On vaan kaksi tapaa harrastaa seksia oikea ja väärä
Vana hea Sleepy Sleepers, surematu klassika. Eriti naljaks on see, mis toimub esimese minuti kahekümne kolmandamal sekundil Ja lugu ise rokib ka kõrva jaoks täiega
Meie pere koosneb piimavasikatest. Joome Läti piima, põhimõtteliselt. Odavam, maitselt norm.
Läksin Säästukasse piima järele.Ladusin seljakoti täis, tulin poest välja. Hm. Poeskäimine teeb kõhu õõnsaks. Ennäe, Hesburger. "Üks suur ja soe juustu peekoni burks, olge nii lahke."
Kõndisin burksi haugates bussipeatusesse, buss kohe tuli, ronisin peale, seal seisis geoloog, suured kilekotid maas, sõitis taaraautomaadi poole.
Kuis ta terve tee mu burksi vaatas. Oh, kurat, mees ei saanud selt pilku ära ka siis, kui burksi juba nahka olin pistnud. Mis sest, et see mulle vahepeal kurku kinni kippus jääma.
Mis kuradi riigis me elame? Kes seda valitseb? Kuradima Kolm Paksu, nagu Juri Oleša lasteraamatus?Ise me need paksud oleme.
Leedi Agatha on mu südamele endiselt armas, ent tema raamatute lugemisest olen ammu loobunud.
Christie retsept on ju see, et mõrvar peab ilmuma tegelaste sekka esimesel kümnel leheküljel. Loed need läbi, valid välja kõige süütuma ja sõbralikuma tüübi, lappad siva lõpuni ning pihtas-põhjas! Enamasti.
Ruth Rendelli on nimetatud Christie mantlipärijaks, aga pigem kannab ta kasukat. Ohtrate salataskutega. Eks aeg ole ka edasi läinud, kriminaalromaan ise keerukamaks kasvanud ja kirjutajad samuti. Mäletan, kusagil kümme aastat tagasi lappasin raamatupoes Rendelli koostatud psühhopaatidest kirjandustegelaste antoloogiat, oli seal ikka rahvast koos, alates Medeiast, lõpetades Rappija Jaaguga. Teine tore ja meeliköitev raamat oli tal veel, selline populaarteaduslik, sarimõrvarite välimääraja, kah tujutõstev ja kena lugemine.
Nii et Rendell teab, kellest kirjutab. Ikka inspektor Wexfordist (see kaabuga onu pildi pääl). "Looritatus" kõnnib Wexford kaubahalli sisseoste tegema, noh, suht koht samasugusesse koht kui suvaline Selver, ehkki see asub Sussexi äärelinnas, kõnnib välja ka, kuigi vahepeal on parklasse tekkinud värske laip. Kusjuures, Wexford, va teravasilm ja kogenud inspektor, seda ei märka.
Kära puhkeb mitu head tundi hiljem, kui värske laiba avastab üks kaubahalli viimastest külastajatest. Muidugi selgub, et mõrvariks kõlbab enamik kaubakeskuse klientidest.
Wexford on üks sümpaatsemaid kriminaliste inglise krimkades. Tema eriti DNA ja kondisaagimise peale ei looda, inimesed ja nende elud on see, kust kuritegu välja kasvab, õide puhkeb ja lõpuks ka kurjategija enese alla neelab. Lihtsalt, mingil hetkel juhtub, et : "Ta tegi läbi ühe niisuguse nihke, mis on inimese ajutegevuse tähelepanuväärseim omadus, oteskui oleks kangi tõestetud ja uus pilt paika loksatanud, või nagu oleks kaleidoskoopi raputatud." Neid sõnu kasutab Rendell küll ühe kurjategija kohta, ent sama hästi sobivad need ka peategelase sisse vaatamiseks.
Kas ka teie, armsad lugejad, enese juures säärast omadust olete täheldanud. Ah et seni mitte?
