Nüüd tuleb üks veider küsimus. Sina kaotasid oma isa, mina enda oma. Ega sa kuskil oma tagumises ajusopis ei mõtle, et äkki see on Jumala karistus selle eest, et oled edukas?
Ma arvan, et see on Jumala viis teada anda, et mul tuleb täiskasvanule kohaseid otsuseid ilma isa abita vastu võtta. Kui on vaja otsuseid teha, räägid ikka oma vanematega, kes on sind tundnud sellest ajast, kui olid tattnina. Nüüd pean ilma isa õpetuste ja abita otsuseid vastu võtma. See on test. Nii ma arvan.
Mina ja sina oleme ühed vähesed õnnelikud mustanahalised, kellel olid isad.
Tõsi.
Ma mõtlen, et kaotada isa, kui enamik, keda tean või kellega koos olen üles kasvanud, isegi ei tea oma isa. Kõige rohkem ajab mind närvi, kui näen tüüpe, kes on sama vanad kui mu isa, aga kel pole sittagi. Lähen kodukanti tagasi ja näen mingit kuradima joodikut, kes on 60 ja lihtsalt tšillib. Aga mu isa on läinud. Kas sind ei aja selline asi endast välja?
Minuga on samuti - kui kellelgi on laps ja ta ei kanna lapse eest hoolt või laseb jalga. Ajab närvi küll. Kui tegid lapse, siis kanna ka hoolt. Sul on vastutus. Mitte et jooksed ringi, naudid elu ja naine või tüdruk kannatavad. See on kurb ja musta kogukonda ka ei aita. Kindlasti kohtab see laps tulevikus igasuguseid probleeme, kuna tal polnud mõlemaid vanemaid. See on tänapäeval üks meie ühiskonna probleeme. Üks neist.Chris Rocki intervjuu Michael Jordaniga Vibe 1997. Vibe Parimad intervjuud 1992-2007 Üle Õla 2009
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar