Millega mõõta progressi ja protsessi

Märkasin lehes pisikest uudist.

http://www.postimees.ee/?id=345066

See tõi mulle meelde ühe teise leheloo.

http://www.virumaateataja.ee/210405/esileht/arvamus/15023865.php

(Milles pole küll loo peategelast antud teemal otseselt tsiteeritud, kuid samasuunaliste mõtteavaldustega too tegelane umbes sel ajal esines.

Tähelepanelik lugeja märkas, et esimeses ja teises loos valitsevatel hoiakutel on oluline vahe.

Kui nüüd keegi suudaks välja mõelda mõõtühiku, millega seda erinevust mõõta, saaksime mõõdupuu, millega mõõta progressi ja protsessi.

Elsa ütles hästi

ja ta ütles nii: "...olgem ausad, inimesed pole tavaliselt pooltki nii põnevad, kui nad ise arvavad. Eranditega, loomulikult."


seda ütles ta meie blogis, mis räägib.. ee.. selle nimi on paljad inimesed. idee on selles, et Nuda püsiks Veritas, või hoopis et Veritas püsiks Nuda...


minge lugema siit!

Jou, soovitan lugeda "Unenägude Angust". seel on Alexander McCall Smithi kirjutatud väga mõnus romaan. isegi kaas on sellel ilus, rääkimata raamatu sisust. seda on kerge ja mõnus lugeda.

Ma kaeban naise peale nüüd

Ma olen abielus. Mu naine on väga tore.

(Ma meelega ei kirjutanud: "Mul on tore naine", ta pole minu oma. Ei, ka "mu naine" ei kõla hästi.)

"Ta on tore." Vaat nii on hea.

Ma tunnen teda alates 1. septembrist 1979. Mu pilk ja süda märkasid teda kohe. Ühel aknalaual istumas ja inimesi jälgimas.

Me abiellusime 23. augustil 1985. See oli ühtlasi mu 27. sünnipäev, ja mu naine, ta on mu elu kõige suurem ja parem sünnipäevakink.

Alates sellest päevast oleme abielus olnud. Varsti juba 25 aastat.
Vastuolulises, kuid õnnelikus. See number on suurem kui paistab.

Sest mu naine, ta on tark, ilus, hoolitsev, hea, mis iganes.

Kuid. Ma kaeban tema peale veidi nüüd.

Kogu selle aja jooksul on tal olnud neli harjumust, millega ta mind paremal juhul endast välja viib, kuid mõnikord lausa hulluks ajab.

1. Vannitoas või WCst väljudes jätab ta peaaegu alati tule põlema.
2. Meie WC paber ei ripu seina küljes rullis, vaid on põrandal sesiva aluse puust varda otsas. Sestap, kui vetsupaberi rull otsa saab, ei võta ta mitte kunagi, mitte kunagi tühjakssaanud pabertoru sealt ära, vaid paneb uue rulli rahumeeli sinna otsa. Ja teise. Ja kolmanda.
3. Ta aevastab iga päev (umbes kella kümne paiku, (nagu kellakägu)kas siis hommikul või õhtul) kolm korda järjest, ja teeb seda väga kõvasti, nagu suurtükk. (Freud väidab, et see on seksuaalse rahuldamatuse tundemärk, ma pole nõus, Freud on ennegi eksinud)
4. Kui ta on mingi pikema aja jooksul kodus üksinda, siis leian külmkapi tagaseina äärest kuivanud juustutükke, leivakannikaid, hallitanud porgandeid, mida iganes. Viimati läks meil kapsas külmkapis kasvama.

Kuid nüüd. Nüüd läks ta üle piiride, asus teele uuete Himaalajate poole.
Tulin koju, avasin külmkapi, näen, et armas naine on ostnud süüa ja ka kümnese paki tikke. Ning tikud koos toiduga külmkappi pannud.

Kas selliste tikkudega üldse midagi süüdata saab, mis paar nädalat külmkapis on vedelenud?

Aga polegi vaja midagi süüdata.
Sest meie armuleek ei kustu mitte.

P.S. Pealegi, mul vist on ka omad veidrused. Ma ise pole küll neid täheldanud, aga mine tea...

Pildil Tiina Ervald 1. septembril 1979


Umbes sama on öelnud Ellen Niit järele oma Jaanile, sinna kaugele teisele poole

...............
...............

..............
.............

Kaks tolmukübet ühte sulatus
ja teine teise varal äkki adus
maailma lõpmatuse ulatust.
Kõik kaduviku hirm me meeltest kadus.

Umbtihnikuis öö, päeva vahemail
meid saadab üha armastuse valgus
ja surma hirmutavail ahelail
on küllap lõppki, kui neil on kord algus.

XB XB XB XB XB XB

Eh, algus on nagu mõni riidetüki küljest, XXL näiteks.
Tegelt tahan rääkida võrratust luuletajast.
Vera Pavlova. Loomingus 2008 number 1

xxx

Miks mina, sinu kõige pehmem,
olen loodud sinu kõige kõvemast -
küljeluust?
Sellepärast, et sul polegi midagi kõva,
mis ei muutuks pehmeks
minu sees...

xxx

Nad on armunud ja õnnelikud.
Mees:
Kui sind pole,
mulle tundub,
et sa lihtsalt astusid korraks
kõrvaltuppa.
Naine:
Kui sa astud kõrvaltuppa,
mulle tundub,
et sind enam pole.

xxx

Emme, kas taevas on kaugel?
Kaugel.
Emme, kas meri on kauigel?
Kaugel.
Emme, kas päike on kaugel?
Kaugel.
Emme, kas issi on kaugel?
Kaugel.

xxx

Liblikas lööb tiivad lahti: X
Liblikas lööb tiivad kinni: B
Liblikas hakkab lendama: XB, XB
Liblikas lendab ära.

