Millest räägivad jänesed kirikus

Aron Urbile

Mitugi inimeselooma, nende seas ka ajakirjanikud, on teada taht, mismoodi see näidend ja lavastus sündis.
Ma ei viitsi enam jahvatada, siit saab siis lugeda ja asja sisse pugeda.

Millest kõnelevad jänesed kirikus

Minimononäidend Rakvere teatri jõuluetenduse "Jäneste kirik" teemadel
TEGELANE: AE, üks kahest "Jäneste kiriku" autorist.
KOHT: New York, psühhoanalüütiku kabinet.
AEG: Parajasti praegu
Täpsustus: Et see lugu on sündinud Virumaa Toetaja (kõige õigem nimi) kultuuritoimetaja Inna Grünfeldti ettepanekust, et "Jäneste kirikust" võiks rääkida kuidagi vähe vallatumas vormis kui muidu, siis kujutatagu ette: tegemist on mitte intervjuuga vaid psühhoanalüütiku ja patsiendi vestlusega, psühhoanalüütik on tasemel, mitte sihuke, kes pihtimuse lõpus küsib: "Kuulge, kust te need kingad saite?" ning analüütik on vähe IG moodi. Sihuke mõistatuuslik, mõistev ja alailmata muigav.

No nii. Millest me täna vestleme?
Doktor, teate, mm... ma käisin pojaga metsas, looduse õpperajal...
(julgustavalt) See teeb head.
Jah, poiss oli nädal aega haige olnud, toas ja arvutis istunud. See oli õpperada, seal olid sildid...
(veidi kategooriliselt) Ehk räägime siiski te muredest?
Oeh. Olgu siis. Doktor, need karud ja jänesed, ja koer, oeh, oooh, see koer, nad ei jäta mind rahule. Nad tulid jälle mind kiusama.
See on ju nii vana lugu! Vahepeal jõudsite juba kõik unustada!
Jah-jah! Jaaaaaaah.
20 aastat tagasi hakkas see kõik peale. Kõigepealt tuli koer, eks ole. Te soovitasite lihtsalt mul oma nägemus kirja panna.
Sain mingiks ajaks rahu.
A siis tuli see karu, kes tahtis teada, misasi see inimeste maailm on? Ma panin selle loo ka kirja. A siis hakkasid karud ja koerad omavahel rääkima. Oeh. Oi-oi-oi. Ooooi.
(rahustavalt) Rääkige edasi.
Ja siis hakkas üks teine inimene, kelle nimi on Lennuk, ka kõiki neid tegelasi nägema, ta tiirutas mu ümber, tuli jutuga, et...
Inimene, kelle nimi on Lennuk? Kuulge, see kõlab...
... uhkelt? Ärevakstegevalt? Nagu kinnismõte? Just, täpselt. Aga on olemas selline inimene, ausõna.
Kummaline!
See pole midagi. Kui Lennuk hakkas koera ja karusid nägema, ja mu ümber tiirutama, ja aru ma ei saanud, on ta pommitaja või hävitaja või hoopis helikopter, no siis ta leidis, et jäneseid on kuidagi nagu solvatud, et neid nii vähe on kuulda ja näha.
Jänesefiilia?!
Ei, ei-ei. Ta kirjutas sellesse näidendisse natuke jäneseid juurde, umbes täpselt kolmkümmend kilo. Ja nüüd on nii, neid jäneseid ja karusid ja koera hakkavad teised inimesed ka nägema.
(Pominal, kahvatudes) Kollektiivne nägemus. Psühhoos?
Ei, see näidend lavastatakse ühes toredas teatris... Kes tahab, tuleb vaatama.
Ah soo!!! See on näidend!!! Ah nii! Mul lipsas see kõrvust mööda. (Naerab) Ja seal hakkavad etendused toimuma.
Just.
(Itsitab kõõksumiseni) Ma juba mõtlesin tablettide peale. Epideemilise hulluse vastu.
Näidendi kirjutamine on natuke nagu vastupidi ajakirjandus. Aga palju parem. Ajakirjanik läheb, nuhutab elu ja inimesi, kirjutab loo. See on alati vaesem ja lahjem kui elu ja need inimesed. Kui kirjutad näidendi ja see lavale pääseb, on see alati rikkam ja värvilisem, kui su visioonid.
Ja see on nii hea tunne! Näha neid olematuid tegelinskeid äkki kõva häälega rääkimas, ringi kargamas, mõõgaga vehkimas. Ei mäletagi, mil ma end nii terviklikuna tundnud olen.
Teater, see on tore.
Teater on nagu elu. Elu ei ole kunagi puhas, veatu ja sirgjooneline. Teater ka mitte.
Kas see ei tekita teil pingeid, et...ee, Lennuk te näidendit natuke ümber on kirjutanud?
Absoluutselt vastupidi. Mõelge ise, keda on Urmas Lennuk dramatiseerinud? Hemingway, Leskov, Tammsaare jt surematud klassikud. (Irooniliselt) Ma tunnen end selles seltskonnas vägagi hästi.
Millest see tükk räägib?
See on muinasjutt, you know. Ja muinasjutt räägib ikka inimestest. See muinasjutt räägib sellest, et inimene peab oma sisemise hääle üles leidma, you know. Ja et väline hääl, mis kõikide kõrvu jõuab, ei pruugi õige olla. Ja veel sinna juurde Kõige Tähtsamast, you just name it...
Aga pealtnäha on see lihtsalt üks tore ja põnev lugu. Karust, kes läheb maailma ja jänestest, kes seal maailmas end äkki vabana tunnevad.
Sel juhul pole ju teil muret miskit?
Muret? Näitlejatel ikka natuke on, lavastajatel ka ja kunstnikel ja teistel, aga see on rõõmus mure.
Lennukil oli vahepeal suur mure. Tema soovis, et igal etendusel oleks 2 last, kes hakkaks mõtlema, misasi see ühiskond on. Sellega on hooletu, mul on meilboks väikeste inimeste kirju täis, kes kõik lubavad sel teemal mõtlema hakata.
Aga te ise?
Mul omal... Ma olin vist III või IV klassi poiss, igatahes nii suur, et ema lasi mu üksinda teatrisse. See oli näärietendus. Väikevend ja Karlsson. Pärast oli näärivana, igaüks sai kommipaki, mina ka.
Nii.
Mulle etendus eriti ei meeldinudki, sest raamat ise meeldis mulle nii väga: Ja aru ma ei saanud, kuidas üks täiskasvanud mees Väikevenda võib mängida. Aga näärivana oli tore, kommipakk oli mõnus, oli palju rahvast, lauldi ja naerdi, etenduse ajal ja pärast ka, ja kõigest sellest jäi mu sisse arusaam, et teater - see on mõnu.
Kui igal etendusel ühe väikese inimese sisse see arusaam jääb, ma olen siis jummalast õnnelik. Aga...
Aga...
Teate, doktor, kui ma pojaga metsas käisin, õpperajal, seal oli silt. Jäneste kohta. Ja seal oli kirjas: "Jänese elu peamine eesmärk on olla pisikiskjatele söögiks!"
(Muigab) Ei mingit identiteedikriisi.
Me lugesime seda lauset, mõtlesime, tõmbaks joone alla. Ma ei suutnud poega kiusamata jätta, küsisin, et mis sinu elu peamine eesmärk on. Poeg vastas tõredalt, et igatahes mitte söögiks olla. Vaat, kui suured inimesed selle peale mõtleks sekundiks, selle eesmärgi...
Siis mul poleks enam muret mingit.
Kui mitte...
(Ootusärevalt) No-o-h?
Ma olen ühe näidendi kirjutanud, nüüd see pääses lavale, sellega on oki-toki.
A ma olen elus ka ühe luuletuse kirjutanud, hirmsasti tahaks seda kellelegi ette lugeda.
(Kergenduses) Laske tulla. Lugege kohe kõva häälega.

