neljapäev, 25. juuni 2009

Kuidas karud luuletama õppisid*

Sai mõned päevad Pedassaares suvitatud. Oli see nüüd kohavaim või mõni muu vaim, mis mulle pääle tuli, igatahes panin sääl pika jupi muinasjuttu kirja, millest ka teile tüki proovida pakun.
Jutustajaks on Aroni nimeline karu, kes oskab luuletada.

Räägitakse, see Luule Anne tuli meie pere konna sisse sedasi.
Seal inglite maal (see pole päriselt inglite maa, vaid see maa, mille nimi on inglite maa moodi, eks te taipate seda ju isegi), seal olla elanud üks kõrge Luule Anniga noormees, kelle nimi oli lord Pairon.
See lord Pairon oli üli kooli läinud, Oks Fordi üli kooli, ja tahtis oma kõikse parema sõbra kaasa võtta. Tema kõikse parem sõber oli üks koer, tore ja tark loom, kelle kohta räägiti, et ta on väga taibukas või isegi rohkem kui väga. Seega siis väga väga. Võib olla kõige targem koer maa ilmas üldse.

Aga Oks Fordi üli kooli prohvessorid ütlesid, et Oks Fordi üli kooli ees kirjades ei ole lubatud koertel ja inimestel ühes toas koos elada, ja taga kirjades ka mitte.
Lord Pairon jäi selle peale üsna nõutuks, aga tema sõber koer andis talle selle peale hea nõu. Ja lord Pairon võttis omale tuppa elama karu.
Kui prohvessorid pahandama tulid, siis ütles lord Pairon, keda tema sõber koer oli õpetanud, et minge ja lugege oma ees ja taga kirjad läbi ja näidake mulle seda kohta, kus on kirja pandud, et ühelö Oks Fordi üli õpilasel ei tohi tema tore ja armas kaisu karu toas olla.
Prohvessorid ütlesid selle peale, et ega päris karu pole kaisu, aga lord Pairon palus oma karul neid natuke kaisutada, mis peale mõned prohvessorid enam üldse midagi ei ütelnud.

Nii elasidki nad tükk aega kolmekesi ühes toas: lord Pairon, tema sõber koer ja karu ka. Lord Pairon läks oma sõbrustamisega nii hoogu, et võttis kõik oma sõbrad oma üli õpilase kambrisse elama. Nende hulgas oli kaks kaamelit, üks uhke hobune, kolme jalaga kroko dill ja kael kirjak.
Kui keegi selle peale imestust avaldama kippus, palus lord Pairon jälle oma karul imestajat kaisutada, ja siis tükk aega keegi ei julgenud millegi üle imestada.
Lord Pairon leidis aina uusi sõpru, lõpuks äks asi ikkagi nii kaugele, et lord Pairon ise ei mahtunud tuppa ära ja see lõik hakkas rohkem Noa laeva meenutama. Tema sõber koer ütles, et tema tahaks minna jälle maa ilma rändama ja ilma elu uurima, üle jäänud loomad ka tahstid omi asju ajada, aga meie esi vanem jäi koos lord Paironiga koos elama.

Ja kuna lord Pairon kogu selle aja, mis ta üli koolis käis, muudkui luuletas ja luuletas, siis õppis meie esi isa ka selle luuletamise kunsti kenasti ära.

* Tegu pole välamõeldisega, lord George Gordon Byron pidas tõesti üliõpialspõlves karu oma toas.

Pildil on näha karuluule kuulajaid, kel luuleelamus katuse sõitma on pannud

Kommentaare ei ole: