Kate Bush. She is God's Masterpiece

Nii ongi

Ainult üks sõna

"The Kinks Ray Davies was once forced to make a 6,000 mile round trip from New York to London to record one word in a song. Davies had to change the word 'Coca- Cola' to 'Cherry Cola' on the bands single 'Lola' due to an advertising ban at BBC Radio. Watch a performance of Lola from Top of the Pops on the attached link!"

Lola on muidex üks mu lemmikumaid poplaule.

http://www.youtube.com/user/TheKinksOfficial#p/c/30C0779175974F5D/7/Jow3z7v5uo0

Allikas The Kinks FB-s

Ära kuula (igat) sõna

Ärkasin vara, kottpimedas.
Lebasin, tõusin aegamisi teadvusesse, mõtlesin,mida päeva alustuseks teha.
Panin klapid pähe ja raadio mängima.
Jim Morrison ja Light My Fire esimesed taktid.
No jah, paningi siis tule põlema ja tatsasin kööki kohvivee temperatuuri higher ajama.

Järgmine laul oli Jaggeri Brown Sugar. Egas midagi, panin kohvitassi kaks tükki pruuni suhkrut.

Praegu joon kohvi, aga klapid võtsin igaks juhuks peast ära.

Inimene peab oma elu elama, mitte tegema seda, mida mingid Mickid, Johnid, Jimid või Arethad ütlevad.
Ja mis oleks saanud, kui äkki kõlanuks Ivo Linna suust "tõstan käed ja annan alla".

Sügav vagu napil põllul

Kui mõtlen raamatuvirnale, mille möödunud aasta jooksul läbi kammisin, siis onJuurika 101 albumit nende seast üks kiiremini silme ette kerkijaid. Vägev elamus. Oli ja on.

Ma armastan lugejana ootamatuid fakte ja sügavaid seoseid. Teadasaamine, et “Kukerpille” varustas väljamaa folkmuusika plaatidega Inglismaal elav legendaarse punase viiuldaja Eduard Sõrmuse lesk... heh. Mõnes muus kultuuris oleks see liin ammu romaaniks kirjutatud.
Ma armastan kiireid ja vaimukaid võrdlusi. Kui keegi paneb kirja, et “Smilers” leiab alati eksimatult publiku G-punkti üles, “Terminaator” asendab selle aga innuka kaissukippumisega, ma ruigan mõnust ja võtan kirjapaneja ees maha mitu mütsi.

Muidugi ma virisen ka. Nende 101 plaadi seas on asju, mida mina mingil juhul kuulata ei viitsi. Beibepopp näiteks. Elu on selleks liiga lühike.J a Sven Lõhmus ikka nii tegija ei ole, nagu ta Juurele tundub, siiamaani vähemalt. No ja metal ja heavy, need pole minu teetassid ega -sordid. Mulle antagu jatsu, folki, trubaduure ja barde. Aga kas see popipõllule ka mahuks? Mnjah, võtan virina pooleldi tagasi.

Ja siianii pole ma küll osaniud välja nuputada levižanri, mida Juur valgustamata oleks jätnud. Iga liin saab oma pai ja patsutuse kätte. Ja see on kõva sõna, demonstreerib kirjutaja teadmist ja oskust tasakaalu säilitada ka pilvelõhkujate vahele tõmmatud köiejupil. Taas kukub paar mütsi põrandale.

Ent. Põnevam kui plaadiloetelu, on selle raamatu puhul kirjutaja enda isiksus. Ma arvan, et mitte ainult minu jaoks. Juur on ju avalik kuju, teda tunnevad kirjud koerad ja tuvastavad isegi end pildituks jkamminud joodikud. Wim Wenders õpetas kunagi (mitte mulle, Roman Baskinile), et kui filmi vaadata, siis näeb vaadates ka seda inimest, kes filmi taga. Nii ongi. Siit raamatust paistab kenasti välja, mis mehega tegemist.

Aga ega tea ka. Googeldage ja vaadake Juurest tehtud fotosid. Suuremal osal neist vaatab ta kaamerasse, omal käed risti rinnal. Mida sa varjad mees? Miks sa ei ava end oma publikule. Kas sinus pulbitsevad salapahed, mis tõusevad pinnale kui kuuvalgetel öödel kusagil äärelinna patumülkas püherdad. Ei tea, ei tea.

Aga polegi tähtis. Lõppude lõpuks loeb ju välimus, kas pole.

