned.