Siis kohe ei teagi, mida teile soovitada. Et kas minge ja lööge keegi mättasse? Või minge ja uurige, miks keegi mättasse löödi. Või lugege mõnda inspektor Wexfordi müsteeriumi. Mismoodi seal Maire Aunaste omaaegses reisisaates ajal öeldigi. Sellise karmi politseiniku häälega. Ah jaa: valik on sinu.
Ei saa veel lisamata jätta, "Looritatus" ilmub kurjategija välja esimesel 15 lehekülje jooksul. Seega - kena hommage auväärt Agathale.
Antiik-Kreeka, kui võtta seda riigina, koosnes erinevatest maakondadest. Nende seas olid Sparta ja Lakoonia.
Sparta on tänapäeval meile tuntud fakti poolest, et seal visati "väärarenguga" imikud pärast sündi kaljudelt surnuks, veel on "spartalikud eluviisid" sõnapaar, mida järjest enam unustatakse, ja muidugi nood 300 uhket ja allaandmatut meest, kes mäekitsuses Pärsia armeed oma elu hinnaga kinni suutsid hoida, ning kelle auks siina on pandud mälestuskivi tekstiga - "Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale teade:/ täitsime tõotuse siin, langenud viimseni me." (Johannes Semperi tõlge, mälu järgi osundasin).
Lakoonia andis panuse maailma kõnekunsti. Lakoonia elanikke treeniti rääkima asjast, väljendama end lakooniliselt.
Mingil hetkel tulid Sparta saadikud Lakoonia omavalitsusjuhtide juurde ja ütlesid:" Me kuulutame teile sõja. Tuleme teile kogu oma väega kallale. Nii et andke parem kohe alla. Sest kui me teie maa vallutame, siis tapame kõik teie mehed ja lapsed ja vägistame teie naised. Kuime teist võitu saame, meie halastust ei tunne. Seega, andke heaga alla ja hakake meile maksu maksma.
Lakoonia riigijuhid kuulasid spartalaste pika tiraadi ära ja vastasid sellele ühe sõnaga: "Kui."
Eile vaatasin TV-3 uudistest, kuidas Edgar Savisaar analüüsis Eesti meedia olukorda. Tundus, et rääkimapanevaks jõuks oli asjaolu, et Kruuda oli sunnitud oma ajakirjad sulgema ning Savisaar tajus ohtu jääda ilma isiklikust propagandatorust. Huvipakkuv aga, või mis huvipakkuv, tarretamapanev oli lause (oleksite pidanud kuulma Savisaare hääletooni): "On selge, et Keskerakonna võimuletulek järgmistel valimistel on vältimatu, kui valijad seda tahavad.
Mu ema (82), ea poolest Savisaare põhilisse toetusgruppi kuuluv, käib juba aastaid valimas selleks, et anda hääl kesikute vastu. Ma ise ka.
Mulle meeldivad mõnedki Keskerakonna ideed (astmeline tulumaks ntx), aga see, läbi mille nad tegutsevad on mu jaoks must Spiel. Keeldun sellele kaasa aitamast.
"Nüüd alustame kasvatuslike möngudega,"
teatas Koduvana rangel häälel.
Muumitroll vädistas õudusest õlgu
ja pleektatsud vaatasid Koduvana poole
liikumatu pilguga.
(Tsiteeritud mälu järgi)
Pildil Muumipere ja My ja Nuuskmõmmik,
kes üritavad meeltäraheitlikult
minema tõtates
kasvatuslikke mänge vältida
Spiel ehk špiil, nagu Priit seda väljendit oma viimases kirjas mulle kasutas, misasi see on. Mäletate, istusime Pihlaka kohvikus, panime pühvliaasta soove kirja. Ja ma pahvatasin: "Mina soovin, et ma saaks lõpuks ometi aru, mida tähendab see neetud Spiel, millega Vahing, Unt ja Hermaküla ja need teised hullud kogu aeg tegelesid!" Ja lisasin, pöördudes Priidu poole: "Seleta mulle see asi ära, hiljem, ausalt."
Istusimegi pärastpoole Priiduga kahekesi teise laua taha, jäin teda ootavalt vaatama. Pärast pisikest pausi ja kerget ohet lausus Priit: "Spiel, see on.... Inimese mäng inimesega."