See on mees, kellele elu on lill. Või isegi "suur lilleaed" Läheb läbi rukkipõllu, laseb vilet, lõõb lepakaikaga nõgesid ja maltsa kahte lehte. Igapäevases elus ja igalaupäevases “Postimehe” naljalisas.
See mees märkab maailma ja oskab asju meeles pidada, järjekindlalt. Oskab nende asjade kohta teravalt öelda, ära panna, nii et klaasid klirisevad ja lollid ja kurdidki punastavad. Kuradima kummalisel kombel on selles kõigepanemises sooja hoolivust., sealt vaatab vastu isegi nihuke pateetiline nähtus nagu mission impossible - maailma parendamise soov. (Ehkki siinkohal kergitab Juurikas ise, kui ta seda lugu lugema juhtub, imestunult kulmu.

Eesti rahva paremad pojad ja tütred võiksid sellise olemisviisi peale tihedamini mõelda, end sellest nakatada lasta. Ärge propageerige gripivaktsiini, meil oleks teistlaadi süsti tarvis hoopis. Tuleks rahvuslikule tervisele kasuks;, vaimsele, füüsilisele.

Muidugi on Juurel isiksusena omad konksud ka küljes. Selge see, ta pole ju monument, inimene ikkagi. A ta võtab oma konkse ja kannatusi ka kuidagi mõnuga. Nii vähemalt paistab kõrvalt vaadates. Ja mõnikord kannatab Juurikas verbaalse mölapidamatuse käes, aga selles teda süüdistada ei maksa, kuna ta vanaema on Polkovniku Lesk.

Muusika juurde tagasi tulles:: raisk, kui õhuke on Eesti popkultuur.!!! Luban omalt poolt - kui järgmisel kolmapäeval Viking lotoga jackpoti võidan, eraldan sellest paar miljonit, mille eesr saab vähemalt aasta aega kaasaegset kutuuriajakirja välja anda. Midagi sinna kanti, nende horisontide suunas, mida valgustavad Wired, Mojo, või Uncut:. Üritaks vähemalt.

Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest

Heino Rannap on mehe nimi, kes suure ja tõsise tööga maha on saanud ja kokku on pannud raamatu "Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest."
Kokku 300 lehekülge, igal leheküljel 3-4 juttu vähemalt, siin siis kolm peaaegu et esimesena ettejuhtuvat.

Pärast Aarne Oidi muusikalise komöödia "Muhulaste imelikud juhtumused" esietendust korraldas Juhan Smuul Estonia Valges saalis suure peo. Elektripliidi peal oli suur pada, milles keesid viinerid, pliidi kõrval oli kaks suurt õlletünni, mille Smuul oli Muhumaalt kaasa toonud.
Kirjahärra oli väga äratehtud näoga, istus toolil, mõlemal pool laulja näitsik ja nemad kolmekesi lauslid kolm tundi järjest "On kallis mulle kodupaik." Oli väga südamlik pidu.

Helilooja Cyrillus Kreegiga käis alati kaasas vigurjutt. See mõjutas ka teisi tema sõpru samamoodi vastama. Karikaturist Gori näiteks tutvustab oma joonistusel heliloojat Esimese Eesti Kreekviemi autorina.
Kreegi muusikatunnid Haapsalu seminaris olnud väga huvitavad, vaba improvisatsiooniga. Õpilastele öelnud ta: "Minu ees olete kõik ühesugused ja muist veel paremad."


Gustav Ernesaks pajatab: "Oli uue, Nõukogude Eesti hümni loomise aeg. (...) Iga laulu esimene rida on ju kõige tähtsam, meeldejäävam. See rida kõlas nii: "Jää seisma, Kalevite kange rahvas." Jaan Kärner hakkas protestima, miks siis rahvas alati seisma peab, näiteks trammiski sõites tahab ta ju ka istuda. Lõppude lõpuks kõlas hümni esimene rida: "Jää kestma, Kalevite kange rahvas." Sellega jäi kõikide süda rahule.

Tulkõ Rakvere njuujorgimuusigapuhvetisse

22. jaanuaril kell 21.30 jämmib Rakvere jatsukohvikus Viljandi Guitar Trio. Noored andekad kutid pluss nende õpetaja Robert Jürjendal, kelle nimi enam ammu kommentaare ei vaja. Kontserdist ja triost pajatab muhedal moel Jalmar Vabarna

Hakatuseks, kelle käest kõik see pillimänguanne ja kena lauluhääl pärit on? Ja need kenad lokid kah?

(muheleb) Pillimängu Anne? Kõlab nagu Baari Paavo. No ärkasin ühel ilusal hommikul üles ja näed, oligi, seisis seal keset tuba!

Eks ma ikka pingutan! Kõvast pilliharjutamisest lähevad sageli juuksed lokki. Aga lauluhääle kohta ei oska ma miskit kosta!

