Ainult üks sõna

"The Kinks Ray Davies was once forced to make a 6,000 mile round trip from New York to London to record one word in a song. Davies had to change the word 'Coca- Cola' to 'Cherry Cola' on the bands single 'Lola' due to an advertising ban at BBC Radio. Watch a performance of Lola from Top of the Pops on the attached link!"

Lola on muidex üks mu lemmikumaid poplaule.

http://www.youtube.com/user/TheKinksOfficial#p/c/30C0779175974F5D/7/Jow3z7v5uo0

Allikas The Kinks FB-s

Tõeline südamelahtistaja:)

Epp Petrone on ülitore inimene, päritolult Karksi-Nuia maaplika, kes elab ühe jalaga Emajõe äärses nii öelda puust linnas, teise jalaga New Yorgis Meerikamaal (nagu lapsed seda tihti ütlevad). Eestlased tunnevad Eppu kõige paremini tema kirjastuse väljaantud "Minu...." (siia lünka võib ühel päeval kirjutada vist suvalise riigi nime) reisiraamatute sarja põhjal.

Kamille Saabre pole üldsegi mitte vähem tore, temagi on eestlanna, aga samas kosmopoliit, temagi on kunagi väga vahva reisikirja kirjutanud. Reisist oma isa juurde. Sest ta süda pumpab verd, mis on pooleldi egiptimaine, ent hetkel resideerub preili Saabre hoopitükkis mägisel Šveitsimaal. Kamille on kunstnik, kelle kohta tema eelnevaid töid teades võib öelda- eesti kultuuriruumis silmatorkav ja väga omapärane tegijanna.
Mis neis mõlemas ühist on? Nad on olnud (jah, see kõlab banaalselt, aga on tähtis) väikesed tüdrukud ja nad mäletavad (vaat see ei kõla banaalselt) seda aega imeliselt hästi. Sest see on tähtis, sest ilma kohe ei saa.

Lisaks ühendab neid loominguline tandemilisus, mille tulemusena jõudis ammu enne aastalõppu raamatuletile pildiraamat nii suurtele kui väikestele. See sai hoobilt omale külge Lastekaiste Liidu soovitusmärgi Hea raamat ja seda põhjusega.

Nii lugu kui ka sõnum on hämmastavalt lihtsad. Ema ja tütar lähevad seenele. Taas omamoodi reis. Matk minevikku. Aega, kui meie kõigi jaoks puud sosistasid, seened jutustasid oma jutte, koerad kõnelesid.

Üsna samamoodi kui muinasjuttudes, mõelgem kasvõi "Sõrmuste Isanda" ja Tom Bombadilli pääle, ainult et siis oli kõik see päriselt. Ja raamatu sõnum, see on lihtne, seda on öeldud ennegi ja tuhandeid kordi, kuid vajab alati aina ja aina uuestilausumist.

Kui võrrelda sama tandemi esimest koostööraamatut ("Kust tuli pilv?") on näha silmatorkavat arengut mõlema autori jutuvestmiskunstis. Nii lugu kui ka pilt liiguvad loogiliselt ja samas parajalt loogeliselt, pilt täiendab lugu ja vastupidi, lugu toob mõnegi väiksema detaili, mis pildi peal, suurde plaani.

Saabre värvikasutus loo meeleolude võimendamisel on harukordne!

Lõpetuseks, Petrone ja Saabre pildiraamat koos Piret Raua "Isand Linnu looga" ning Eckhart Tolle ja Robert S. Friedmani "Miltoni saladusega" kuulub aasta 2009 lastele mõeldud ja suurtele nauditavate pildiraamatute absoluutsete hittide hulka, mis jäävad kestma kauemaks kui käesolev aastanumber...

Raamat, laps, puu

Kirjutada raamat,

teha laps,

istutada puu.

See Jose Marti üleskutse

on omajagu ökoloogiline.

Sest millele sa kirjutad

raamatuid, kui pole puid,

ja kellele sa kirjutad

raamatuid, kui ei ole lapsi.

Kõigest saab kord muld,

aga mullastki kasvavad

uued puud ja raamatud,

kirega loetud raamatutest

uued lapsed.