Viimases kirjas saatis Priit mulle tsitaadi: "Mäng on tõeline ja ainuke tee iseenda tegeliku minani." (Vaino Vahing)
Olen nõus. Olen tänulik. Lisaksin. Nii nagu eksisteerib must ja valge maagia, eksisteerib ka must ja valge Spiel. See Spiel, mille põhiliselt Vahing juhtis, oli mustapoolne.
Samas, aeg oli selline. Kõik pidi olema norm, igaüks pidi olema ühesugune, kandma nõukogude inimese hingelist univormi. Nemad olid esimesed, kes näitasid teistsuguse võimalikkust. "Au ja kuulsus meie vapratele teerajajatele." (Salinger)
Mis muudab Spieli mustaks?
Omakasupüüdlus. Tänapäeval kohtab Spieli pea kõikjal ühiskonnas. Sest Spielis sisaldub tubli annust manipulatsiooni. Reklaam, ajalehtede netikujundus, tele- ja raadio saatekõllid, kaupluste vaateaknad, pudelisildid, piimapakid ............................, ............................., ........................... (täida lüngad ise), see on manipulatsioon, ja enamasti omakasupüüdlik.
Esineb ka valget Spieli. Toon näite, ja ärge pange tähele, et ise selles osaline olen.
Asi algas sellest, et käisime sõpradega tihti Alutaguse metsades (loe Valgehobuse mäel) matkamas. Ühel esimestest kordadest tuli hää sõber Taavi metsa ja tal oli peas hallist plastmassist ja kuldsete sarvedega viikingikiiver. Teate küll, mänguasjapoed on neid täis.
Tagasiteel jalutas meile metsa vahel vastu noorpaar. Küll nemad jõllitasid Taavit ja tema kiivrit. Taavit rõõmustas see väga, meid teised muigasime ka. (Aasta oli siis umbes 1992, mingitest Tolkieni maailmal põhinevatest mängudest ei teatud Eestis veel muhvigi, meie ka ei teand.)
Nüüd uuritagu järgnevat fotot.
Seltskond asutab end suusaretkele. Et aga niisama suusatamine on igavavõitu, kannavad osavõtjad kostüüme ja parukaid.
Eriti naljaks oli suusaretkel muide noorhärra koerakesega, kel seljas on oma toonase sõbranna öösärk. Ta armastab riske ning sõitis alla kõrgetest mägedest. Seda tehes lasi ta end poolkükki, paistis, nagu istuks keegi vanaldane leedi poti peal.
Teised suusatajad ütlesid meid nähes:" Hullud!"
Mis neist hulludest on saanud?
Noor daam vasakult, Sille (ma ei mäleta ta abielupõlve nime kohe mitte), on väga vahvas abielus, viimaste andmete kohaselt oli ta lasteaiakasvataja lasteaias, kus käivad võõrkeelsed lapsed. Rõõmsameelne neiu lillakas dressis, Airiin Demir, ootab hetkel kuulu järgi teist last. Ta elab Norras, peab psühholoogiametit, milles teda väga kõrgelt hinnatakse, on abielus äärmiselt sümpaatse ja huvitava Türgi mehega (keda hüütakse Johniks, sest need türgi nimed, teate... :), nad plaanivad nüüd Eestisse tagasi kolida. Airiin on olnud üks mu Rootsi keele õpetajatest.
Härra koerakesega, Tauno Gund, elas tükk aega Kreekas, millises maakera punktis ta hetkel viibib, ei teagi. Tauno on kreeka-õigeusu preester, õnnelikus abielus, laste kohta andmed puuduvad.
Pildistaja, kui ma ei eksi, oli see Henn Ruukel, on Skypeis mingi kõva pomo, tohutult kihvt isa, õudselt mõnus ja rahulik mees igas asendis.
Taavi, kellest enne juttu oli, ta teeb ilusaid asju, on disainimees reklaamifirmas,, tema kavand eesti krooni müntidele pääses kümne parema hulka omal ajal. Ta on pärisisa oma kasutütrele ja mõnna isa oma pärispojale.
