Itaalia, Põts ja p*ts :)

kui mu kallim käis algkoolis, siis nad pidid kord käsitöö tunnis heegeldama käpiknukke. ta käis waldorfkoolis, kus nii poistel kui pliksidel oli koos käsitöötund, nendes tundides õpiti koos heegeldama ja kuduma (kui rääkida võrdsest suhtumisest poistesse ja  tüdrukutesse koolide poolt, siis pange seda eriti tähele waldorfkoolides, ha-ha).

kõik käpiknukud pidid olema metsaloomad ja mu tol a`al tulevane kallim heegeldas põdra. muide, see on eriti tema moodi, heegeldada üks tatrapudruvärvi põdrake (hiljem ta andis oma põdrale nime - Põts, talk about creativity!). mu kallima ema hankis põdra tarvis ka valget karvast käsitöötraati, et Põts saaks endale sarved.

see majesteetlik loomake (kellest mul kahjuks fotot ei ole, veel) anti mulle kaasa ükskord, kui mu kallim juba oli mu kallim ning pidin reisima Itaaliasse kümneks päevaks. olin reisil oma perega, kes ka tutvusid põtsiga, kuna vedasin teda endaga kaasa igale poole (sest igatsesin oma kallima järele niiii-iii väga).

igatsus kasvas meie reisi keskmisteks päevadeks nii suureks, et Põts magas öökapil mu voodi kõrval. enne uinumist sosistasin talle ükskord: "Oh, Põts!" ja mu vend teisest toa nurgast oma voodist sositas: "Mida sa ropendad!"

Itaalias oli väga ilus, käisime Milanos, siis viis päeva Dolomiitides suusatamas ja pärast sõitsime Toskaanas ringi, oli märts ja salaja ma armusin oliivisaludesse.

igatahes on see väga mehine, kui mehed (eriti 8-aastased nunnud meie tulevased...) suudavad mitte mõelda, et käsitöö on tüdrukutele ja nemad end sellele positsioonile ei alanda! ma armastan lisaks oliivisaludele väga oma kallimat ja neid mehi, kes oskavad süüa teha ning saavad ise pükstele nööbi ette õmblemisega hakkama. VOT!