Puud, lapsed ja raamatud

on sama aineringe osad.

Mõnus on istuda

puu all ja lugeda lapsele

raamatut.

Timo Maran

teate seda filmi "Year one"? käisin seda vaatamas, polnud just eriti vaimukas minu jaoks. ilmselgelt ootasin sellelt rohkem..

igatahes seal mängis kiviaja sekspommi Eemat selline inglise näitlejatar, nagu Juno Temple. lugesin temast kirjutatud lugu briti Vouge`ist ükskord.

ja seal mainiti mingit videot juutuubis, mille jooksul näidatakse Temple`it suitsetamas (ja ei midagi muud). natuke aega tagasi hakkas mul igav ja mõtlesin, et vaataks siis seda videot. seda näete siin.

nüüd, kui te olete mainitud videot näinud, siis püüdke kuidagi aru saada, mis tundeid see teis tekitas. mulle näiteks meenus Andy-Warhol-hamburgerit-söömas-video.

ja veel see, et mingid jaapanlased tegid omamaa tüdrukutest videoseeria, kus palusid neil nuudleid süüa (kaks alumist fotot ongi sellest...). jube nunnu, ja natuke kinky. (mõni tee viib hoopis Tokyosse ja mitte Rooma)

XB XB XB XB XB XB

Eh, algus on nagu mõni riidetüki küljest, XXL näiteks.
Tegelt tahan rääkida võrratust luuletajast.
Vera Pavlova. Loomingus 2008 number 1

xxx

Miks mina, sinu kõige pehmem,
olen loodud sinu kõige kõvemast -
küljeluust?
Sellepärast, et sul polegi midagi kõva,
mis ei muutuks pehmeks
minu sees...

xxx

Nad on armunud ja õnnelikud.
Mees:
Kui sind pole,
mulle tundub,
et sa lihtsalt astusid korraks
kõrvaltuppa.
Naine:
Kui sa astud kõrvaltuppa,
mulle tundub,
et sind enam pole.

xxx

Emme, kas taevas on kaugel?
Kaugel.
Emme, kas meri on kauigel?
Kaugel.
Emme, kas päike on kaugel?
Kaugel.
Emme, kas issi on kaugel?
Kaugel.

xxx

Liblikas lööb tiivad lahti: X
Liblikas lööb tiivad kinni: B
Liblikas hakkab lendama: XB, XB
Liblikas lendab ära.

P.S. Viimase luuletuse kommentaariks: täheühendit XB kohtab tohti vene ikoonidel (Hristos Vaskres ehk Kristus on üles toimunud)

Vera Pavloval on ilmunud 10 luuletuskogu, teda on peetud meheks.

Rakveres linna patupunker

Virumaa päälinnas Rakveres, Virumaa muuseumimaja peahoones, on püsti pandud näitus "Elu 69. Erootika eesti kaasaegses kunstis." Päevinäinud maja roosad seinad täitsa punastavad kohe.

Hingame siis meiegi sügavalt sisse, asume oma silmaga kaema, mis soodomat ja komorrat näha pakutakse.

No näe, ühel seinal on isegi miski jutuke. Vist näituse kokkupakkija Teet Veispaku kirja pandud:"Erootilist kunsti huvitab inimene, kui erootiliste tunnete objekt (...) ning inimese seksuaalsuhted, mis võivad olla kujutatud romantilise, groteskse, naturalistliku või mõne muu alatooniga." Ent see tark tekst jääb lõpuni lugemata, pildid veavad pilgu endasse.

Näe! Valeri Vinogradovi pildiseeria: taamal Shishkini laadis Vene mets, küll ilma karudeta. Karude asemel asjatavad paljad mehed-naised: Nimeks on piltidel "Uusim vene maastik."
Tohoh, see ju lausa poliitiline sõnum! Sihuke see elu Venemaal tänapäeval vist ongi. Tagaplaani järgi idülliline, päriselt aga ropp ja rõve.
Vinogradovi teine seeria on kah põnev, mõtlemise mõttes. Seisab ühel pildil paljas kaunitar, näitab kõike mis näidata, pildi allkiri määrab kindlaks kaunitari elukoha: Viin.
Järgmiselt pildilt vaatab uhkelt vastu musklis neegripoiss, aga mitte musklid pole need, mida tõmmu noorhärra uhkelt demonstreerib. Cape Townis elab too kadedustäratavalt uhke ihuliikmega neegrihärra.
Oi-oi, kes aga on see valge ja pekine, köökus ja saunalina ümber? "Viljandi" on allkirjaks, mees ise... tuleb tuttav ette... ai vai, see ju Mart Laar, kes muidu ikka kenasti ülikonnas ja lipsuga end rahvale näitab. Kas esindab ta eesti meheuhkust? Igatahes teiste kõrval on teda vaadata lausa hale.