Eesti rahvas tunneb Sind hetkel kõikse paremini folkrockpunkloori bändi Zetod frontmanina? No seleta palun lugejale lahti, mis imeloom see "folkrockpunkloor" on.

See on pigem iseloom. Kui lisad traditsioonilisele folkloorile ühe osa rokki ja ühe osa punkki siis võibki juhtuda, et saad mingisuguse miksi. Meie saime sellise, mida "Zetod" teevad.
Ja mis tunne on olla nii populaarse bändi frontman?

Pole kõige hullem! MASU ajal käib kah.

Pabistad sa enne kontserti? Või lähed lavale nagu julge hunt, rind juba enne rasvane?

Praegu ei pabista ja samas tark ei torma! Aga alati ootan, millal saan muusikat mängida inimestele, kes on kokku tulnud head muusikat kuulama.

Kas naisfännid liiga ei kipu tegema? (Sellele küsimusele ei pea vastama, kui see tundub kuidagi... ee... kroonikalik).

Ükskord tegid, aga siis olin algklassides, ja mul polnud bändi kõrval.

Nüüd aga jatsust! Te tulete 22. jaanuaril Rakvere jatsukohvikusse Viljandi Guitar Trioga. Mis vahe on näiteks VGT-l ja maailmakuulsal California Guitar Triol. Või VGT-l ja Eestis tegutseval Weekend Guitar Triol.

No meie oleme neist poole nooremad? Eelkõige ühendavad neid kolme kooslust kvinthäälestusega kitarrid. CGTs ja VGTs mängivad kõik seda pilli, WGTs ainult Robert Jürjendal.

Mõni sõna teie trio ajaloost.

VGT ühine liikumine sai alguse Viljandi kultuuriakadeemias tegutsevast kitarristuudiost. VGT edastab oma muusikat kvinthäälestusega kitarridel. Selle isepärase häälestuse mõtles saunalaval higistades välja maailmakuulus kitarrist Robert Fripp. „New Standard Tuning“, nagu Fripp seda ise nimetab, „maaletooja“ Eestis on suurepärane kitarrist, õpetaja ja helilooja Robert Jürjendal, kes ühes trioga ka lavalaudadele astub. Kvinthäälestusega kitarri puhul on tegemist täiesti omanäolise pilliga ja kõlad, mis sellest välja annab võluda, on vaimustavad. Esitame enamjaolt R. Jürjendali ja trioliikmete autoriloomingut ning sekka tuntuimate pärimuspalade arranžeeringuid.

Repertuaari? Siia otsa: millised on te enda lemmiklood, nende seast, mida esitate?

Repertuaaris on enamvähem pooleks Robert Jürjendali ja trioliikmete autorilood ja arranžeeringud. Viimasel ajal oleme enamasti proovides uut materjali kinnistanud, mida ma Viljandi Kitarrifestivali ajaks Rootsis vorpisin ja seega on vähemalt minu lemmikud mu oma lood, mida saavad inimesed kuulata ka meie myspace'i lehelt www.myspace.com/viljandiguitartrio

Picasso ütles, et kitarr on kõige erootilisem muusikariist, kuna kitarril on puusad nagu naisel. Igatahes on ta kõvasti pilte maalinud, millel kitarr peal on. Mida või keda klassikaline kitarr sinu jaoks meenutab või tähendab?

Ma ilmselt sarnanen Picassoga, kuna olen suhteliselt õnnelikus abielus oma kitarriga. Aga pigem meenutab kitarr mulle stiilset pannilabidat, liiga suur ainult.

Iseloomusta, ole hea, oma trio ülejäänud liikmeid? Ja ka Robert Jürjendali kohta mõni hea sõna paluks.

Jaan Jaago ja Argo Vals on suurepärased bändikaaslased - vabad, genereerivad, mahedad! Argo on kahtlemata üks andekaimaid noori heliloojaid ja Jaan on kahtlemata üks andekaimaid muusikuid, keda ma tunnen. Robert Jürjendal on kahtlemata omanäoliseim isiksus, muusik, pedagoog, keda ma tunnen. Samuti on ta meie trio oluline mõjutaja ja volüümikas bändikaaslane.

Kuidas oleks setu keeles, et "armas rahvas, tulge aga tulge Rakvere jatsukohvikusse Viljandi kitarritriot kuulama"?

Hää rahvas, tõlkõ õks tulkõ Rakvere njuujorgimuusigapuhvetisse Viländi kiduratriot kullõma!

Ja lõpetuseks. Kui teie kontsert oleks alkohoolne jook, siis milline neist. Hästimekkiv konjak? Pudel peent šampanjat? Mõni vinge kokteil?

Guinness!!

BOX

Jalmar Vabarna

22 aastane

Pilli mängib 12 aastat

Esimene kitarr: vana vene pann, mille kodust nurgast leidis.