See mees, "pikk kui latt, loll kui tatt". teda ma tunnen ka päris hästi, aga temast ma ei viitsi rääkida.
Mis neid kõiki ühendab?
Õige. Nad on maitsenud valget Spieli.
Mis ühendab Vahingut, Unti ja Hermaküla veel peale Spieli ning teatri- ja kirjandushuvi?
Nende suremise viis. Hermaküla poos end üles. Unt suri maksavähki, ta näol peegeldus ärevus ja rahutus, (kirjeldas Ingo Normet) , Vahingu kustumise kohta ma täpselt ei tea, aga ma usun, seegi pall veeres umbes samasse auku.
"Au ja kuulsus meie vapratele teerajajatele".
Mis ühendab valge Spieli mängijaid? Homo vita ludenseid? Valgeid mänge mängivaid inimesi?
Noh, loodan, ma ei sõnu ära, aga eile, kui Maria mul külas käis, laususin:" Mina tahan elada rõõmsa, nutika ja reipa vanainimesena 89 aastaseks, siis kokku kukkuda ja päevapealt ära kustuda. Ja mu matustel peab nalja saama! Ne dai boh, kui seal kõva häälega naerda ei möirata".
Seega. Otsige üles oma 2047. aasta kalendermärkmikud ja tehke sinna sissekanne:" Andry matused. Mõelda välja hea nali." Sest muidu ajan end kirstus tudisedes püsti ja hakkan kõva häälega kõiki oma habemega anekdoote pajatama. Kuna valehambaid, mis ma selle aja peale juba kindlasti oman, mulle suhu pole kaasa pandud, saab see olema üks tüütu ja arusaamatu lalisemine. Hoidku jumal selle eest. (Ja huvitav, kas nii pikad kirstud, nagu mulle vaja läheb, in juba selleks ajaks seeriatootmisse jõudnud?)
Selle nimel tuleb muidugi pingutada. Aga asi on seda väärt. Mõtlen muidugi XXXXLLLL mõõdus kirstude seeriatootmisse juurutamist.
Vaatasin eile õhtul VH 1, sealt tuli Final Countdowni sarjas 50 parimat autodega seotud musavideot, päris põnev oli, aga läksin magama, enne kui asi esikümneni jõudis, haigutasin küll tükk aega visalt ja rammisin Une-Matile kõhtu, et esikümme ära näha, aga Une-Mati tegi andis mulle mingil hetkel kiire lõuahaagi, mis pildi tasku viis.
Mu isiklikud parimad autolaulud oleksid olnud 3 "Alanis Morrisette ja "Ironic". Alanis on siin oma nelikrollis nii lustlik ja mängurõõmus, et teeb mul alati tuju heaks, kui seda videot näen. Mõnikord piisab lihtsalt selle video peale mõtlemisestki. Lisaks, no kõva tekst.
2. R.E.M. "Everybody Hurts". Kuninglik hümn elamise valust ja allaandmatusest ja... Need sissepiilumised inimeste mõttemaailma ülelibiseva kaamera abil, läbi sisemonoloogide. R.E.M.-i frontman Michael Stipe on rääkinud, et talle on kirjutanud mitmed inimesed, kes on kavatsenud enesetappu teha ja peale selle laulu kuulamist oma plaanist loobusid. "Everybody hurts and everybody cries .. sometimes... don't throw your hand... hang on. Kahju, et ma juutjuubist originaalvideot ei leidnud.
And the winner is
1.Janis Joplin ja "Mercedes-Benz" Terav, räigelt ja rögisevalt satiiriline, okseleajavalt täpne, aktuaalse sõnumiga seni, kuni kapitalism kestab ja inimene on kasuahne. Ka kõige lihtsam võimalus eitada jumalat. "Et ma palvetasin ja palvetasin, aga ei ole mul Mersut. Seega, jumalat pole." Mispeale tasuks vestluspartnerile vastata:" Aga color TV sul ju on."
