Meil seisis pööningul kena EW aegne riidekapp, seisis niisama, sõbral oli vaja, mis ta seal niisama seisab, muidugi kinkisime ära.
Sõber sai siis kapi, aga mina meeldiva üllatuse. Vanasti seisis see kapp minu toas, mul oli kombeks kapi küljeseinale kleepida mingeid paberitükke, mida tahtsin tõesti-tõesti meeles hoida.
Pööningul seistes oli see kapikülg vastu otsaseina. Kiskusin kapi nüüd tükkideks ja leidsin ühtlasi üles mitu asja, mida tõesti tõesti tahan meeles hoida. Epu pildi ja siis selle luuletuse, mille Joonas kunagi välja mõtles.
Mulle nii meeldib selle eetiline hoiak, luuletus ise kõlab nii:
OSKUSED
Kui ma rääkida ei taha,
panen mina moka maha.
Pole olla enam paha -
ei pea rääkima, ei taha.
Kuulata on hoopis parem -
Pole pärast hääl mul kare.
Mõni karjub, kui on tõre,
Hääl tal pärast seda hõre.
Joosta on mul kähku vaja
Kui ma olen jooksurajal.
Üldse tegevusi palju:
Oskus teha vahvaid nalju...
Oskus seista nagu kalju...
2 kommentaari:
Ilus ja lihtne. Nagu Trull :).
aga, Taavi, saad sa ikka aru, et selle kirjutas väike poiss, nii noor, et ei oska veel eriti petta, peita või valetada.
Ma arvan, et sa veel ei saagi saada. Ühel päeval, kui Toomas...
Postita kommentaar