Sealt edasi Grafteri akustiline ja nüüd Taylori akustiline kitarr

Bändid kellega aktiivselt tegeleb: Zetod, Klapp, Gjangsta, Viljandi Guitar Trio, Kiwi kvartett (Est/Swe/DK)

Õpib hetkel vahetusüliõpilasena Rootsis Karlstadi Ülikooli Ingesundi Muusikakõrgkoolis, aga muidu TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias.

Oma kõrv on kuningas, seepärast veelkord

http://www.myspace.com/viljandiguitartrio

Mees, kel on sada ja üks sõrme

Rakvere jatsukohvikus toimus ajalooline sündmus (11.12.09). Koos Villu Veski bändiga esines ülikõva bassimees N'Dioba Senegalist, tulevikus võimalik tipptegija.

Kontsert algab. Pea juhuslikultki. Hea, et kohale jõuti. Soome laevast kiputi maha jääma, teed olid libedad. Aga Rakvere jatsurahvas on kohal, teatrikohvik kuulajaid täis. On nende seas noori ja vanu, pakse ja peenikesi, väärikaid ja väljapeetuid, kes pudeli Metaxat lauda tellivad, karvaseid ja sulelisi, kes kraanivett ja rohelist teed lürpavad.

Ühes asjas on nad ühtemoodi. Nad teavad sama, mida teadis Kurt Vonnegut. Kes ühes oma raamatus küsis, et mihuke kingitus Ameerika rahva poolt on laias ilmas kõige armastatum. Ja vastas ise, et selleks on afroameerika jats ja selle tuletised. Ja küsis uuesti, et "mis on jats?". Ning teatas: "See on kõrgema taseme turvaseks.".

Valge põhjamaine šamaan ja must mõnus nõid

Esimene lugu kulub sisseelamise ja publiku kuulatamise peale, aga siis läheb lahti. On tunda: et trummid-klahvid jäävad täna vähe tagaplaanile. Rütmimees Tanel Ruben hoiab kätt täpselt bändi pulsil ja määrab biidi ning jätab ruumi soolodele. Õhtu üllatusesineja Lätist Raimonds Macats intoneerib ja vahetab tämbreid isuga. Umbes nagu inimene ütleks; "Mina lähen täna poodi." Ja siis: "Mina LÄHEN täna poodi.", ja siis "Mina lähen täna POODI." ja paneb siis pika ja palava soolo: "mina lähen tänanana poodidoodi, ja nii edasi ja nii tagasi." Bänd hakkab tasapisi kihisema kui korgi alt valla pääsenud šampanja, publik ka.
Aga jah. Kaks peategijat on täna valge põhjamaine šamaan oma kõverate torudega ja must lõbus võlur, kes naeratades oma kõhu peal keeli patsutab ja sikutab. Villu Veski ja N'Dioba. Nii silma kui kõrva haakub, kuis Veski soolod tiirlevad ja keerlevad nagu käsikivid. Ae-ga-mi-si. Ikka-jälle samasse kohta tagasi jõudes. Punkti, kus kõik kordub ja siis uueks saab.

Ja tema kõrval gruuvib* N'Dioba. Kelle bassiakordid moodustavad peene tikandi, esialgu nagu juhuslikugi, ja siis korraga sünnib sealt mustrimeloodia.

See koostöö, sõbrad lugejad, on võrratu.

Üks lollakas küsimus ja mitu tarka vastust

Intervjuu toimub vaheajal, kui muusikutel jutumahlad juba liikumas. Alustame vestlust loomulikult kõige eksootilisema külalisega - N'Diobaga.

A:E Mu esimene küsimus on vist väga loll. A ma ikka küsiksin selle ära.
N: (N'Dioba naeratab julgustavalt, ülejäänud bänd ootab valvsalt)
AE: Kui ma trummimängijat vaatan, tajun distantsi tema ja ta trummide vahel, teatav vahemaa eraldab ka klahvpillimängijat ja tema instrumenti. Saksiga oleks nagu teised lood, saksofon nagu kasvaks mängija seest välja, nagu hingepikendus.
Ja teie bassimängu vaadates, on

