Mannu mälu

Mul on au tunda ühte (tegelikult paljusid, aga jutt on siin ühest) imelist inimest. Ta nimi on Mannu.

Ta on imeline nii seest kui väljast. Ta õpib Tartus konnade ja inimhingede lahkamist.

Tean teda juba 20 aastat, meil on omad naljad.

Korra olid meie suhted äärmiselt pingelised, ta oli siis kusagil neljane ja ma tahtsin hetkeks tema kaisujänest (või mis iganes elukas see oli) laenata, aga Mannu vaatas mulle silma, silmis vihkamine.

Aegajalt peame Mannuga tähelepanuväärseid telefonivestlusi. Meie viimane vestlus keerles jõuluteemade ümber, Mannu teatas, et ta usub kategooriliselt kindlalt päkapikke.

Aga jõuluvana, küsisin mina
Tema on veidi müstilisem tegelane mu jaoks, teatas Mannu. Tema puhul ma nii väga ei arva, et ta olemas on.
Aga ma ei lase end sellest segada.
Ma olen endal välja arendanud sellise mälu, et kui ma esimesel advendihommikul ärkan, teen silmad lahti ja näen jõulukalendrit, siis ma rõõmustan väga ja mõtlen, et kuidas see küll siia sai. Ja ma olen meelega ära unustanud, et ostsin selle kalendri ise eelmisel ühtul Konsumist.

See ei ole haugi mälu, see on Mannu mälu.
Sellist mälu soovingi kõigile, vähemat jõulude paiku.