Mitte all, vaid hoopis peal.

Kuda see seal Pipis oligi. Et Pipi läks Tommy ja Annikaga linna peale šoppama ja hängima, ja märkas apteekri aknal silti ja palus Annikal see silt ette lugeda, ja Annika luges, et "Kas te kannatate tedretähtede all?", mis peale Pipi tungis sedamaid apteeki, jäi apteekri nina all seisma, tegi end suureks ja pikaks ja laiaks ning teatas: "EI!"

"Mis "ei", ei suutnud apteeker mõista.

Pipi siis seletas, et "Ma ei kannata mingil juhul tedretähtede all."

Apteeker imestas, et "kuda nii, noor preili, mis jutt see on. Teil ju nägu üleni tedretähti täis."

"Jah, aga need tedretähed meeldivad mulle hirmsasti," teatas Pipi ja avaldas soovi, (kui ma õieti mäletan) osta mingit möksi, mis veelgi rohkem tedretäppe tekitaks.

Hää küll, hää küll. Mina nüüd eriti kindlalt väita ei saa, et mulle mu haigus hirmsasti meeldiks. Kusjuures igatsugu möksi, et see tõbi veel enam pead tõstaks, oleks iisi osta ja tarbida (kasvõi kanepit).
Aga ma julgen öelda, et ma juba pikemat aega ei kannata oma haiguse ALL.

Ma kannatan küll, aga ma kannatan oma haiguse PEAL.

Me maadleme, ja kuradima kaua oli nii, et tema kägistas mind ja mina jaksasin ainult siputada või tõmmelda.

Aga nüüd olen mina ta haardesse saanud, kui tahan, kägistan, kui ei taha, ei kägista.

Mis videosse puutub: sama tähtis selles loos on järgmine video

White Rabbit - Jefferson Airplane
One pill makes you larger
And one pill makes you small
And the ones that mother gives you
Don't do anything at all
Go ask Alice
When she's ten feet tall

And if you go chasing rabbits
And you know you're going to fall
Tell 'em a hookah smoking caterpillar
Has given you the call
Call Alice
When she was just small

When men on the chessboard
Get up and tell you where to go
And you've just had some kind of mushroom
And your mind is moving slow
Go ask Alice
I think she'll know

When logic and proportion
Have fallen sloppy dead
And the White Knight is talking backwards
And the Red Queen's "off with her head!"
Remember what the dormouse said;
"Keep YOUR HEAD

ei tohi kunagi ära unustada naermist ja naeratamist!!

 

hiljuti olen hakanud aru saama, et vahepeal ma ei naernud peaaegu üldse. sellest raisatud ajast on natuke kahju, kuna naermine on nii tore ja vajalik! 

naerge, inimesed, palun! teete endale ja teistele heateo, ma arvan

Siku siiruviiruline ugrimugri

Rein Sikk on väljapoolt sihuke võluv mehetükk, kel suunurgad alatasa kõrvuni, silmad peas säramas kui Tootsi silgud kuuvalgel, jutt voolab tal vulinal ja ringi liigub ta enam vähem alati rahvatantsija hüpleval sammul. (Seda kirglemist ja karglemist leiab teinekord isegi ta lehelugudes) Sõnaga, välimuse poolest ei meenuta ta uimase matsirahva järeltulijat või lõputu kaamose kätte sisemiselt poolsurnuks külmunud soomeugrilast kohe mitte. Aga just seesama pealtnäha muretu mehike on kirjutanud raamatu “Minu ugrimugri”

Soome-ugri kultuurist ja inimestest kirjutatud lood ja laulud kipuvad olema ikka ja jälle sihukesed kurvameelsed ja saepurused. Halavas tundetoonis. Rahvaste väljasuremistest või üksikisikute sissekukkumistest võitluses mõne kasuahne ametniku või kompaniiga, ja sellest, et kõikide meie pärisosa on kõle ja külm ja pime ilm, millest läbi kostab ainult ugrimugri jonnakas olemusnohin.
Siku Sinu oopus soome-ugri maailmast ja selle esindajatest on aga elurõõmus ja -jaatav, justkui oleks tegemist mingi hoopis teise maailmajao ja rahvaga.

Omajagu "süüd" on siin raamatu vormil. Enamiku vahejuhtumistest suudab Sikk välja pakkuda anekdoodina, mis teadagi üks lõbusamaid kirjandusžanre üldse. Süžeed korjab autor maast üles sama hõlpsalt kui teravapilguline seeneline tänavusel sügisel seeni. Ja pannile kõlbab ning hea maitseb pea kõik. Isegi lihtne lugu, kuidas Sikk külastab sama külapoodi, mida maailmakuulus saami lauljatar Mari Boine. Või kuidas sõbraga õues ugrimugri huntide ulgu kuulates, kõlaritel võimunupp põhjas, kohalikud külakoerad hundidisko ajal ulgudes hulluks lähevad ja pärast kolm päeva metsa suunas ettevaatlikke pilke heidavad.

Kohati on kahju ka, et autor natuke enamat ei taotle, kui lustlik ja meeldejääv reisikirijajupp või kentsaka sündmuse jäävustus. Kasvõi Kadrina valvejoodiku Juliuse elupiltidest saanuks mõni teine kirjutaja kätte väga korraliku novelli või lausai pisemat sorti romaani.

Pisivigadele vaatamata on see suur raamat. Ega enamik eestlastest ei tunne oma sugulusrahvustega tegelikku sugulust. Soomlastega saab koos mõnusasti viina võtta, jah, ning nende juttu mõikab enam vähem alati, aga veel mõnusam on nende üle irvitada ja neid poroks sõimata. Ungarlased räägivad mingit sihukest palavat pudrukeelt ja viiuldavad ja söövad pipart ja joovad veini, no mis sugulased need meiesugusele tuhli ja jahusousti peale kasvanule. Ja mardid ja hansid ja neenestid ja sõlkupid ja kes iganes, no need on pooleldi venelased ja pooleldi tšuktšid, alaarenenud igatahes.

Ja siin suudab Sikk peaaegu et vee veiniks muuta. Ta paneb eestlase ja udmurdi või saami südame samasse rütmi põksuma ning ei rõhu mitte sellele, et inimesed me kõik, kes siia ilma sünnime, siin natuke aega rabeleme ja siis jälle kardina taha kaome, vaid näitab, et näe, samamoodi kui meid siin tallasid suuremad ja tugevamad, tallatakse neid seal. Ja nemad panevad vastu samaga, millega meie: jonni, arusaamatu ning loomahääli meenutava undamisega, võimega ellu jääda tingimustes, kus rõhujad ja tallajad poole tunniga vedru välja viskaksid.