mu sisetunne on õige,
kui tahaksin väita, et basskitarr on teile nagu kehaosa?
(murelikult) On see väga loll küsimus?
N: Jah, see on nii.
AE: Ma olen nii loll.
N: Ei. Ei-ei-ei.
Tuleb välja, et N'Dioba esimene vastus kõlas ikka basskitarri kohta, ah, kergendus!
N: (Naerab) Jah, see on mu seltsimees. Mu satelliit.
AE: On ta mees- või naissoost? ("He or she?" N'Dioba on siiani rääkinud kitarrist "it")
N: Naissoost. (Vastus on kiire ja kindel.)
AE: On tal ka oma nimi, nagu inimesel?
N: Ta on mulle armas küll, aga nime tal pole sellist erilist. See on Fenderi jatsubass, Marcus Milleri signatuuriga! (Basskitarride seas väga kõva sõna!)
AE: Millal oma kullakesega kohtusite?
N: Aastal 2000.
AE: Ja olete siiani üksteisele truud?
N: (Naerab) Siin kontserdil on mul tema kaasas.
AE: Te kindlasti teate kuulsat USA kirjanikku Toni Morrisoni. Nobeli preemia laureaat, esimene must naine, kes sai kirjandusnobeli, feminist?
N: Kes? Toni...? Ei, ei tea teda.
AE: Ta on nii kuulus. Isegi eesti keeles on tal kaks raamatut välja antud (võtab raamatud välja, näitab.) Ühel nimeks muide "Džäss".
N: (õnnetult) Ei tea.
AE: Kama kaks. Aga. TM on väitnud, et must inimene koosneb kolmest kolmandikust. Pealispinnal on haridus, ühiskond, see, mis õpetatud ja õpitud. Sügavamal on religioon. Kõik need laulud Jeesusest, eks ole. Ja kõige all, keskmes, on Aafrika ürgne teadmine, nõiausk. On see jutt õige?

N: Jah, nii see võib olla.

AE: Millises vahekorras teis need kolm komponenti on?
N: (siiralt) Ma ei tea. Muusikat ma õppinud ei ole. Ma hakkasin ise pilli mängima. Proovisin algul lihtsamaid pille ja. Nii ta läks.
AE: Vapustav. Selline tase. Ausalt vapustav.
N:(muheleb - nagu häbelik väike poiss, kes on ootamatult kiita saanud, ja seepeale palub siinkirjutaja luba küsida sama asja teiste bändimeeste käest. Esimesena Villu Veskilt. Tema vastus on pikk ja põhjalik.
Kokkuvõttena: muusikalist haridust N'Diobal ei ole, ta on looduslaps. Ja sedapidi on suurim osa temast see Aafrika juurikas, müstiline, meie jaos eksootiline, mille me ammuilma unustanud oleme, mis siis, et ise kõik sealsamast Aafrikast pärit oleme. Veski räägib veel vahepeal loo, kuidas ta esimest korda N'Diobaga mängima sattus. Kusagil jam-sessionil. Saksimängija, nagu ikka, seisab laval esireas, ülejäänud torud ja rütmigrupp ja taustvokaal tema taga. "Korraga tundsin, hea kindel tunne on mängida," lausub Veski, ta näole ilmub hetkeks toonane üllatunud ilme. "Piilusin selja taha, vaatasin, laval on uus bassimees - N´Dioba."
"No selge, see magus pähkel saab lehte pistetud," mõtleb leheneeger, ja on juba tõttamas teiste bändimeeste juurde, aga Villu Veski, põhjalik Muhu mees, kutsub ta korrale. "Su küsimus oli kolmeosaline. Kolmandale osale on mul vastamata.
AE: Vabandan.
VV: Religioonist rääkides. Ehk on huvitav ära märkida, et N'Dioba pole kristlane, ta on veendunud musulman. Võib olla on see isegi ajaloolise väärtusega fakt: arvatavasti esineb täna Rakvere jatsukohviku laval esimest korda ajaloos mustanahaline muhameedlasest bassimees.
AE: (veidi isegi pidulikult) See saab ära märgitud, ma luban. Mispeale VV ta vallale lubab. Huh.
Trummimeeste kohta räägib linnalegend, et nemad on peaaegu kõnevõimetud. Loll jutt suhu tagasi. Sest Tanel Rubeni kohta see igatahes ei käi. Temagi tunnustab õhtu staari, ja lisab selgituseks:" Mis see minu ülesanne bändis on? Väga lihtne. Ma ei tohi end provotseerida lasta, rütmist kõrvale minna. Ja koos N'Diobaga on see nii kerge."
Küsitlemata on kvarteti viimane liige, pianist Raimons Macats. Macutsile kukub sülle järgmine pähkel:
AE: Kui vaatan laval musta meest ja valget meest koos, mõtlen, et ei tea, kas valgel mehel sihukese temperamendi pärast kade ei hakka?