Hääl
KEEGI MUL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE,
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE!!!
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE,
KEEGI MUL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE.

KESSE SÄÄL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE,
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE???
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE,
KESSE SÄÄL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE???

MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE,
KUULATES KOPUTUST SÜDAME PÄÄLE,
ÄRA SA LÕPUKS TUNDA VÕID HÄÄLE -
HÄÄLE,
MIS KOPUTAB -
SÜDAME PÄÄLE.

Toida hunti

Lugu algab nagu paljud lood.

Vana indiaanlane istub lõkke ääres ja tõmbab piipu.

Lapselaps vaatab pealt, lõke põleb, mõlemad vaikivad.
Lõpuks lausub vana mees.

"Pea meeles, poiss. Igas inimeses elab kaks hunti: Must Hunt ja Valge Hunt.

Must Hunt, temaga on seotud kõik, mis inimeses halba: ahnus, kadedus, viha, laiskus, patused mõtted ja mis kõik veel.

Valge Hunt, temaga on seotud kõik, mis on inimeses head: armastus, üllameelsus, sõprus, omakasupüüdmatus, virkus, lahkemeelsus, rõõm ja mis kõik veel.

Nii ongi."

Vana mees jääb vait ja imeb piipu edasi.

Lapselaps mõtleb ja korraga küsib: "Vanaisa, ae.
Aga kui need kaks hunti omavahel kokku lasta, kumb siis võidab?"

Vanaisa vaikib, kaua, just nii kaua, et põnevus tekiks ja alles jääks, et see kuhugi ei kaoks, muigab siis ja lausub:

Alati võidab see hunt, keda sa paremini toidad."

Nii ongi.

Looking forward into bright future

Meil on peres emane koer - Lonny. Oma nime on ta saanud tuntuima kaasaegse eesti kirjaniku Andrus Kivirähi kalli abikaasa, "Tähekese" peatoimetaja ja superhea tõlkija Ilona Martsoni ehk Lonni järgi.

Meie Lonny hakkas täna hommikul pulmitama, kimas mööda aiaauke ja üritas suvalise Romeo juurde pääseda. Eh, armastus, sina kallis magus mesi! Ei meil pole kerge kellelgi. Ta paganas ju tilgub!

Äsja teatas meie ema, vanaema, matriarh jne: "Tead, 24. veebruar on meie peres tähtis päev. Siis on vabariigi aastapäev, vastlapäev ja... Lonny pulmade lõpp."

Ehk löövad selleks ajaks ka pirrud kõik kahest otsast lõkendama ja lõpeb majandusmasendus.

Saage tuttavaks - Lonny Ervald.
Foto: Shyo Yano

Sasu ja Zazou - in memoriam

Kaks aastat tagasi, sissemagatud hommik.
Oi! Pagan küll!
Kähku-kähku särk selga, püksid jalga, sokid, tossud. Kähku-kähku... Kiiresti-kiiresti.

"Pagan, mingi imelik lõhn! Vastik!"
Pistan nina tossu sisse, nuusutan, no kurat küll! Sasu on tossu täis kusnud.
"Kurat! Kus mu saapad on! Siin ei ole. Siin ka mitte. Siin ka ei ole. Pööningul? Kus taskulamp on!? Mis kell on? Kuradi Sasu! Aa, siin nad ongi. Kurat, need saapad on ju nii libedad."

Tööle ma muidugi kakerdasin, aga sellest ei saanud just hea päev. Õhtul, tosse masinas pestes, olin tige.

XXX
See lugu algas tegelikult pisut enam kui 13 aastat tagasi.
Pühapäeva õhtu, pime ja vaikne Rakvere linn. Noor pere kahe lapsega: tütar (10), poeg (5) jalutavad Vallimäelt Tallinna maanteed pidi alla. Vaikne ja pime tänav. Korraga, maantee keskel, Linnavalitsuse ja teksapoe vahel, keegi piiksub. Kes see seal on?
Igatahes on ta pisike ja karvane. Ja igatahes ta piiksub. Meeltäraheitlikult.

Perekond seisatab, latern ei põle, hästi ei näe, jääb vaatama, mõtleb, mida teha, mäe pealt hakkab kostma läheneva auto hääl.
"Kassipoeg!" hüüavad lapsed.
Pereema kiirustab kassipoja juurde.
"Tiiiiinaaaa! Auuutoooo!" hüüab pereisa ja nõksatab ema poole, et ta tagasi tõmmata.

Õhtuleht oleks saanud siit hea esilehe pealkirja: PEREEMA HUKKUS KASSIPOEGA PÄÄSTES LASTE SILME ALL

XXX
Tavaline pisike hall kassike, ja kuidas ta üksi maanteele sattunud oli, polnud võimalik välja mõelda. Lapsed panid talle nimeks Sasu.

"Sasu! Sasu!" Seda kilkamist oli me maja pikalt täis, kui ta mööda põrandat palle taga ajas või kardinat pidi üles kribis. Ka harrastas ta mõnikord heliloomingut, lühikesi modernseid klaveripalu, mida esitas mööda klaveriklahve paremalt vasakule astudes.

"Oo, Zazou," ütles talle pereisa, paadunud frankofiil, kes armastas ta nime hääldada prantsuse keeles, tunnustuseks. (Prantsuse keeles ongi tihti nii, et s hääldub silbi alguses kui Z ning ou kõlab alati kui pikk uu.)

Sasu sai suureks, temast kasvas tavaline eestimaine hall triibik. Oma lihtsale välimusele vaatamata, temas oli mingit enesest lugupidamist, ta hoidis oma pead väga püsti. On ju mõistujutuski öeldud, et kui koer vaatab inimesele otsa, mõtleb ta: "Sa annad mulle peavarju. Sa annad mulle süüa. Sa oled jumal!" Ja kui kass inimesele otsa suvatseb vaadata, mõtleb ta: "No näed. Sa annad mulle peavarju. Sa toidad mind ja paitad. Järelikult - ma olen jumal."
Kuid Sasu hoidis oma pead kuidagi kõrgemal kui kassid tavaliselt.