Kahte lausesse kokkupakitult. Üldjuhul on soome-ugri paradigma halav. Siku ugrimugri paradigma on reibas ja kirglik, rõõmsameelne ning kirev. Ja säärase kursimuutuse algatamise eest võiks iga soomeugrilane 25 miljonist Sikule õlle välja teha. (Mida loodetavasti juhtuma ei saa, säärasele koormusele ei pea vastu isegi ugrimugri põis, selline õhupallina lõputult veniv.)

Kasutades Yoshi Oida, ülemaailma tuntud jaapani teatripraktiku terminit “näitleja keha”, mis peab Oida arvates olema suurem, kui näitleja füüsiline keha, sest muidu ei suuda ta publikut end lava peal jälgima panna, võib öelda, et selle raamatu “keha” on tunduvalt suurem kui raamatu füüsilised mõõtmed või lehekülgede arv.

Täielikult pääseb see ugrimugri vägi, jonn ja sisu, mis autor raamatusse on mahutanud, täies jõus ja ilus valla sel päeval, kui kasvõi mõni üksik peatükk mõnesse väiksema ja madalama enesehinnanguga ugrimugri keelde ära tõlgitud saab. Ja see juhtub! Sest seda on ugrimugri maailmale vaja. Ja kui Sikk lisaks Kaera-Jaani taktis kirjutamisele ka näiteks labajalarokki ja india tantristlikke pominaid oma kirjanduslikku relvastusse suudaks lisada, ning teemat jätkata, siis mina igatahes ei imesta, kui ugrimugri maailm püstitab ühel päeval autorile suure ugrimugri rahvuslike ornamentidega kaetud samba püsti paneb.

Ära loe raamatuid (avalik-isiklik kiri noorele sõbrannale)

Tere, kaunitar
Oi! Nüüd tuli hästi paha pealkiri. Jääb mulje, et ma ajan Sulle keelt kõrva, pikka ja tatist, või löön külge. Ai ai. Külg pärast üleni sinine. Tuleb pealkiri ära muuta.
Tere, peletis
Noh, nii on hää. Nüüd ei jää mingeid muljeid.

TEGELIKULT olen pärast meie kohvikujutuajamist pikalt mõelnud ühe asja pääle. Mis me seal kõik kokku rääkisime, ega ma suurt ei mäleta, aga taas andsin Sulle ühe raamatu lugeda ja hiljem veel surusin Sulle kui vene keele fännile pähe teist raamatut - Orlando Fientese "Nataša tantsu" Aga tead, mu meelest polegi tähtis, mida loetakse. Tähtis on hoopis, kuidas loetakse.

LUGEMINE SEOSTUB enamikul kas meelelahutusega või info otsimisega või maailmamuredest ja elumerest põgenemisega. Sellised teguviisid pole üldse mitte valed.
Meelelahutusest - raamatud, mis on hääd, ei lahuta meie meeli, nad hoopis ühendavad neid. "Kolm musketäri" pole pelgalt ajaviiteline ajaloofiktsioon, seal ülistatakse sõprust, au, truudust, hukatakse armastuse reetja. Juhan Liivi "Lumehelbekese" pomin, nii pagana lihtne, et enam lihtsam ei saagi olla, ühendab meid "tasa - tasa" meie vileda ja pimeda Eestimaa talvega, selle kihi läbinult jõuab see lihtsajooneline sõnarakett järgmisesse sfääri, milleks on inimese elu ja surm, ning sealt sööstab ta juba lõbust unnates kosmilisse kõiksusse.
Info, no seda on niigi palju, ja samas alati ja ikka vähe. Aga kui Sa loed läbi mingi raamatu, kus mingi Birminghami lossi toatüdruku rind hakkab perepoja teravatipulisi vurre silmates kerkima ja langema nagu üheksas ja üheteistkümnes laine kokku, siis selleks ajaks, mil toatüdruk teada saab, et tegelikult on ta sünnipära poolest kuninganna esimese tütre kuuenda armukese vennatütar ja seega igati kõrgest soost ning see fakt lajatab perepojale pähe sellise kaikana, et ta ei jaksa muud, kui põllega preilikesega, kel tolmuhari veel, käes altari suunas komberdada, oled sa igal juhul endasse imenud ka mõned tilgakesed Suurbritannia kliimast, kommetest, söökidest jookidest ja sisekujundusest. On jui.
Maailmast põgenemine läbi lugemine on üks kõige ohutumaid narkootikume. (Ehkki, siinkohal pean piinlikkustundega köhatuse alla suruma, sest mina armastan siiamaani manustada doose, mis elevandikarja jenkat tantsima paneks.) Siiski, kes jaksab kogu aeg teadvusel olla?! Dalai laama ja Vlamimir Putin ehk, üliinimesed mõlemad, kui nemadki. Ja raamatuute kaudu maailmast põgenemine on nagu jõuduandev teetass. Rüüpad selle põhjani, unistad veidi ja keerad taas käised üles, et elule kallale asuda. Suurema lustiga kui varem.
Nii et sellist nähtust nagu "vale lugemine" pole mu meelest tegelikult olemas. Kuid olemas on mu meelest siiski nihuke nähtus nagu "kõige õigem lugemine" Sellest lähemalt veidi allpool. Enne üks pisike kõrvalepõige.

HARIDUS, mis asi see on? (Ütlen kohe ka ära, haridusel ei pruugi lugemisega seost olla. Tunnen mitmeid väga tarku inimesi, kellega on päevade kaupa põnev vestelda ning maailma asju arutada, samas on neil hämmastavalt väike lugemus.) Aga selle küsimuse peale, misasi see haridus on ja mida ta sööb ja joob, pidin omal ajal mõtlema, kui paaris ülikoolis loenguid lugesin ning tahtsin inimestele rääkida juttu, millest ise aru saaksin ja ka kuulajad jagu saaksid.
Hariduse definitsioone on musttuhat, aga need kõik on nii keerulised, nagu polekski eesti keeles välja öeldud. Mõtlesin siis oma kahe ajuraku abil, misasi see haridus küll olla võiks. Kuidas seda kokku võtta nii lihtsalt, et selle nokiks ära 10 aastane "jou krae" tüüpi hip-hoppar ja peaaegu saja aastane vaimuvärske "elame veel" vanaemake. Ja kujuta ette, välja mõtlesin.
Haridus on võime astuda dialoogi.

VÄIKE LAPS õpetatakse rääkima selleks, et ta saaks öelda, mida ta vajab. Et ta ütleks "mul on kõht tühi", kui ta süüa tahab ja et ta ütleks "ma tahan potile", kui tal viimased paar tundi pole kõht tühi olnud. See on juba hariduse algidu. Veidi suurem laps läheb kooli, õpib lugema kirjutama. Näiteks selleks, et saaks lahendada ülesande: "Ema läks poodi ja ostis viiekroonise jäätise ja kahekümnekroonise huulepulga, mitu krooni tal kokku kulus?". (Pipi muidugi küsiks sellist ülesannet kuuldes midagi umbes nii, et kas tegemist oli rongaemaga, kes aru ei saa, et ühest viiekroonisest jäätisenirust ei saa üks õige laps mitte isu täis ja huulepulga soetamise asemel oleks ema võinud kolmekroonise toore peedi osta ning seda närida, aga see selleks). Laps õpib neid ülesandeid, et elus arvutamisega hakkama saada. Seda esimesel pilgul.
Sügavamalt vaadates aga astub see laps dialoogi, kui mitte kellegi muuga, siis vähemalt selle onu või tädiga, kes need rehkendused kirja pani ja kokku kogus.
Sina (vist) lahendasid matemaatikaülesandeid, kus kroonidega arvutati. Mina igatahes rehkendasin rublade ja kopikatega. Aga minu ema rehkendas, mitu marka sai intressi peremees, kes oma rukkikülimitult saadud raha panka hoiust pani kandma.
Ja vaata nüüd hoolega, see näide demonstreerib meile, et ka lihtsa matemaatikaülesande puhul ei olda dialoogis mitte ainult õpiku koostajaga, vaid ka millegi hoopis suuremaga. Selle suurema, isegi mõõtmatu nähtuse nimi on Aja Vaim.

NOORUK, kes juba gümnaasiumis käib ja filosoofiat tudeerib, võtab kätte prantsuse eksitentsialisti ja puurib end lausesse "On ainult üks filosoofiline probleem ja see on enesetapu küsimus. Otsustada, kas elu väärib või ei vääri elamise vaeva tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele...”jne jne. Kes selle üle juurdema jääb, kes eneselt mõttes küsib, kas tõesti on see nii, ei esita küsimust iseendale. Ta küsib seda Albert Camus käest.
Oletame, et mõni teine nooruk asub õppima ladina keelt (nagu seda hakkas sel aastal keskkooli esimeses klassis tegema meie ühine sõber P). Ja kui P vaeva näeb ja asjast mõnumaitse suhu saab (need kaks peavad ka mu meelest hariduse juurde kuuluma, sama kindlat kokkukäivatena nagu särk ja see pükstes peituv kehaosa, ning seda ei peeta koolis mitte meeles, aga see selleks), siis ühel päeval on tal võimalus vestelda Julius Caesari või Marcus Aureliuse enesega nende emakeeles.
Võibolla jääb talle sealt terveks eluks külge harjumus Caesari või Aureliuse või Senecaga vestelda. Ja vestlemine on tegevus, mis võib muuta maailma ajalugu. Seda on öelnud Theodore Zeldin, aga tark neiu nagu Sa oled, suudad Sa isegi meelde tuletada või ette kujutada mõne vestluse, mis vähemalt Sinu elusaatust on muutnud.
No võib ju näiteks juhtuda, et Sul on vaja sünnipäevale minna, seal on ka üks poiss, nimetame teda mister X-iks, tore oleks, kui X Sind märkaks. Sul, tüüpilisel naisterahval, pole aga midagi selga panna. Õnneks juhtud Sa MSNis lobisema oma sõbranna M-ga, ja M teatab, et nägi Kuldkalakese kaltsukas imearmsat litritega toppi, mis maksis ainult kümme krooni. Selles topis Sa, va punapõsk peole siis lähedki, ja oled vastupandamatu. X tiirleb Su ümber nagu kärbes meepoti ümber, te vahetate telefoninumbrid ja poole aasta pärast... jne jne.
Üks inimene ongi terve maailm, aga kahtlemata oskame me kõik tuua näiteid, kus jutuajamise peale on muutunud linnade, riikide, rahvaste saatus. Võime ju, eks ole.

JA NÜÜD TULEB PAUK!
Lugemine ka on tegelikult vestlemine. Nii ongi.
Alul sa loed ja loed ja loed, ja see meenutab rohkem niisugust vestlust, kus üks on kuulaja ning noogutaja rollis ning teine muudkui pajatab. Rootsis on üks nisuke kirjanik, kelle kohta räägitakse, et kui tema raamatu lahti teed, siis ta nagu võtaks Sul nagu nööbist kinni ja kus kukub siis aga rääkima. Ja enne järele ei jäta, kui jutt otsas, ehk raamat läbi. Selma Lagerlöf on ta nimi, rootslased panid ta pildi oma 20 kroonise pääle. No meilgi on nisukesi "tüütuid" tegelasi, Tammsaare on sihuke häbematu vennike, kel suva, kas oma lugeja teadvusse ronida uksest või aknast, raamatust või filmist, Luts on kah sihuke paras möödapääsmatu jurakas.
Aga tead, mis kõige toredam. Tegelikult, kui Sa oled valinud välja juba mõned "omad joped" kellega raamatu läbi suhtled, tabad ühel päeval ära, et nende käest saab ka küsida. Mis siis, et nad surnud on" Ikkagi nad vastavad.
Noh, on Sul näiteks tulevikus härra X-iga mingi keeruline situatsioonikoobastik läbimisel. Pime. Valgust ei ole. Edasi minna ei julge. Ees võib olla kuristik, külje peal võib näljane lohe keelt limpsata. Sõbrad, kes on sama elukogenud või -kogenematud kui Sa ise, ei oska muud teha, kui koos Sinuga nutta ja õhata. Aga siis tuleb Sulle meelde, et lugesid kunagi Tammsaare "Elu ja armastust", ja seal oli ka üks olukord, natuke nagu selle jama moodi, mille võrgus Sina parajasti siputad. Ja võtad ja loed Tammsaare uuesti läbi, ja sama hooga kihutad ka läbi "Tõe ja Õiguse" kahest köitest.
Kolm päeva hiljem ärkad hommikul teadmisega, mida X-ile kosta ja millise terariistaga teda pista. Tead seda, sest Tammsaare andis vastuse. Geeniuste värk noh, nemad räägivad ka haua tagant.
Ja kui Sa niisugust lugemist, mitte "mille", vaid "kelle" lugemist mõned head aastad oled juba harjutanud, võid jõuda uuele tasemele. Sul on jama, sul on probleem, sa lähed raamaturiiuli juurde, lased pilgu üle nimede ja võtad kätte ühe raamatu. Keskendud hetkeks, esitad konkreetse küsimuse, teed raamatu lahti, loed lause, ja seal on vastus mida vajad.