RM: (maru rahulikult) Ei hakka. Jazz on sulam, keegi peab ka külmavereline olema. Sedasorti kadedust pole mina kunagi tundnud." Ja nii edasi ja nii tagasi.
Kõige armsam Macatsi juures on taas tema intoneerimine, kerge läti aktsent, mida kirjeldada on raske, mida peab lihtsalt teadma. Ja kui kõik lätlased nõnda rahulikult asja võtavad nagu Macats, pole Lätiga lugu nii hull ühti. Sedakorda ei kõnele ma mitte jatsulises, vaid poliitilises plaanis.

Oh, see aafrika keel, see on nii ilus.
Kontsert läheb edasi ja aina paremaks. N´Dioba lumivalge naeratus sätendab nagu jõulutulestik kadedakstegevalt kaugele ja asub konkureerima Tarvast valgustavate prozektoritega. Ta tantsiskleb, tirib bassikeeli, laulab.
Õelda, et ta teeb seda aafrika keeles, ja et seda on võluv kuulata, oleks tobe. Sest nagu väitis pärast mu veetlev kaaslanna sel kontserdil (isiklik tütar noh, et mõni lugejaist siinkohal ei tea mis järeldusi ei teeks):

" Tegin wikipedias taustauuringut. Ta laulis tõenäoliselt volofi keeles ja ma armastan tõenäoliselt volofi keelt. - ei tahaks nagu öelda, et armastan aafrika keelte kõla, sest absurd oleks, kui keegi väidaks, et ta armastab euroopa keelte kõla. Muidugi võib seda ka väita. Aga mis see tähendaks siis? Et ta armastab hispaania, inglise, setu, albaania ja leedu, ja muid keeli? Kõik ühes potis koos. Öäk, on ju."

Küsimisi
N'Dioba oma maispeissi leheküljel on eeskujudena ära märkinud Jaco Pastoriuse ja Richard Bona. Viimast N'Dioba meenutabki oma esinemislaadilt. Pehmus ja järeleandmatus, sulnis olek ning voolav vokaal. Kas on ta eesmärgiks olla väike Bona? Või julgeb ta iseeneseks saada?!
Millal tulevad Mezzo või Nat' Geo kanalil ekraanile muusikavideod, millel esineja nime puhul jookseb ekraani all riba: N´Dioba - Senegal. Ma ei tea. Aga tean: kui mees seda tahab, siis tulevad.
Ootame, vaatame.
Mõtleme ja loodame.
Kannatame.
Ja elame kaua.
Siis näeme.

Alla ja üles
Teatrimäelt koos tütrega alla astudes tuleb pähe kõige olulisem kõsimus. See, mis pagan võtaks, intervjuus küsimata jäi.
"Mees, sa mängid seda oma pilli nii kuramuse hästi... Mitu sõrme sul on, mees, ah?"
Kõnnime vaikides. Korraga lausun: "Sa ju tead küll, kui väga mulle meeldib jatsu ajal soolodele toeks vaikselt nipsu lasta?"

"Ikka," muigab mu neiuke.

"Aga tead mis," lisan ma pärast pausi.

"No-oh," aimab tütar mu hääletoonist juba ette midagi erilist tulemas.
"Nende soolode saatel ma ei suutnud."
"No näed siis."

Me kõnnime allapoole, tee on libe ja lumine, aga meis on tunne, et astume pika sammuga mingi vahva tipu poole ja raskusjõud on miskipärast häbenema hakanud ja korraks kuhugi peitu pugenud.

*gruuvima - sisemiselt tantsisklema, end õõtsutamata, muusikastiil, mis paneb kuulajad ja muusikud endid tantsima ja õõtsuma

BÄND
N'Dioba (Senegal): basskitarr, djembe, võrratu vokaal
Villu Veski (Muhu); kolm saksofoni, djembe, jutuvestja
Raimonds Macats (Riia): klahvpillid, suupill
Tanel Ruben (Tallinn): trummid ja rütmipillid
Helimeheks oli Rakvere Suur Imekõrv Elmar Sats

Me nupumehed kõik, juhhei

Lisaks painavalt heale bassibiidile, mis luuüdi raputab ja sind endase imeb, on siin sees LUGU.
Meist enestest, nendest faking mäking nuppudest, mida me iga päev vajutame, ilma et neist mõtleksime.

Ma ei kasuta enamasti seda va g-tähega algavat sõna (geniaalne) elusolendite kohta (mõned erandid siiski on), aga selle kamba kohta ... pean enesega võitlema, et seda mitte teha. Jah, ma saan endast võitu, aga kiustasus, see on suur.

Kordamisküsimused kontrolltööks:

Kui nupud räägiksid, kõik need rohelised ja kandilised, vajalikud ja mittevajalikud, siis millest?

Kus elab Kõikide Nuppude Isa?
Aga kuidas on lood Nuppude Emaga?
(Lisaküsimus anatoomiatunniks: kuidas nupud paljunevad?
Lisaküsimus usuõpetustunniks: Kuidas loodi kõige esimene nupp?
Kumb oli enne, nupp või vajutaja?)