Ausalt öeldes ei meeldi mulle koostada esikolmikuid, vaid esinelikuid. Täna hommikul leidsin MTV-st neljanda autolaulu. Bändilt, keda ma eales asjaks pole pidanud. Aga muss on hea, plikad mängivad oma rolli hästi, väga meisterlikult keritakse pinget üles, lõpp on loomulik, aga ahastamapanev nagu Thelmal ja Loiusel, ja need maastikud, need maastikud. Olen ju ise kaks aastat Siberis elanud. Lisaväärtusena: klipp on algselt tehtud vene keeles ning kes hoolega jälgib, näeb ka ise, et lauljanna suu ütleb mitte "Not Gonna get us", vaid "Nas ne daganjajut).
Kas on mõni hea autolaul, mida teisedki teada võiks? Ühe neist panin pealkirjaks (Queen), aga minu esinelikusse see trügida ei suudaks.
Tänud Priidule (Priit Pärna jänesepildiga märgi eest) ja Peetrile (soovi eest, et Nickelback esineks Vallimäel)
Tänases "Postimehes" ilmus Valner Valmelt asjalik lugu"jänesemaksust".Soovitan.
Ei suutnud end pidada ja kirjutasin loo taha ka kommi. Kes tahab, võib lugeda, kolmas komm on minult. Parandan ka väikese vea: Tšehhis ei toimunud mitte purpurrevolutsioon, nagu kommentaaris kirjutasin, vaid sametrevolutsioon. Ülemisel pildil pajatab Vaclav Havel Mick Jaggerile, Charlie Wattsile ja (minu lemmikule) Keith Richardile, et rokimees olla on muidugi lahe, aga presidendiametil on ka omad võlud. Ülemise pildi all oleval pildil räägivad Lou Reed ja Vaclav naistest ja muust olulisest.
Mäletate stseeni !Viimasest reliikiviast", kus Eve Kivi mängitud nunn tunnistab Siimule kloostri tagaukse juures, et kardab pattu teha.
"Mis asi see patt on?" imestab Siim siiralt.
"No kallista mind natuke, siis näed," vastab nunnake.
Siim kallistabki teda. Ja möirgab sinna otsa naerda, nii et kloostri seinad kahvatuvad, et see ka mõni patt.
Olen pidanun ennastki mingitel aegadel väga-väga patuseks, väga-väga, aga tuleb vist välja, et asjatult:)
Sest lugesin Veiko Märka intervjuud Jaan Toomingaga, osundan siinkohal:
Veiko Märka küsib: "Uku Masing on teile ilmselt väga tähtis isik. Teie novellis “Taevatee”, mis ilmus septembrikuu Loomingus, on Masingu moto. Olete ka öelnud, et Masing oli eesti rahva vägevaim vaim."
Jaan Tooming vastab: Jah. Kindlasti on ta võimsam kirjanik kui Shakespeare. Aga meie ei oska tema omapära hinnata. See on maailma teoloogia 20. sajandi tipp – koos Saksa teoloogi Rudolf Bultmanniga.
Masingu haare on suurem kui Bultmannil, sest viimane tegeles ainult läänekristlusega, Masing aga ka taosimi ja budismiga. Ja see keelteoskus! Ta ei teadnud ise, mitut keelt oskab – räägitakse kuuekümnest –, aga väitis, et õpib uue keele selgeks kolme kuuga. Ükskõik, mida ma küsida võisin, tema oskas alati vastata. Ta küsis veel nii: kas te tahate, et ma vastan teile nii nagu teised või nii nagu mina? Loomulikult valisin teise variandi.
Kas teil mõni näide on meeles?
Tahtsin teada, mis on patt. Arvatakse ju, et patt on seksuaalsusega seotud, seks on patt, aga mina olin nooruses väga seksilembeline. Võtsin julguse kokku ja küsisin Masingult. Tema vastas: patt on see, kui sa täna targem ei ole kui eile. See lahendas kõik.
Mitte et ma öelduga sada prossa nõus oleks. Juba see paneb õlgu kehitama, kui keegi kedagi keleestki suuremaks peab.
Aga samas, milline kergendus, ja samas, tõeprotsent tundub vastuses ikkagi meeletult suur.