Lemming Nagel on leidnud kaheks hargneva puutüve, sellel otsad ära saaginud, järele jääb justkui tükk keret - nabast põlvedeni. Sinna otsa on ta sättinud valgeks võõbatud bambusvarda, justkui selgroo, ja täpselt õige koha peal ripuvad kaks õhupalli. "Taevane kingitus" on pandud pealkirjaks.
No see on naisterahva kohta küll ilusti ja täpselt öeldud. Sest mis muud see naisterahvas siis on kui taevane kingitus, jumala looming.
Või mis?
Seakülas elav Simson on püramiidikujulisele riiulile ladunud tädi Maali mälestused. Kõik need mehed ja nende asjapulgad, kellega Maali-tädi tihedamalt läbi käinud. Asjapulgad demonstreerivad nimekandja olemust: Õnnelembi oma on kolme lõviga, Fritzu oma haakristiga, Jõuluvana on asjaajamise ühendanud jõulusoovidega, Ded Moroz ühmanud lisaks "S novõm godom."

Igast teosest sel näitusel võiks siinkirjutaja meelest kena loo kokku arutada. Ei ole need eesti kunstnikud ei kiimalised ega kurjad. Vaimukad ja julge mõtlemisega pigem. Mis siiski ühe punkti ümber keerlevad, eriti kui kunstnik meessoost.
Üks kena daam, too pillas pärast näituse kaemist: "Sellest ma ikka enne nii hästi aru ei saanud, kuivõrd nokukeskne on meesterahva mõtlemine." Kuid ega see ütlemine ainult kunstirahva käi.
Üks teine daam, nooremapoolne, hoidis näituse avamisel süles oma lapsukest. Mitmed fotoaparaadid tegid neist kahest klõpsu, nii kaunid olid madonna ja ta laps. Üks pildistajaist oleks äsjatehtud pildi peaaegu ära kustutanud. Sest aparaadis pilti üle vaadates avastas ta, et madonnale ja ta lapsele jäi fooniks Jaan Toomiku maal paljast mehest ja tema pikast vinnas vemblast.
Aga madonna ise leidis naeru kihistades, et just see pilt on taustaks igati asjakohane ja kõigiti kena.

Ehk on see näitus ja tema külastajad märgiks, et eestlane hakkab seksikrambist üle saama?
Kunagi ammu, iidama ja aadama ajal ilmus "Maalehes" lugu nimega "Kuidas vanasti keppi tehti."
Vastus: mindi metsa, lõigati puu küljest oks, tõmmati koor maha ning oligi valmis.

Aga sedamoodi, rahulikult ja enesestmõistetavalt, aeti asja maarahva ajal. Vahepeal sai aastasadu kantslist kuulda, kui patused me oleme. Ja kui ei öeldud seda kantslist, kirjutati noore kommunismiehitaja käsiraamatus, kuis sugutung on üks hirmus kapitalistlik igand. Tänapäeval pakitakse kõik palja keha sisse.

Tõde on rahulikum ja ilusam, kusagil nende kolme punkti vahepeal.

Mängust ja asjadest

Lugesin.

Ja jäin mõtlema.

Kirjatükk ise on maitsev ja maitsekas, tuntud tasemel. Tänud. Siiralt.
Aga teema on sügavamam veel.

Minu noorpõlve ajal liikus ringi selline parool:" Mul on raske lapsepõlv, olen pärit vaesest perekonnast, pidin niidirulli ja õunasüdametega mängima."