Kas nupud teavad, et me neid vajutame?
Teavad nad, mida nad meie jaoks väljastavad?

Mitut nuppu vajutad päeva jooksul sina (ja kas klahvid on ka nupud?)?

Kus elab kõige tähtsam nupp?

Mida ütleb ülemine nupp alumisele?
jne



Pildil: Christine Nupp, oletatav kõikide nuppude ema.

Seisab vennike, töllakil mokk

Mängime sellist mõttemängu.
Plaadipoodi siseneb mees, kes on neegrivihkaja.
Tema vanaisa oli Ku-Klux-Klanis, tema ema oli SS ohvitser, ta isa tegi koonduslaagris inimkatseid, ta ise on albiinost neonats. (Üldse ei imestaks, kui sihuke tüüp mööda maamuna ringi töllerdaks, aga selle üle imestaks küll, et maamuna sihukest kannab.)
Ja too mehike üritab osta plaati, mis ei oleks täpivõrragi seotud musta muusikaga.

Diskorütmidest ja isegi Anne Veskist paneb ta külmalt mööda. Sest disko - mis on see muud, kui puhas biit ja kõik, milles on rütm, (teame meie, tean'b isegi tema) tuleb Aafrikast.

Jatsust jätab ta põlglikult vahele Louis Armstrongi ja Ella Fitzgeraldi ning teised nendenahalised, küll aga paelub teda Vana Sinisilma Sinatra kutsuv naeratus. Seepeale, kuidas Sinatra üht sama fraasi kordab ja leelotab nagu ürgema savannis öise lõkke ääres, ta kõrvade vahel ohulambikest ei sütti.

Oletame, et mehike näpib pikalt mõnd Eminemi plaati. Hehee! Ta mudib seda pikalt. Valge ja blond mees, aarialike näojoontega. Lõpuks tekib ta kahe eraldiseisva ajuraku vahel ühendus ning ta saab aru, et ta hoiab käes räpiplaati. Ptüi, raisk.

Venelasi mees ei armasta, aga venelased tunduvad kuidagi ohutult neegirkauged. Ja Võssotski Greatest Hits on vist kindla peale minek. Mis siis, et need kolm akordi ja ka kõrilaul on maailma kõige esimeste lauljate eripäraks.

Heavy metal! Yeahawk! See on valge mehe kraam. Scorpions ja KISS. Yeahawk! Pidu ja pillid. Ssa sssaatana ssssabaalune! Õige kraam.

Heavy olekski puhas valge mehe värk, kui jätaksime sest muusikast välja pikad ja korduvad bassirifid ning need maskilaadsed näomaalingud. Ja siis veel need pikad bluusilikud ballaadid.

Hm. Kui kuulaks klassikat? Jama värk muidugi, aga kuidagi neegrivaba. Jah, aga kahjuks pärinevad esimesed muusikaga seotud arheoloogised leiud jällegi sealtsamalt Tumedalt Mandrilt. Kõik need luust tehtud flöödid ja.

Eh, kahju hakkab sihukesest meeleheitel kodeperemehest.

Jätame selle tobeda mõttemängu koos tema tobeda tegelasega parem katki-

Kõrgema taseme turvaseks

Aus olles ei vajaks see video lisanduseba ühtegi sõna või tähte.

Aga kui juba ütlemiseks läks, siis olgu, tsiteerime kurti Vonnegutti:

"Ja milline Ameerika kingitus ülejäänud maailmale on maailmas tegelikult kõige hinnatum? Selleks on afroameerika jats ja selle tuletised. Mis on minu määratlus jatsu kohta? "Kõrgema taseme turvaseks".


Oo, ja mida frakki Frank kannab, ja orkester ka.

Vanameister kohe oskab

Sting lauljana peaaegu et ei kõneta mind. Siin loos ta seda teeb, aga see pole põhiline.

Kusjuures ilus lugu, mis on muidugi oluline.
Aga pole põhiline. Nagu juba öeldud sai.

Loodetavasti jäi see kellelegi meelde.

Kõrvadesse, ka silmadesse, hakkab kinni üks ja sama, samasamasama asi:
harmoonia,
tasakaal,
rahu.
(Oi, kolm asja tegelt.
Pahan. Pahana pahan!)

Vist igatsen seda koostööd, mis noort suurmeistrit suure vanameistriga seob. Ja seda harmooniat ja rahu Stingi näojoontes.
Või kuidagi nii.

Loodetavasti saite juba ise kõigest aru.
Kui mitte kõigest, siis sellest ehk ikka, et.

