Ma kaeban naise peale nüüd

Ma olen abielus. Mu naine on väga tore.

(Ma meelega ei kirjutanud: "Mul on tore naine", ta pole minu oma. Ei, ka "mu naine" ei kõla hästi.)

"Ta on tore." Vaat nii on hea.

Ma tunnen teda alates 1. septembrist 1979. Mu pilk ja süda märkasid teda kohe. Ühel aknalaual istumas ja inimesi jälgimas.

Me abiellusime 23. augustil 1985. See oli ühtlasi mu 27. sünnipäev, ja mu naine, ta on mu elu kõige suurem ja parem sünnipäevakink.

Alates sellest päevast oleme abielus olnud. Varsti juba 25 aastat.
Vastuolulises, kuid õnnelikus. See number on suurem kui paistab.

Sest mu naine, ta on tark, ilus, hoolitsev, hea, mis iganes.

Kuid. Ma kaeban tema peale veidi nüüd.

Kogu selle aja jooksul on tal olnud neli harjumust, millega ta mind paremal juhul endast välja viib, kuid mõnikord lausa hulluks ajab.

1. Vannitoas või WCst väljudes jätab ta peaaegu alati tule põlema.
2. Meie WC paber ei ripu seina küljes rullis, vaid on põrandal sesiva aluse puust varda otsas. Sestap, kui vetsupaberi rull otsa saab, ei võta ta mitte kunagi, mitte kunagi tühjakssaanud pabertoru sealt ära, vaid paneb uue rulli rahumeeli sinna otsa. Ja teise. Ja kolmanda.
3. Ta aevastab iga päev (umbes kella kümne paiku, (nagu kellakägu)kas siis hommikul või õhtul) kolm korda järjest, ja teeb seda väga kõvasti, nagu suurtükk. (Freud väidab, et see on seksuaalse rahuldamatuse tundemärk, ma pole nõus, Freud on ennegi eksinud)
4. Kui ta on mingi pikema aja jooksul kodus üksinda, siis leian külmkapi tagaseina äärest kuivanud juustutükke, leivakannikaid, hallitanud porgandeid, mida iganes. Viimati läks meil kapsas külmkapis kasvama.

Kuid nüüd. Nüüd läks ta üle piiride, asus teele uuete Himaalajate poole.
Tulin koju, avasin külmkapi, näen, et armas naine on ostnud süüa ja ka kümnese paki tikke. Ning tikud koos toiduga külmkappi pannud.

Kas selliste tikkudega üldse midagi süüdata saab, mis paar nädalat külmkapis on vedelenud?

Aga polegi vaja midagi süüdata.
Sest meie armuleek ei kustu mitte.

P.S. Pealegi, mul vist on ka omad veidrused. Ma ise pole küll neid täheldanud, aga mine tea...

Pildil Tiina Ervald 1. septembril 1979


Umbes sama on öelnud Ellen Niit järele oma Jaanile, sinna kaugele teisele poole

...............
...............

..............
.............

Kaks tolmukübet ühte sulatus
ja teine teise varal äkki adus
maailma lõpmatuse ulatust.
Kõik kaduviku hirm me meeltest kadus.

Umbtihnikuis öö, päeva vahemail
meid saadab üha armastuse valgus
ja surma hirmutavail ahelail
on küllap lõppki, kui neil on kord algus.