SELLE ENNUSTAMISVIISI nimi on bibliomantia, see on nii lihtne värk, et Sigatüüka õppeprogrammis seda pole, sest võluripoisid ja -plikad õppisid seda juba võlurite lasteaias. Aga lihtinimesed saavad ka sellega hakkama. Ühest mehest räägitakse, kel tuli see kohe esimesel katsel sajaga välja.
Mees oli suures mures, võttis Piibli kätte ja luges sealt laksti: "Ja Juudas läks ja poos end üles." No see teguviis mehele väga innustavalt ei mõjunud, ta otsustas korra veel proovida, ning luges järgmisel korral "Tee sinagi nõnda!". Hm, jäi mees mõttesse, las kolmas kord olla kohtuseadus. Ning tegi otsustava katse ning luges: "Mis teed, tee alati hästi."
Noh, see oli muidugi üks vana habetunud anekdoot, nagu Sa isegi taipasid. Aga mina olen oma elus saanud tõepoolest hämmastavaid bibliomantilisi vastuseid: Mati Undi, Jaan Krossi, Juhan Viidingu, Bobby Mc Ferrini, Bob Dylani, Jacques Preverti, Vladimir Võssotski, Jaroslav Hašeki ja paljude teiste käest. Kuid sellest ma siinkohal kõva häälega ei räägi. Kõige tähtsam looduskaitseala on inimese hing ja oma hinge keerukat kaarti ma leheveergudele laiali ei veereta, mis sest et endine häbitu ajakirjanik olen.

AGA NAGU KISAB sealt ülevalt pilvepiirilt või kusagilt sügavalt põrgukaevust - nagu sa tead, on mul kõva kuulmine ja ma ei suuda häälesuunda seetõttu kuigi täpselt lokaliseerida - Karl Marx: "Tõe ainuke kriteerium on praktika!".(Vale jutt puha, aga see selleks.). Katsume siis asja praktiliselt järele.
Küsime näiteks, noh, midagi poliitilist ja laiu masse puudutavat: "Milline partei võidab Lääne Virumaal järgmised valimised?"
Ma lähen nüüd korraks teise tuppa, keskendun ja valin raamatu, mis mulle vastu hõikab:" Mina tean, mina tean" Teen selle suvaliselt leheküljelt lahti, torkan näpu lehe peale ja panen selle lause, mis mu näpu alla jääb, siia kirja. Nõus?
Ok, teeme ära.

"Enne magamaminekut lepiti kokku kolmekümne hõbemarga peale, lisaks karusnahakimbud kummalegi." Mait Metsanurk, "Ümera jõel" Eesti Riiklik Kirjastus 1956, lk 184, 5. lõik ülevalt.
Ja näe, Metsanurga taat ennustab säält manalast, et tulemas on kahe partei koalisatsioon, mis mõlemale poolele majanduslikult ülisoodus. Valimised pole enam kaugel, jääme ootama ja vaatama. Seniks nägemiseni.
Loodan, et jaksasid selle pika kirja ikka läbi lugeda, aga kui ei, siis jäta meelde viimane lause:

MU KALLIS JA KAUNIS noor sõber,

ära loe raamatuid,

loe hoopis

inimesi.

vanad mehed teavad, millest räägivad: Osho ja Sokrates

filosoofiline lugu (ja ta on seda, kuna jutt on Sokratesest): Sokratese juurde tuleb üks mees ja ütleb: "Sinu sõber, kellega sa hästi läbi saad, on sind tagaselja mustanud ja rääkinud midagi sinu kohta ja ma arvan, et peaksid seda kuulma!"

Sokrates vastab: "Enne, kui mulle sellest räägid, mõtle kolmele sõelale: tõde, headus ja vajalikkus. Kui see, mida tahad mulle rääkida, ei tule läbi kasvõi ühestki sõelast, siis ma ei taha kuulda, mida tahad öelda."

ja selline lugu ongi! kui asi pole tõde, ei ole hea uudis ega ka vajalik, või on ainult kaks neist kolmest, siis ei tasu tast üldse rääkida.

olen nõus, sest kui me maailmas räägiksime ainult sellest. ei, kui meedia kirjutaks ainult absoluutset tõde, mis oleks hea ja vajalik teada, siis inimesed võibolla ei taks Iraagi sõjast, tõsi küll. aga võibolla ei olekski Iraagis sõda!

teisalt jälle. kuulsin seda lugu juhtumisi ühelt kenalt targalt naiselt, ning tänu Andryle, kes mind kaasa kutsus selle naise - Moonika, juurde. pärast, kui olime Moonika kodust ära läinud, jalutasime Andryga Viru keskusesse, kust ta läks bussi peale.

ja head-aegaks ütles, Andry, kellele oli ka see lugu südamesse jäänud, et kirjuta mulle ikka... kui see, mida tahad öelda on: tõde ja hea ja vajalik. seega ma pole Andryle kirjutanud.

ning täna ma kirjutasin ühe üsna ebamugava ülestunnistuse ühele inimesele, kellel võibolla ei olnud ka vaja seda kuulda, aga kuna mul olu vaja see tõde temani toimetada, et saaksin süümepiinadeta elada, kuna hakkasin nüüd ausaks... siis paraku pidin temaga jagama midagi halvamaigulist - muidugi sõltub vaatevinklist ka, kas asi on halb või hea ja kellele millal...

sest vahel on nii, et läheb kolm aastat mööda ja siis alles saad aru, mida nt. Osho ütleb, kui ta soovitab (ja Jumal tänatud geniaalsuse eest, see on Tõsi, ta on seda soovitanud:) esmalt karju, laula või lalise välja see tekst, eestikeelne, või väljamõeldud keeles - mis iganes peab Sinu suust välja tulema ning siis heida end maapinnale pikali ja saa üheks Maailmakõiksusega.

olen teinud seda esimest osa päriselt, ja samal puhul tegin maapinnale heitmise - metsiku ja vaba - oma mõtteis, kuna oli veel liiga varaevad, et Emakese Maaga armatsema minna... ning tundsin end palju paremini kohe. Ausalt!