Saabus kirgede aeg. Sasule sündisid pojad, teised leidsid omale uue kodu, meie juurde jäi Sasu must poeg Tondu, kes aga ühel päeval lihtsalt minama jalutas.
Sasu steriliseeriti, sellega sai otsa tema emaõnn, nii ta siis jagas meie maja ja me elu.

XXX
Nagu me kõik, mõtlen siin inimkonna liikmeid laiemas plaanis, tahtis ka Sasu oma eluga maailma mingi jälje jätta. Me ei olnud tollal just korraarmastaja perekond. Sasu meelest olime kohe liiga lohakad.
Ja Sasu hakkas kõike, mis kuhugi põrandale kerglaselt või hooletult maha jäeti, meie tähelepanu pööramiseks ära märgistama.

Pikka aega lihtsalt siunasime teda. Selge see, et kass on süüdi, kui kingad, kotid, mistahes muu maha vedelema on jäetud. Siis õppisime tänu talle ära, no ei tohi jätta asju põrandale laokile! No ei tohi! Kingad olgu riiulis, voodi alati ilusti ära tehtud, õpetaja kott laste vihikutega laua peal. (Kuidas teile meeldiks tagasi saada uriinilõhnalist kirjandit. "Mida õpetaja nüüd sellega öelda tahtis?" mõtleks mõnigi esimese hooga.

Kui end siiski unustasime, kutsus Sasu meid jälle korrale. Tasuks pikemaajaliste harmooniaperioodide eest mängis ta meile mõnikord klaveril järjekordse uuema modernse hetkeimprovisatsiooni.

Kaks nädalat tagasi, päeva pealt, hakkas Sasu vaaruma, siis ei suutnud enam püsti tõusta, ei söönud. Ta oli juba rohkem kui 13 aastane. Ja loomaarst ütles, et tal on lihtsalt aeg minna. Ning aitas ta üle läve.

"Ma nutsin ikka korraliku peatäie," ütles pereema järgmisel päeval pereisale.

XXX
Vahepeal oli pereisa avastanud tänu Tõnu Kaalepi plaadiarvustustele prantsuse elektroonilise helilooja, kel nimeks - võta või jäta - Zazou. Ei-ei, mitte neljajalgse kassist helilooja, meie pere Zazou, hoopis tema kahejalgse nimekaimu: šveitsi -prantsuse helilooja Hector Zazou.

Oma blogis on disainer, muusikakriitik ning esseist Tõnu Kaalep kirjutanud näiteks:
"Dreamworld"... seisund, kus kõik on justnagu hästi või ongi hästi.
Panin mängima Hector Zazou plaadi "Geologies".
Nüüd on hästi. See ei pruugi jõuluni jätkuda, kuid on ilus.
Milleks debatt ja hämarus, kui sul on hea?
Kuula Zazou lugu "Enoch Arden", siis räägime edasi..."

Kuulasin teda. Mitte küll seda lugu, mida Kaalep mainis. Seda, mis netist esimesena ette jäi. Sattus olema mingi piuksumine, selline kõrvatungiv, garneeringuks meloodilised urinad, lainetav tiksumine. Ohoo, tegin ma. Mu muusikalised süljenäärmed hakkasid ohtralt voolama.

Nii hakkasin kuulama Hector Zazou muusikat.

Kolm kuud tagasi kirjutas Kaalep arvustuse kahele Zazou plaadile. Kahele viimasele. Uusi kompositsioone enam ei tule. Sest...

XXX
Eile tulin koju. Võtsin tossud jalast, ja pillasin nad riidevarna alla. Mõtlesin:" Nüüd võin tossud rahulikult jätta, kuhu tahan."
Siis mõtlesin:" Ma üldse ei pahandaks Sasu peale, kui ta tuleks ja sinna sisse pissiks. Ma kohe rõõmustaks. Kui ta vaid tuleks."

Täna, nende ridade kirjutamise ajal, hetk tagasi, käisin esikus. Tõstsin tossud riiulisse, tütre saapad ka.
Hector Zazou plaate mul ei ole. Aga mul on Youtube kontol tema lugudest kokku pandud playlist. Ikka täitsa tihti kuulan teda.
Mina ei oska nõustuda nendega, kes ütlevad, et surm on lõplik, et inimene elab nii kaua, kuni teda mäletatakse. Maaailm on üks suur Browni liikumine, molekulid sebivad, tormavad, põrkuvad kokku.
Elu kestab, kuni molekulid, mida sa elades liikuma panid, teistele molekulidele neid puutudes haiget ei tee. Pole tähtis, mis su nimi oli, kaua seda mäletatakse, või kes sa olid: inimene või loom.