Rakveres linna patupunker

Virumaa päälinnas Rakveres, Virumaa muuseumimaja peahoones, on püsti pandud näitus "Elu 69. Erootika eesti kaasaegses kunstis." Päevinäinud maja roosad seinad täitsa punastavad kohe.

Hingame siis meiegi sügavalt sisse, asume oma silmaga kaema, mis soodomat ja komorrat näha pakutakse.

No näe, ühel seinal on isegi miski jutuke. Vist näituse kokkupakkija Teet Veispaku kirja pandud:"Erootilist kunsti huvitab inimene, kui erootiliste tunnete objekt (...) ning inimese seksuaalsuhted, mis võivad olla kujutatud romantilise, groteskse, naturalistliku või mõne muu alatooniga." Ent see tark tekst jääb lõpuni lugemata, pildid veavad pilgu endasse.

Näe! Valeri Vinogradovi pildiseeria: taamal Shishkini laadis Vene mets, küll ilma karudeta. Karude asemel asjatavad paljad mehed-naised: Nimeks on piltidel "Uusim vene maastik."
Tohoh, see ju lausa poliitiline sõnum! Sihuke see elu Venemaal tänapäeval vist ongi. Tagaplaani järgi idülliline, päriselt aga ropp ja rõve.
Vinogradovi teine seeria on kah põnev, mõtlemise mõttes. Seisab ühel pildil paljas kaunitar, näitab kõike mis näidata, pildi allkiri määrab kindlaks kaunitari elukoha: Viin.
Järgmiselt pildilt vaatab uhkelt vastu musklis neegripoiss, aga mitte musklid pole need, mida tõmmu noorhärra uhkelt demonstreerib. Cape Townis elab too kadedustäratavalt uhke ihuliikmega neegrihärra.
Oi-oi, kes aga on see valge ja pekine, köökus ja saunalina ümber? "Viljandi" on allkirjaks, mees ise... tuleb tuttav ette... ai vai, see ju Mart Laar, kes muidu ikka kenasti ülikonnas ja lipsuga end rahvale näitab. Kas esindab ta eesti meheuhkust? Igatahes teiste kõrval on teda vaadata lausa hale.

Lemming Nagel on leidnud kaheks hargneva puutüve, sellel otsad ära saaginud, järele jääb justkui tükk keret - nabast põlvedeni. Sinna otsa on ta sättinud valgeks võõbatud bambusvarda, justkui selgroo, ja täpselt õige koha peal ripuvad kaks õhupalli. "Taevane kingitus" on pandud pealkirjaks.
No see on naisterahva kohta küll ilusti ja täpselt öeldud. Sest mis muud see naisterahvas siis on kui taevane kingitus, jumala looming.
Või mis?
Seakülas elav Simson on püramiidikujulisele riiulile ladunud tädi Maali mälestused. Kõik need mehed ja nende asjapulgad, kellega Maali-tädi tihedamalt läbi käinud. Asjapulgad demonstreerivad nimekandja olemust: Õnnelembi oma on kolme lõviga, Fritzu oma haakristiga, Jõuluvana on asjaajamise ühendanud jõulusoovidega, Ded Moroz ühmanud lisaks "S novõm godom."

Igast teosest sel näitusel võiks siinkirjutaja meelest kena loo kokku arutada. Ei ole need eesti kunstnikud ei kiimalised ega kurjad. Vaimukad ja julge mõtlemisega pigem. Mis siiski ühe punkti ümber keerlevad, eriti kui kunstnik meessoost.
Üks kena daam, too pillas pärast näituse kaemist: "Sellest ma ikka enne nii hästi aru ei saanud, kuivõrd nokukeskne on meesterahva mõtlemine." Kuid ega see ütlemine ainult kunstirahva käi.
Üks teine daam, nooremapoolne, hoidis näituse avamisel süles oma lapsukest. Mitmed fotoaparaadid tegid neist kahest klõpsu, nii kaunid olid madonna ja ta laps. Üks pildistajaist oleks äsjatehtud pildi peaaegu ära kustutanud. Sest aparaadis pilti üle vaadates avastas ta, et madonnale ja ta lapsele jäi fooniks Jaan Toomiku maal paljast mehest ja tema pikast vinnas vemblast.
Aga madonna ise leidis naeru kihistades, et just see pilt on taustaks igati asjakohane ja kõigiti kena.

Ehk on see näitus ja tema külastajad märgiks, et eestlane hakkab seksikrambist üle saama?
Kunagi ammu, iidama ja aadama ajal ilmus "Maalehes" lugu nimega "Kuidas vanasti keppi tehti."
Vastus: mindi metsa, lõigati puu küljest oks, tõmmati koor maha ning oligi valmis.

Aga sedamoodi, rahulikult ja enesestmõistetavalt, aeti asja maarahva ajal. Vahepeal sai aastasadu kantslist kuulda, kui patused me oleme. Ja kui ei öeldud seda kantslist, kirjutati noore kommunismiehitaja käsiraamatus, kuis sugutung on üks hirmus kapitalistlik igand. Tänapäeval pakitakse kõik palja keha sisse.

Tõde on rahulikum ja ilusam, kusagil nende kolme punkti vahepeal.