Mis on oluline ja mis on põhiline.

Must meeldetuletus

N'Diobale

"...üligruuvimees on ikka," ütleb keegi. Teine, veidi hiljem:
"Mida pehme hääl."

"Tead, kus mulle meeldib
aafrika keele kõla." - "Noh,
see on sama, kui sa ütleks,
et sulle meeldib
euroopa keele kõla.
Leedu, soome, albaania, baski,
hispaania, saksa ja retroromaani ja...,
kõik ühes potis." - "Öäk." Naeravad.

Mõtted gruuvivad. Sest mees gruuvis.
Hästi, pehmelt, kindlalt. Ülikõva
gruuvimees.

Mees tuli Aafrikast. Põõsa alt,
puu otsast. Kas nagu me kõik: puu
otsast. Või sealt ülevalt. Me kõik.

Siis oleks nagu lootust. Lähevad
mäest alla: "Sa tead küll, kui väga
meeldib mulle soolodele saateks
nipsu lasta, sedasi omaette." - "Ikka." -
"Nende soolode saatel ma ei suut."
"No näed siis."

N'Dioba maispeiss igaühe oma kuningliku kõrva jaoks

Pipi teeb ooperit

Pärast Astrid Lindgreni lahkumist puuduvad Pipi Pikksuka elust igat sugu täpsemad andmed.

Nagu on näha juuresolevalt videolt on ta juuksekasv tänu toorete munade ohtrale pähemäärimisele suurepärane, nähtavasti ta ka joob neid mune toorelt, seda ämbrite kaupa, sest ta sopran on võrratumast võrra tumm.



P.S. Orkestris vilksatavad vaataja silme eest läbi ka Tommy, Annika ja härra Nilsson ning on kuulda hobuse hirnumist...

Frank Zappa tuleb Viljandi folgile.....

ja jah..

...astub autost välja ja ...

...näeks see välja umbes sedasi...


...(eriti alates 0.46 sekundist)...

aga muidugimõista...

...on see kõigest...

...mõttemäng...

...parim mängude seast...




...eriti alates sekundist 46...

... ja jah

Hull juba enne aastat 1984

Pange kõrvaga tähele seda meest,
koos temaga me viibime
hip hopi ja tecno
sünniallika läheduses

Pange silmaga tähele
kaasaegset tantsu,
Dali mõjutusi,
animatsioonitehnikat,
ja kui olete asja
lõpuni vaadanud,
no palun
kerige korraks tagasi
esimeste kaadriteni.

Aasta oli siis
1983.


Mis toimub teie kodus, kui te kodunt väljas olete?
Ei miskit erilist.
Kas olete selles nii kindel? Ka nüüd, pärast selle video vaatamist?

Mul elab Kundas sõber K

Mul elab Kundas üks sõber.

Ta meenutab välimuselt esimese video lauljannat (Ka tema huvitub matemaatikast)


Seespoolt meenutab ta teise video sisemust.


Kui mu sõber tõmbab vesipiipu, tulevad talle pähe hääd mõtted. Aga selles pole erilist miskit. Eriline on mu sõbra puhul see, et tema teeb oma mõtted teoks.

Ta on mulle lausa kallis.

Olen elule ja maailmale tänulik, et sihuke persoon siin maamuna peal ringi silkab.
Mingu tal ikka hästi.

Dylan ja hiphop

Dylan olla hiljuti and intervjuu, ja mainind sääl, et peab räpist.
"Ma ei kuularäpiraadioid, räpiplaate ega käi räpikontsertidel, aga mulle meeldib riimimine puhtalt riimimise pärast. Minu arvates on see hämmastav kunstivorm."

Nii ongi, sama siin.

kena oleks old, kui see sissekanne riimitud oleks old, aga näe, pold see päev, kus jookseks riim, mõte lõpeb siin.

Võtke kätte taskurätid, pange valmis käterätid

Sest see laul on
nii kurb
nii kurb

Otši tšjornõje...
... ah, kak ljublju ja vas..
kak bajus ja vas...

Steiner musavideos`?!

Ja vaadake, millise jada ta lõpetab.

Algab Aristotelesega...

Jahmatav! (Link viib Sergio Cammariere kodukale, video vasakul - Carovane, videoclip.)

Kas vend (SC) on Steiner koolis käinud või mis?

Vaene laps

"Ma olin neli aastat laulnud ja staariks polnud saanud. Hakkasin juba arvama, et mind ei avastatagi. Kuid siis saabus preili (Diana) Ross mu karjääri päästma."

Nii ütles 10 aastane Michael Jackson.

Allikas: "Vibe Parimad intervjuud 1992-2007" Kirjastus Üle Õla 2009