"Nad ei suuda kunagi aru saada, et ka minul on olnud süda soe ja see polnud kuri," kirjutas Auchwitzi surmalaagri komandant Rudolf Höss oma hukkamiseelses kirjas.
Ian Baxter on kirjutanud oma uurimissubjektist kiretu ja põnevalt faktirohke, ning seetõttu kolmemõõtmeliselt mõjuva raamatu.
Tahe suutäis ajaloohuvilistele, kena vaheldus pajatustele a la "Hilteri koer Bondi tema kaasaegsete kirpude mälestustes".
Hössi elu arengukaar on märkimisväärne. Hilisem massimõrvar sünnib ilma süvausklikus peres. Isa Franz on huumorisooneta, distsipliinile pühendunud. Mängib see Hössi saatuses rolli? Võimalik. Igatahes valib ta isaga sarnaselt sõjaväelase elukutse. Pärast I maailmasõda liitub ta SS-, saab salamõrvaga "käe märjaks".
Miks Höss on sedavõrd märkimisväärne isiksus, et temast nii palju on kirjutatud? Vastus ei peitu ainuüksi asjaolus, et mees suutis üles ehitada maailma kõige funktsionaalsema tapakeskuse. Ta suutis enamat. Olla tööpäeva jooksul halastamatu ja nutikas timukas, õhtul soe ja perele andunud isa.
Juhtida päeval uue krematooriumi "sisseõnnistamist" (... valiti välja 900 Vene sõdurit, kelle peal gaasikambrit katsetada. Seekord viibis Höss kohal ja lootis, et protsess on kiire ja tõhus." lk 64) Ja kirjutada surmaeelses kirjas südamlikke ja tundelisi ridu oma lastele. "Minu Burling, sa kallis väike poiss! Hoia oma õnnelikku lapselikku loomust. Julm elu rebib sind, mu kallis poiss, küllalt varsti välja lapsemaailmast."
Äratab ju heldimust, kas pole?!
Eespool sai mainitud Baxteri skupturaalset kirjutamismeetodit. Hössil oli armulugu juuditarist vangi Eleonore Hodysega, kelle ta poolvägisi enda omaks tegi ja rasestas. Samal ajal karistas ta SS ohvitsere, kes naisvangidega amüseerisid, karmilt.
Mis see siis oli? Keelde ja eelarvamusi ületav armastus? Või pidevalt raseda naisega abielus olemisest väsinud mehe kiim?
Baxter ei kommenteeri. Ta ütleb vaid, et enne hukkamist "hoiti Hössi samas keldris, kus tal oli olnud armulugu Eleonore Hodysega."Mida Höss seal viibides mõtles või tundis, jääb arutleda lugejale.
Hössi kõige hirmsam iseloomujoon oli tema tavalisus. Ta oli tavaline karjerist, tavaline tubli pereisa.
Mulle meenuvad noored inimesed, kellega aastat viis tagasi rääkisin nende tulevasest elukutsevalikust. Enamik neist läks õppima juurat. Mitte seepärast, et neid huvitasid seadusedžunglid või kriminaalne maailm. "Seal saab palju pappi ja head karjääri teha," väitsid nad.
Ausõna, ma loodan, et need noored on kas eriala vahetanud või siis juurat armastama õppinud.
4 kommentaari:
Tore, et seda raamatut esile tõstad. Minu viimase kuu huvitavaim ja mõtlemapanevaim raamatuelamus.
Muidugi ei saa võrrelda Hössi tegude "mastaapsust" ja meie endi pisikesi ja suuremaid sigadusi pikkadel nõuka aastatel. Kuigi mõlematel juhtumidel oli tegemist valikutega.
Kurja teevadki peamiselt head inimesed. Sest kui inimene ise usub, et tema on hea, siis tõmbab ta joone enda ja teiste vahele. See on juba Piiblis üleval " kes, meist patuta, visaku esimene kivi". Vaat need esimese kivi viskajad ongi need head inimesed, kes siiras usus omaenese headuses on nõus teisi pahasid inimesi ära tapma. Ehk "kõik head inimesed tulevad kokku ja tapavad kõik pahad inimesed ära" kontseptsioon.
To Hundi ulg
Elu ongi üks suur valikute tegemine.
Aga selline kahestumine.
Aga anonüümse kommijaga ei oska ma päris hästi nõustuda.
Ehk oleks täpsem öelda, et kui inimene muudkui räägib, et "tema võitleb hea eest", siis võib see olla vägagi kurjast:)
Just sigadusi tegevad inimesed räägivad seda juttu, et head on võimelised halvaks. Hea ei saa halba teha, kuna ta on hea. Vääralt kedagi heaks nimetada ja siis imestada, et .........hoopis ise eksiti hinnanguis ja veel mitu korda.
Postita kommentaar