Itaalia, Põts ja p*ts :)

kui mu kallim käis algkoolis, siis nad pidid kord käsitöö tunnis heegeldama käpiknukke. ta käis waldorfkoolis, kus nii poistel kui pliksidel oli koos käsitöötund, nendes tundides õpiti koos heegeldama ja kuduma (kui rääkida võrdsest suhtumisest poistesse ja  tüdrukutesse koolide poolt, siis pange seda eriti tähele waldorfkoolides, ha-ha).

kõik käpiknukud pidid olema metsaloomad ja mu tol a`al tulevane kallim heegeldas põdra. muide, see on eriti tema moodi, heegeldada üks tatrapudruvärvi põdrake (hiljem ta andis oma põdrale nime - Põts, talk about creativity!). mu kallima ema hankis põdra tarvis ka valget karvast käsitöötraati, et Põts saaks endale sarved.

see majesteetlik loomake (kellest mul kahjuks fotot ei ole, veel) anti mulle kaasa ükskord, kui mu kallim juba oli mu kallim ning pidin reisima Itaaliasse kümneks päevaks. olin reisil oma perega, kes ka tutvusid põtsiga, kuna vedasin teda endaga kaasa igale poole (sest igatsesin oma kallima järele niiii-iii väga).

igatsus kasvas meie reisi keskmisteks päevadeks nii suureks, et Põts magas öökapil mu voodi kõrval. enne uinumist sosistasin talle ükskord: "Oh, Põts!" ja mu vend teisest toa nurgast oma voodist sositas: "Mida sa ropendad!"

Itaalias oli väga ilus, käisime Milanos, siis viis päeva Dolomiitides suusatamas ja pärast sõitsime Toskaanas ringi, oli märts ja salaja ma armusin oliivisaludesse.

igatahes on see väga mehine, kui mehed (eriti 8-aastased nunnud meie tulevased...) suudavad mitte mõelda, et käsitöö on tüdrukutele ja nemad end sellele positsioonile ei alanda! ma armastan lisaks oliivisaludele väga oma kallimat ja neid mehi, kes oskavad süüa teha ning saavad ise pükstele nööbi ette õmblemisega hakkama. VOT!

Kehtima jäävad sellised viivud

See on vana mõte mul olnud. See video üles panna siin.

Olen sobivat päeva oodanud. Sihukest erilist. Nagu oli täna.

Kus oled ise rahul maailmaga ja kohe täitsa
suur osa maailmast on rahul sinuga.

Ja kõikidel kallitel inimestel su ümber
on kah hea.
Ja neil ka, kes on olemas,
kes on Sulle tähtsad,
ja nad on su lähedal,
mõned ka kaugel,
aga tunne on,
nagu oleks nad lähedal.
Sest nad on tähtsad inimesed.
Nagu me kõik.

Koos olla on hea. Ma ei räägi siin koosolekutest, eks ole.

Kõik me oleme erinevad, aga milleski ühte moodi.

Nagu siin videos.

Niuke päev, mismoodi see va Faust selle kohta pomises.
"Oo kaunis hetk, sa peatu viivuks!"

Vähenõudlik härrasmees see va Faust.
Niuksed hetked ei lähegi üle mingitpidi.

Sest mismoodi see va Ristikivi asja kohta mainis
"Kõik, mis on kunagi olnud, on kusagil alles."

Tänud.

Jäneste kiriku esimene arvustus üldse

Tuleviku teatriteadlaste peale mõeldes, kes mitte "Jäneste kiriku", vaid selle esimese blogiarvustajaga tutvust ja uurimust ja igasugust muud põnevat seksi teevad, olgu ära toodud ajalooline tõde:

"Jäneste kiriku" esimene arvustus üldse ilmus kaks päeva peale esietendust, esmaspäeval 09.12.2009 blogis "Teater nõuab nuppu".

Minu enese jaoks oli see kirjatükk liiga tugevalt intellektuaalse kallakuga. Alles teisel vaatamiskorral, viimasest reast mängu jälgides tabasin: jah, Becket ja tema Godot on täitsa olemas, ja puu ka, mille all Vladimir ja Estragon jaurasid.

Ainult et see puu on horisontaali pandud.

Tänud kirjutajale vähemalt tagantjärgi. (Mu esimene reaktsioon, nii suuline kui ka kirjalik, oli veidi karvane ja turris, nagu kaks päeva vihmaveetünnis ligunenud siilipojal, kel hing siiski sisse jäänud.)

Mul elab Kundas sõber K

Mul elab Kundas üks sõber.

Ta meenutab välimuselt esimese video lauljannat (Ka tema huvitub matemaatikast)


Seespoolt meenutab ta teise video sisemust.


Kui mu sõber tõmbab vesipiipu, tulevad talle pähe hääd mõtted. Aga selles pole erilist miskit. Eriline on mu sõbra puhul see, et tema teeb oma mõtted teoks.

Ta on mulle lausa kallis.

Olen elule ja maailmale tänulik, et sihuke persoon siin maamuna peal ringi silkab.
Mingu tal ikka hästi.

Üllatus ajakirjanduses!

suhteliselt ootamatu uudis. üks saksa naiste- ja moeajakiri, Brigitte hakkab fotodes professionaalsete modellide asemel kasutama tavalisi inimesi.

kuigi msnbc.msn.com-i uudises "German mag swaps thin models for real women" on kommenteerinud keegi modelliagenturi juhataja, et moeajakirjade lugejad tahavad näha riideid "esteetiliselt ilusatel kehadel"... aga.

paistab, et sel ühel ajakirjal sajastmiljonist on julgust näidata normaalseid inimesi. vaadake ka seda artiklit, mis räägib Lizzie Millerist(alumistel fotodel), kelle fotod avaldati (jumal-jumal!) ilma airbrushimata. keegi blogijaist ütleb kuskil neid fotosid käsitlevas blogi postituses, et pidi üllatusest toolilt maha kukkuma, kuna nägi esmakordselt ajakirjas inimest, kes näeb välja, nagu tema.

Lizzie Miller meenutab ka Tiziani Madonnasid ja... minu ema ja mind ja mu sõbrannasid. me kõik oleme vähemalt sama ilusad.

Vabadus...

Lagle kirjutas toreda üleskutse koolitundide põnevamaks muutmisest. Väärt mõte. Lasin end ta kirjutisest inspireerida ja kirjutan taas sellest, millest küllap juba korduvalt siia blokki erinevates vormides kirjutanud olen.
Nimelt.
Kutsun teid üles, sõbrad ja seltsimehed, tegema ainult neid asju, mida te teha tahate.
Heidke oma õlult kohustuste kammitsev raudrüü, tehke vaid seda, mida peate õigeks, mida armastate, mis tekitavad teis rahulolu ja rõõmu.
Loobuge ebameeldivatest ja pealesunnitud tegevustest, leidke nende asemele uued, meeldivad väljakutsed ning nautige neid.
Uskuge, kui kõik niiviisi talitaksid, muutuks maailm märksa rõõmsamaks paigaks.
Elagu vabadus!
Aga.
Ma ei soovi kõige ülalkirjutatuga väita, et meil tuleks loobuda näiteks kooliskäimisest või mõnest muust seadusega ettekirjutatud kohustusest.
Ei.
Otse vastupidi.
Ma arvan, et meil tuleb lihtsalt leida neis tüütuis kohustuslikuis tegevusis midagi head.
Meil tuleb enestes üles leida need vedrud, miks me neid kohustuslikke toiminguid teha TAHAME. Mitte sellepärast, et keegi käsib või et me kellelegi seda lubanud oleme, vaid sellepärast, et me ise TAHAME.
Või mis te arvate?

Nilbelt hea

Teen ebatavalist asja enda kohta, leidsin nilbelt hea blogi ja lihtsalt kopitan ja pastetan ühest loost osa... Einmal ist keinmal

Teile võib mitte meeldida keelekasutus, aga mõttekasutus, selle kohta ärge küll undama tulge. Robert Kurvitz on kirjutajaks, au ja kuulsus talle. ZA/UM on blogi nimi ja vaadake, kes on päise peal. Paljudele meist tuttav ja armas mehike, kas pole.
http://za-um.blogspot.com/

OK. HERE WE GO

Kas sa mäletad seda kohta, kus ma ütlesin „rolling stone“? No vot, nüüd tuleb välja, et see, mida ma seal tegin oli kirjanduslik võte nimega "fore-shadowing".

Rolling stone on viiekümnendate Ameerika slängis üks üpris spetsiifiline tüüp. Sõjajärgne „sitt paps“, kes teeb naisele kotid ja siis mõned aastad hiljem leiab, et see va kodu-värk ja laps on tema jaoks liiga igav. Ei tasu segamini ajada tavalise kotid-ja-sõjaväkke arhetüübiga, rolling stone on tast mõneti vastutustundlikum. See mees leiab, et „veerevatele kividele sammal ei kasva“ (sellest vanasõnast on tuletatud ka tema nimi) ja hakkab alles mõnda aega hiljem "edasi veerema". Et mitte manduda.

Bob Dylan´i „Papa was a rolling stone", ansambel „Rolling stones" ja samanimeline muusika-ajaleht peaksid nüüd lugeja jaoks arusaadavad olema.

d
Mis toob meid väga loogiliselt ja ilma vähimagi traagelduseta Pedeste Üheksakümnendate juurde. Seda sa ju mõtled kui ma ütlen sulle „The Gay Nineties“? Valesti mõtled. Mitte ainult ei ole see „gay“ kui homoseksuaal vaid vanamoodne viis öelda „lõbus“, need on ka teised üheksakümnendad. Ma räägin tuhande kaheksasaja üheksakümnendatest. Kas pole imelik mõelda, et kellegi jaoks olid kunagi hoopis teised üheksakümnendad?

„The Gay Nineties“ on nüüdseks täielikult ununenud kultuuriline nähtus Ameerikast, 20 saj algusest. Tuleb välja, et kunagi peeti aastaid 1890-1900 vägagi postiivseks ajaks. Tohutu teaduslik areng, majanduskasv, poliitiline stabiilsus maailmas jne.

„The Gay Nineties“ on selline kummaline nähtus nagu seda on nostalgiline periood, mis ei ole enam nostalgiline, kuna kõik need inimesed, kes siis elasid on surnud. Sellest kui vahva siis olla oli tehti filme (plakat vasakul), raamatuid, laule. Tegemist oli ajastulise meeleoluga a la „Pätsi aeg“ kuni pärast Teist Maailmasõda hakkasid need üheksakümnendad koos oma publikuga välja surema.

Ma sooviks veelkord rõhutada: seda ei ole enam, kuna keegi ei ole enam nostalgiline selle aja järgi. Kõik need koltunud tunded ja need inimesed, kes neid tundsid, neid filme vaatasid ja raamatuid lugesid, oma kolonialistliku lebotamise tippaegasid taga igatsesid, on nüüdseks surnud. Setting on aegunud. Kui keegi oskab mulle veel selliseid näiteid tuua, siis palun. Kommentaarium on avatud. Oleksin enam kui tänulik ja lugeja saaks oma ajaloo-musklit demonstreerida.

Sest et enamus selliseid nostalgiaid jäävad ju ajalukku alles, on "tuntud" niiöelda. Naiteks „Gay Nineties´i“ euroopalik, laialivalguvam variatsioon „La Belle Epoch“, ilus ajastu, oma Viini ja Klimpti ja muu sellisega.

Järgmine lugu räägib Mikhail Ivanovich Kalinist.

Kalinin, nagu me teame, oli bolševik. Tema järgi on nimetatud jabur Kalinini Oblast, Vene eksklaav Poola ja Leedu vahel. Ja selle pealinn Kaliningrad. Mida me ei tea, on see, et Kalinin oli Stalini ajal Nõukogude Liidu nominaalne riigijuht. Pioneerid kutsusid teda ka djeeduškaks, mitte ainult Stalinit. Tegelt oli see muidugi paras nali nagu Venemaa presidendiga kombeks on. Aga mitte sellest ei räägi see lugu. See lugu räägib sellest, kuidas Kalinin pani nii kõvasti tuusa, et mulle ausalt öeldes ei tulegi midagi tuusamat meelde, mida keegi kunagi teinud oleks.

Selleks ajaks kui Kalinin oma suure žesti tegi, oli heaks tavaks kujunenud, et kõigile teistele partei kommunistidele (peale Stalini) tulevad mehed riigi poolt finantseeritud terrori organisatsioonist öösel ukse taha. Ja viivad ta põrgu. Need mehed, kes Kalinini ukse taha tulid, olid NKVDst. (Nüüd on umbes sama hea aeg kui mistahes teine aeg, tuletamaks meelde, mis seksikaid nimesid seesamune terrori organisatsioon veel kandnud on. Olgu ette ära mainitud, et ma ei tee seda mustkunsti-trikki vikipeedia abil. Ma olen sama kõva kui endine pärandimiljonär Martin Luiga. Ma oskan ka öelda: „Ohranka-Tšekaa-GPU-(o)GPU-NKVD-NKGB-MGB-MVD-KGB-FSD“)

Niisiis. On öö ja enkavedšnikud tulevad Kalinile ukse taha. Sa kujuta ette, mis kauni parketiga, avar, stalinistlik korter tal võis olla. Partei koorekiht ikkagi. Kalinin tuleb uksele, seal kuskil ta selja taga on naine mures ja lapsed magavad. Mehed mustades nahkmantlites näitavad Kalinile töötõendit ja paluvad tal kaasa tulle. Kalinin saab kohe aru, mis värk on. See on nüüd see koht, kus ta gulagisse läheb. Aga Kalinin, vastupidiselt nendele ülejäänud miljonitele, on Marxi idee jaoks natuke liiga tähtis. Ja Kalinin teab seda. Ei ole nii, et Marxi idee jaoks tähtis Kalinin läheb Norilski koksi kaevama.

„Kes te türa oleta sellised üldse, et te Kalinit öösel tülitama tulete?!“ ütleb ta ja võtab seina pealt mõõga. Mõõk on Kalininil niisama kodus, seina peal. That’s the kind of guy Kalinin is. Mõõgaga vehkides ajab ta enkavedešnikud tänavale. On öö, Moskva kesklinn. Vaesed mehed on segaduses. Nad ei tea, mida teha. Tavaliselt nii ei juhtu. Tavaliselt nad tulevad lihtalt kaasa või tõmblevad enne niisama sihitult ringi ja siis tulevad. Aga mitte Kalinin. Kalinin vehib mõõgaga ja ütleb: „Get the fuck off my street“. Ja noh, Kalinin on kõva mees, jube piinlik oleks Kalininga tõmblema hakata. Ah jaa, ja tal on mõõk ka.

Mehed lähevad koju ära, hiljem kaebavad ülemusele, et Kalinin ei tulnud, võttis mõõga ja saatis vittu. Ülemus läheb Stalini juurde: „Kuule, Kalinin ei tulnud, saatis vittu.“ Mille peale Stalin ütleb, et paras NKVD-le, et Kalinin nad vittu saatis.

Kalinin ei lähe kunagi gulagisse. Ta sureb vanadusse, oma kaunis datškas, pensionil. Keegi ei nussi taga enam. Vot selline lugu siis. Ja pane nüüd hästi tähele: see on päriselt sündinud lugu. Nii oligi. Allikas: „Müstiline Venemaa“.

Mis toob meid väga sulava ja loomuliku üleminekuga järgmise tükini. Selleks on Timbuktu. Selle Aafrika linna nimest tuleb väljend „from here to Timbuktu“, mis sümboliseerigu seda, kuidas 18. sajandi eurooplase jaoks tähendas Timbuktu maailma lõppu. Tegelikult on ta sulle üpris lähedal. Lääne-Saharas täpsemalt. Jah, see on linn Sahara kõrbes ja kunagi oli see üks maailma rikkamaid linnasid. Praegu on see Mali vabariigis ja ei ole üks maailma rikkamaid linnasid.

Tänapäeva Mali vabariik võtab oma nime 12-13 saj õilmitsenud mustanahaliste kuningriigi järgi. Malid olid vähe kõvad, neil oli raskeklt kulda ja nii said nad Saharasse, kaubateele Timbuktu linna ehitada. Sinna püstitasid nad ka Sankore ülikooli, mis on maailma vanim ülikool. Või üks vanimatest, olenevalt arvajast.

Timbuktu kui müstiline kullalinn kadus eurooplase teadvusest kuskil 20 sajandi alguses.

d

Ja nüüd, lõpetuseks, mana esile oma kõige viktoriaanlikum, hot potato Briti aksent ja ütle: Lieutenant Colonel Sir Francis Edward Younghousband. Ehk lühidalt: Sir Francis Younghousband.

Kas sulle ei tundu, et midagi on valesti selle nimega? "Younghousband". Vaata seda tüüpi! Younghousband... no on midagi valesti sellega! Kuidagi absurnde on. Absurdsed vuntsid, absurdne nimi. Alguses mulle jäi see mees just selle naljaka pildi ja nime pärast meelde. Ja sellepärast, et ta oli Briti ohvitser koloniaal-Indias ja massimõrvar. Just nii. Sir Francis Younghousband - officer, mass murderer. Ent lähemal uurimisel ilmnesid järjest hullemad asjaolud. See mees, nimelt, ei ole pärit planeedilt Maa.

Igati tubli, stiff upper lip Briti sõjaväe-koolitusega mees oli. Palju muid härrasmehele sobilikke huvisid ka. Tegeles kartograafiaga ja nii. Saadeti Indiasse. Seal Younghousband läbis Gobi kõrbe ja kaardistas esimese tee Mantšuuriast Indiasse, piidles Eversti tipu poole, jõi vaenlase kapteni, Gromchevskyga Karakorami mägedes viina ja imetles kasakate ratsutamisoskusi. Gromchevskyle, omakorda, avaldasid muljet Younghousbandi gurkha-sõdurid ja nende vägev püssitulistamine. Good times, good times. But when were those times? Not coincidentally it was „The Gay Nineties“.

Seejärel juhatas Sir Francis Younghousband briti invasiooni Tiibetisse ja tappis seal hästi palju vaenlase sõdureid, kelle ta tegelikult oleks pidanud vangi võtma. Ja siis... ee... juhtus midagi. Midagi, mille tulemusena ta eluloo kirjutanud härrasmees võtab Sir Franicis Younghousbandi kokku järgmiselt: „brought up an Evangelical Christian, read his way into Tolstoyan simplicity, experienced a revelatory vision in the mountains of Tibet, toyed with telepathy in Kashmir, proposed a new faith based on virile racial theory then transformed it into what Bertrand Russell called 'a religion of atheism. (Younghousband was) a premature hippy who had great faith in the power of cosmic rays and claimed that there are extraterrestrials with translucent flesh on the planet Altair.“

Wait? What? Cosmic Rays, planet Altair, where did this come from? No on selline ajalugu! Pole midagi teha.

