2 pead hea, 3 pead parem

Kallele tänud

Panin plaadi peale, kõrv kleepus kõlari külge. Võluvärk, ma ütlen.

Aga milline on olnud tegijate retsept? (Nii küsis valge mehe drillitud mõistus, häh, täiesti loll küsimus, saab ju süüa ka siis, kui kokaraamatute olemasolustki ei tea, aga noh...)

Ei, ei saanud kohe kuidagi oma peaga aru. Küsisin sõbralt, kellele muusika on läbipaistev kui klaas, kes kõrvaga seotud asjust tõesti kõneleda oskab, mis tema oma peaga arvab, ta vastas sedasi:

"Nii nagu Oscaritel jagatakse priise eri kategoorias - režii, operaator, monteerija, nii võiks ka 3 pead saada eriauhinna kaunima kooskõla eest. Kolme pea (ehk siis Annie Risti ehk Müürilille ja Erkki Tero ehk Erro) hääled sobivad mingil füüsikalisel põhjusel hirmus hästi kokku. Nad ei laula pea kordagi duetti, nad kõlavad koos, ujuvad kuskilt elektrost ja naturaalist sisse, siis välja, siis sisse. On mõnikord kaugemal, siis jälle lähemal, ligemal, koos. "Taevaluugid" nende teiselt albumilt on minu jaoks selle 3 pea vooruse essents."

Minu pea ja see vähene hallollus, mis kahe kõrva vahel, sai sest jutust klaarimaks küll, muusika läke paremaks veel. Silme ette ilmus vabana kõrgel õhus täpp, mida enam plaati kuulasin, seda kõrgemale kerkisin ka ise ning silm hakkas seletama, kes see täpselt seal lendab.

Keegi tiivuline, suur, uhke. Kui plaat lõpuni jõudis, pidin kahjuks maanduma, kuid omamoodi oli see ka kasuks, sest nüüd oli mul käepärast lindude välimääraja.

Ent nähtud linnule vastet ma ei leidnud, kõige enam sarnanes sellele Jonathan Livingstoni vaba kajakas, kes mõõtmetelt meenutab pigem albatrossi ja kannab eredaid elektrisiniseid sulgi. Kuid see oli minu isiklik nägemus, minu pea ja minu kõrva koostöö tulemus.
Aga eesti plaadipoodides on nende teine plaat lettidel, netis on lood üleval, loodetavasti esineb see sümpaatne kolmepealine lohe ka mõnel suvisel festaril, vaadake ja armuge oma kõrvaga.