P.S. Viimase luuletuse kommentaariks: täheühendit XB kohtab tohti vene ikoonidel (Hristos Vaskres ehk Kristus on üles toimunud)

Vera Pavloval on ilmunud 10 luuletuskogu, teda on peetud meheks.

Rakveres linna patupunker

Virumaa päälinnas Rakveres, Virumaa muuseumimaja peahoones, on püsti pandud näitus "Elu 69. Erootika eesti kaasaegses kunstis." Päevinäinud maja roosad seinad täitsa punastavad kohe.

Hingame siis meiegi sügavalt sisse, asume oma silmaga kaema, mis soodomat ja komorrat näha pakutakse.

No näe, ühel seinal on isegi miski jutuke. Vist näituse kokkupakkija Teet Veispaku kirja pandud:"Erootilist kunsti huvitab inimene, kui erootiliste tunnete objekt (...) ning inimese seksuaalsuhted, mis võivad olla kujutatud romantilise, groteskse, naturalistliku või mõne muu alatooniga." Ent see tark tekst jääb lõpuni lugemata, pildid veavad pilgu endasse.

Näe! Valeri Vinogradovi pildiseeria: taamal Shishkini laadis Vene mets, küll ilma karudeta. Karude asemel asjatavad paljad mehed-naised: Nimeks on piltidel "Uusim vene maastik."
Tohoh, see ju lausa poliitiline sõnum! Sihuke see elu Venemaal tänapäeval vist ongi. Tagaplaani järgi idülliline, päriselt aga ropp ja rõve.
Vinogradovi teine seeria on kah põnev, mõtlemise mõttes. Seisab ühel pildil paljas kaunitar, näitab kõike mis näidata, pildi allkiri määrab kindlaks kaunitari elukoha: Viin.
Järgmiselt pildilt vaatab uhkelt vastu musklis neegripoiss, aga mitte musklid pole need, mida tõmmu noorhärra uhkelt demonstreerib. Cape Townis elab too kadedustäratavalt uhke ihuliikmega neegrihärra.
Oi-oi, kes aga on see valge ja pekine, köökus ja saunalina ümber? "Viljandi" on allkirjaks, mees ise... tuleb tuttav ette... ai vai, see ju Mart Laar, kes muidu ikka kenasti ülikonnas ja lipsuga end rahvale näitab. Kas esindab ta eesti meheuhkust? Igatahes teiste kõrval on teda vaadata lausa hale.

Lemming Nagel on leidnud kaheks hargneva puutüve, sellel otsad ära saaginud, järele jääb justkui tükk keret - nabast põlvedeni. Sinna otsa on ta sättinud valgeks võõbatud bambusvarda, justkui selgroo, ja täpselt õige koha peal ripuvad kaks õhupalli. "Taevane kingitus" on pandud pealkirjaks.
No see on naisterahva kohta küll ilusti ja täpselt öeldud. Sest mis muud see naisterahvas siis on kui taevane kingitus, jumala looming.
Või mis?
Seakülas elav Simson on püramiidikujulisele riiulile ladunud tädi Maali mälestused. Kõik need mehed ja nende asjapulgad, kellega Maali-tädi tihedamalt läbi käinud. Asjapulgad demonstreerivad nimekandja olemust: Õnnelembi oma on kolme lõviga, Fritzu oma haakristiga, Jõuluvana on asjaajamise ühendanud jõulusoovidega, Ded Moroz ühmanud lisaks "S novõm godom."

Igast teosest sel näitusel võiks siinkirjutaja meelest kena loo kokku arutada. Ei ole need eesti kunstnikud ei kiimalised ega kurjad. Vaimukad ja julge mõtlemisega pigem. Mis siiski ühe punkti ümber keerlevad, eriti kui kunstnik meessoost.
Üks kena daam, too pillas pärast näituse kaemist: "Sellest ma ikka enne nii hästi aru ei saanud, kuivõrd nokukeskne on meesterahva mõtlemine." Kuid ega see ütlemine ainult kunstirahva käi.
Üks teine daam, nooremapoolne, hoidis näituse avamisel süles oma lapsukest. Mitmed fotoaparaadid tegid neist kahest klõpsu, nii kaunid olid madonna ja ta laps. Üks pildistajaist oleks äsjatehtud pildi peaaegu ära kustutanud. Sest aparaadis pilti üle vaadates avastas ta, et madonnale ja ta lapsele jäi fooniks Jaan Toomiku maal paljast mehest ja tema pikast vinnas vemblast.
Aga madonna ise leidis naeru kihistades, et just see pilt on taustaks igati asjakohane ja kõigiti kena.

Ehk on see näitus ja tema külastajad märgiks, et eestlane hakkab seksikrambist üle saama?
Kunagi ammu, iidama ja aadama ajal ilmus "Maalehes" lugu nimega "Kuidas vanasti keppi tehti."
Vastus: mindi metsa, lõigati puu küljest oks, tõmmati koor maha ning oligi valmis.

Aga sedamoodi, rahulikult ja enesestmõistetavalt, aeti asja maarahva ajal. Vahepeal sai aastasadu kantslist kuulda, kui patused me oleme. Ja kui ei öeldud seda kantslist, kirjutati noore kommunismiehitaja käsiraamatus, kuis sugutung on üks hirmus kapitalistlik igand. Tänapäeval pakitakse kõik palja keha sisse.

Tõde on rahulikum ja ilusam, kusagil nende kolme punkti vahepeal.