Ei hakka siinkohal pajatama sellest, et tänapäeva inimesed ei oska eritii mängida ega ka sellest, kuivõrd oluline see oskus on.
Aga kui ma sest pajataksin, siis tooksin välja, et mängusuutmatus kasvab välja osalt ka liiga spetsiifilistest mänguasjadest.
Mis on muide lahedad, lükkavad poistel-tüdrukutel silmad põlema. Mõtlen siinkohal näiteks kõikide nende autodest, mis robotiks muutuvad ja igasugu nukkudest, mille külge tilu lilu riputada. Ainult et, midagi muud nendega mängida ei saa, kui autot ja robotit, ja tilu lilu tüütab isegi paadunud beibe ära.

Nukkudega, hee, on muidugi võimalik loovaid lahendusi leida. Kunagi rääkisin kahe tüdrukuga, nood kuulutasid, et nende lemmikmänguasjad on Barbied.
Ma tõmbusin arusaamatusest kangeks.
Siis nad selgitasid. "Kui Barbiel pea otsast ära võtta ja vastu maad visata, siis põrkab jõle kõrgele ja juuksed lehvivad nagu komeedi saba. Lahe!"

Kes murelikuks muutus, need tüdrukud on suured juba, ja pole abielus inimsööjatega ega kirjuta raamatuid "Ma armastasin kiskjat." Üks neist on igati lahe eesti keele õps, teine oli vahepeal halastamatu halastajaõde, praegu on ta asjalik asjapulk kuskil kontooras vist.

Mänguasi peab olema tuhandeid võimalusi pakkuv. Taluühiskonnas võttis tüdruk puulusika, mässis selle nartsu sisse ja oligi titt valmis. Kui tite kantseldamine ära tüütas, võeti seesama puulusikas ja tehti tast midagi muud.

Liiv, vesi, värvid, riideribad, suured kangad...
Ja loomulikult niidirull. Tuleb meelde, et üks vene poisike, kümne aastane või nii, mõtles tänu niidirullidega mängimisele välja originaalse kõrghoone konstruktsiooni.
Ladus paarkümmend niidirulli üksteise peale ja kui need maha kukkusid, ühendas need seestpoolt pingul traadiga.
Et ta sattus seda tegema oma insenerist isa silme all, läks idee käiku. Suured onud polnud millegi niisuguse peale tulnud.

Küsimus on mõttemoodulites. Kas anda inimeste kätte valmis mooduleid, mida Lego endast siiski kujutab, või pakkuda neile materjali oma moodulite loomiseks ja arendamiseks. Mis siis, kui iseavastamise käigus jalgrattaid välja mõeldakse. Mingis faasis on omaloodud jalgratas jube tähtis.

Mitte, et mul oleks midagi Legode vastu. Vahepealsest kriisist tuligi Lego kui kompanii välja suuresti tänu sellele, et lõi uusi moodulite kasutamise võimalusi. Neid, mida ajastu välja oli pakkunud ja sisse oli pakkinud.

Legot loetakse täiesti põhjendatult XX sajandi parimaks mänguasjaks. Aga läbi aegade parim mänguasi pole ta kohe kindlasti mitte.

Ja veel, kes Legosid omale soetada tahab (mulle tuli kohe hirmus legotamise isu peale), siis kõige soodsama hinna eest saab neid second hand poodidest, nii meil kui ka mujal.

Ülemine pilt: Olla seest samasugune kui väljast on suht ohtlik ja igav.
Alumist pilti palutakse tulevastel nunnadel mitte pikemalt uurida.

kulla Andry, mul on veel üks palve

palun avalda n'd see postitus, mis on draftina säilitatud, ka! selle nimi on "parem varblane peos, kui tuvi matustel". see on nii ilus ja hea, ma lugesin ta läbi ja tahaks kallistada.

kallistada näiteks Unti ja Viidingut (teistele lugejatele remargist). ärge mõelge liiga palju.

Remake Brat2

Kultusfilmi Brat ja Brat 2 remake on tulemas

Mul on au seda Bratti tunda.
Võrratu poiss.
Vägev tegelane.