Kurb koht tuleb seal, kus telepaatiaga tegelev, just telepaatilise nägemuse saanud Younghousband avastab järsku, et see massimõrv oli kohtav viga. Kõik elu on nüüd Francise arvates püha ja täiuslik. Loe veel sellest, kuidas Francise arvates asjadega on ta raamatust: „Life in the Stars: An Exposition of the View that on some Planets of some Stars exist Beings higher than Ourselves, and on one a World-Leader, the Supreme Embodiment of the Eternal Spirit which animates the Whole”(1927). Et, mis seal toimub või? No see mees käis esimesena välja Gaia hüpoteesi, fännas panteisimi, pakkus, et planeedil Altair (võib olla ka Stellair) elab Kristuse-laadne olend, kes sealt telepaatiliselt tarkust kiirgab. Selle tarkuse hulgas oli ka vaba-armastus, nagu välja tuleb ("freedom to unite when and how a man and a woman please" ja “marriage laws being a matter of outdated custom."). Kõige ilusam asi, mida Younghousband öelnud on, tuleb kirjas oma armukesele. Kes vähemalt selle järgi otsustades oli Franicsest ka lapseootel. Jäägu see siis ka käesoleva lõpetuseks:

“...why shouldn't an exceptionally spiritual woman like you who has already had the idea of giving birth to a Christ and who is now wedded in the spirit [to me?] crown her experience and give birth to a God-Child who will manifest God more completely even than Jesus did?”

Innoke ja Irjake said MTV käest põske

I & I tegid Eurovisiooniga päris huvitava lükke, kommenteerisid seda oma blogis pilgu läbi, et kes esinejaist on homo. Noh, midagi tarka ega vaimukat sealt ei tuld kahjuks, ma isegi pean seda homoviha õhutamiseks, seega nõmedaks sammuks.

Pealkirja panin I & I stiilis, kergelt hommage nagu. Ehkki kasutasin siiski eufemismi.

Aga hetk tagasi sattusin telekat klõpsima ja MTV pealt tuli TOP 10 gayd.
Pagan, et saade oli juba lõppppemas, mängis 2. koha laul. REM ja Electrolite.

Mõtlesin siis, et kes esimeseks saab (nagu oleks tegemist miski suusasprindi või ujumisvõistlusega), pakkusin Pet Shop Boysi, aga tuli muidugi vana hea Elton John koos Kiki Deega

Otsisin MTV kodukalt, et kes võiksid olla 8 eelmist, aga ei leidnud, pakun, et nende seas olid Boy George, Marc Almond (üks mu elu eredamaid konstertelamusi on tema konsterdid Tallinnas ja Stockholmis), Pink (kes on bi), Tracy Chapman, Erasure, rohkem nagu ei kargagi pähe popis olulisi tegijaid.

Keda teema tõmbab, oldagu lahked

Jah, nõmedad olete Inno ja Irja Tähismaa oma gay liiniga, midagi pole teha. Tähtis pole where you are from. Tähtis on where you are at.

Aga see ei sega mul teist lugu pidamast. Olge, kes olete.

P.S. Ei saa lisamata jätta, et mu ellu kuuluvad kaks õpetajat, kes muutsid mu elu, mu füüsikaõps ja NLiidu parim noortevõrkpalli treener Raimund Pundi ja mu prantsuse keele õpetaja Lauri Leesi, genad geid mõlemad.

Vumma-vummanaisö beibi

Mul on hea sõber, peab restorani. Keeruline amet, raske aeg, eraelu ka vähe metsa poole, kusagil korra poole aasta jooksul hakkab sõber jooma. Elegantselt, põhjalikult, häid napse, veine ja viskisid, hammustab korralikult kõrvale ka, aga satub tsüklisse ikka.

Teine sõber, sigahea tõlkija, kui ta oma raamatutega umbe jookseb, mis ta siis teeb? Õige, hakkab jooma. Rämedalt viina sisse kallama. Liitri või paar päevas. Ja diiseldab mööda Eestit ringi ja ajab inimestega möla. Sihukest vägagi seosetut, aga huvitavalt sürrealistlikku. Tasub kohe kuulata. Lööb meele virgeks. Kuulajal ja rääkijal.

Esimene sõber tõmbab teise nädala lõpusl baarikapi ukse kinni ja reserveerib omale Wismarisse koha. Paari päeva pärast on tal lips sirgelt ees ja silm puhanud peas. Nii umbes on ka teise sõbraga.

Miks ma seda räägin? No mäletate küll, kui pikalt ja laialt pajatati, kuidas Britney vaeseke on omadega põhja käinud, lapsed kaotanud, end paksuks õginud, habemesse kasvanud, täitanud ja pesemata. Kokkuvõttes kanti ta tegijate nimekirjast maha.

Ausalt öeldes kahtlustan, et suurem osa sest jahust on PR kampaania. (sama jama ka Amy Winehouse`iga, kelle järgmist plaati ma tõesti himuga ootan).
Igatahes on Britneygi end psühhoanalüütiku diivanilt püsti ajanud ja saunalavale ümber kolinud. Tervislikud eluviisid ennekõige, eks ole, higistagem oma patune ihu puhtaks.

Sinna juurde ta vahepeal veel kargleb ja tantsiskleb - liikumisteraapia (seda endiselt kenasti, ehkki reieümbermõõt paistab tal pärast sünnitusi sentimeetri paari võrra jämedam kui varem) ning laulab ka. Womanizerit ja Circust ja muid hitte. Mitte midagi uut ja huvitavat põhimõtteliselt. Aga kuulata kannatab, isegi teist korda.
Kolmandat korda ka? Ei mitte.

Kuid igatahes tore, et inimene jälle tööposti ümber end keerutab ja riideid seljast heidab. Meesterahva silm puhkab, hing ümiseb, ja tald tatsub. Ainult et meel ei lähe virgeks.

Kes head tšikipoppi kuulata tahab, Pussycat Dolls on täitsa kenal uuel tasemel. Kui Dolls siiski liiga leierdatud on te meelest, vaadake Alesha Dixoni videot The Boy Does Nothing.
Suurepärane veidi glämmine tantsupopp, visuaalilt 30.-ndad, kõrva jaoks igati värske ja rõõmus r'n'b.