Ette panek & ette kääne

Peeter, kes oma vanemaid salapärastel pöhjustel lammasteks peab, kirjutas me blogi yhe loo taga yhes kommentaaris midagi, mis ehk teistele märkamata jäi, mis on kuid ehk vägagi oluline. Vaatame selle korraks yle. Tsiteerin Lambukest:

“nii:) joon siinpool ekraani red-bulli,
joon kohvi , sügan juukseid, tubake soojake, telekas uriseb, mingi superstaari saade , äh seda pole mulle vaja, olen iseenda superstaar.

Saan hakkama küll, juuksed rulli ja minek võiks kohe lausuda. Aga ma ei lausu ma lausa KUTSUN! RAHVAS ! KIRJUTAGE KOMME niimoodi, naamoodi tagasiside , ühtsus särk ja värk ja kõik see nagu pillist tuleb.

Valelikkus ja üleküllus pole soovitatavad.

Retsept: kirjuta, oota, kirjuta soravalt, postita, mõtle. Joo kohvi. Soovitatavalt kolmveerand topsi piima, natuke mett, ja veerandi jagu kohvi, seda kergemat ülemiselt riiulilt mis hoitud helgemateks päevadeks.

PS: aga millal on üleküllus lubatud, kas seda saab lubada.

PPS: Mis see jutt köik tähendab?”

Haa!

Haa. Ahaa!

Minu meelest see tähendab head loovat mõtet. Önge otsas on kala ja mitte väike. Kas ei läigata ta soomused kuidagi kuldselt koguni?

Omaenese lugude taha ISE kommide kirjutamine on mu meelest väga rumal enesekoinimine. Kirjutaja peab leidma aega pöhiteksti kirjutades köik hetkel vajalik, köik,mis parajasti maailmas olemas, ära öelda. See on kyll vöimatu, a ta peab pyydma. Nagunii tuleb midagi veel pähe, pärast poole, aga mis tehtud, see tehtud. Red Bulli, isegi kohvi, ma siiski ei soovitaks, värske öhk ja kylm vesi annavad värskema ja selgema pildi. Ma ei saa aru, miks kirjutamist seostatakse mönuainete tarbimisega, aga tunnistan, et olen ise ka ntx kohvisõltuvuses old. Ja olen nikotiinisöltuvuses siiani, eriti kirjutades.

Aga jah, köiki asju yhekorraga ära ei kirjuta. Lootu setu. Akeelah, me yhine söbrake, ta ka pyydis köiki vöörsönu ära öppida. Päris selge, köiki ta ei oska siiani.(Sellest hoolimata - siinkohalteen ettepaneku vötta Akeelah Magasiini auliikmeks. Kes on poolt,andku siis märku.?)

Aga väga vägagi kasulik oleks meil omavahel yksteist kommenteerida. Ma ytleks selllises pisut seksuaalses kontekstis: on olemas viljatuid vahekordi ja viljastavaid vahekordi. See oleks viljastav.

Tasuks möelda, mida kirjutada. Kivirähk on öeld, et teda jätavad suht kylmaks kommid stiilis “hästi paned, Andrus” vöi “mine p****se mees”. Aga talle meediv on, kui keegi midagi lisab, täiendab, oma mälestusi juurde toob, analüüsib, kui inimesed hakkavad omavahel rääkima.

Vaadake siinkohal näiteks ta värskeima Päevalehe loo kommentaare! Minu meelest on lausa uskumatult põnev, ja naljakas, ja lollakas, kuhu need teinekord välja jöuavad. Aga see köik on osa kultuurist. Ka allkirjutanu on lisanud oma tagasihoidliku panuse.

http://www.epl.ee/arvamus/433883&kommentaarid=0

Jaan nii edasi, Jaan nii tagasi. Suva,kas Kross, Tätte, Kaplinski vöi kodanik Kaera, kes pidevalt pöllu peal kykitab, alati kohe valmis välja kargama.

Dixi!

P.S. Löpetuseks lisan möned oma lemmikunstniku pildid. Ettekääne on mul olemas, ta perenimi algab Ehee tähega. Nii et alljärgnev on väike G alerii.
Ja mis Peetri arvamusse puutub, mida ma siin edastan, ega keegi EI PEA nii arvama.
Kuid... Te vöiksite kommentaarides siiski midagi arvata. :D:D