Sügav vagu napil põllul

Kui mõtlen raamatuvirnale, mille möödunud aasta jooksul läbi kammisin, siis onJuurika 101 albumit nende seast üks kiiremini silme ette kerkijaid. Vägev elamus. Oli ja on.

Ma armastan lugejana ootamatuid fakte ja sügavaid seoseid. Teadasaamine, et “Kukerpille” varustas väljamaa folkmuusika plaatidega Inglismaal elav legendaarse punase viiuldaja Eduard Sõrmuse lesk... heh. Mõnes muus kultuuris oleks see liin ammu romaaniks kirjutatud.
Ma armastan kiireid ja vaimukaid võrdlusi. Kui keegi paneb kirja, et “Smilers” leiab alati eksimatult publiku G-punkti üles, “Terminaator” asendab selle aga innuka kaissukippumisega, ma ruigan mõnust ja võtan kirjapaneja ees maha mitu mütsi.

Muidugi ma virisen ka. Nende 101 plaadi seas on asju, mida mina mingil juhul kuulata ei viitsi. Beibepopp näiteks. Elu on selleks liiga lühike.J a Sven Lõhmus ikka nii tegija ei ole, nagu ta Juurele tundub, siiamaani vähemalt. No ja metal ja heavy, need pole minu teetassid ega -sordid. Mulle antagu jatsu, folki, trubaduure ja barde. Aga kas see popipõllule ka mahuks? Mnjah, võtan virina pooleldi tagasi.

Ja siianii pole ma küll osaniud välja nuputada levižanri, mida Juur valgustamata oleks jätnud. Iga liin saab oma pai ja patsutuse kätte. Ja see on kõva sõna, demonstreerib kirjutaja teadmist ja oskust tasakaalu säilitada ka pilvelõhkujate vahele tõmmatud köiejupil. Taas kukub paar mütsi põrandale.

Ent. Põnevam kui plaadiloetelu, on selle raamatu puhul kirjutaja enda isiksus. Ma arvan, et mitte ainult minu jaoks. Juur on ju avalik kuju, teda tunnevad kirjud koerad ja tuvastavad isegi end pildituks jkamminud joodikud. Wim Wenders õpetas kunagi (mitte mulle, Roman Baskinile), et kui filmi vaadata, siis näeb vaadates ka seda inimest, kes filmi taga. Nii ongi. Siit raamatust paistab kenasti välja, mis mehega tegemist.

Aga ega tea ka. Googeldage ja vaadake Juurest tehtud fotosid. Suuremal osal neist vaatab ta kaamerasse, omal käed risti rinnal. Mida sa varjad mees? Miks sa ei ava end oma publikule. Kas sinus pulbitsevad salapahed, mis tõusevad pinnale kui kuuvalgetel öödel kusagil äärelinna patumülkas püherdad. Ei tea, ei tea.

Aga polegi tähtis. Lõppude lõpuks loeb ju välimus, kas pole.

See on mees, kellele elu on lill. Või isegi "suur lilleaed" Läheb läbi rukkipõllu, laseb vilet, lõõb lepakaikaga nõgesid ja maltsa kahte lehte. Igapäevases elus ja igalaupäevases “Postimehe” naljalisas.
See mees märkab maailma ja oskab asju meeles pidada, järjekindlalt. Oskab nende asjade kohta teravalt öelda, ära panna, nii et klaasid klirisevad ja lollid ja kurdidki punastavad. Kuradima kummalisel kombel on selles kõigepanemises sooja hoolivust., sealt vaatab vastu isegi nihuke pateetiline nähtus nagu mission impossible - maailma parendamise soov. (Ehkki siinkohal kergitab Juurikas ise, kui ta seda lugu lugema juhtub, imestunult kulmu.

Eesti rahva paremad pojad ja tütred võiksid sellise olemisviisi peale tihedamini mõelda, end sellest nakatada lasta. Ärge propageerige gripivaktsiini, meil oleks teistlaadi süsti tarvis hoopis. Tuleks rahvuslikule tervisele kasuks;, vaimsele, füüsilisele.

Muidugi on Juurel isiksusena omad konksud ka küljes. Selge see, ta pole ju monument, inimene ikkagi. A ta võtab oma konkse ja kannatusi ka kuidagi mõnuga. Nii vähemalt paistab kõrvalt vaadates. Ja mõnikord kannatab Juurikas verbaalse mölapidamatuse käes, aga selles teda süüdistada ei maksa, kuna ta vanaema on Polkovniku Lesk.

Muusika juurde tagasi tulles:: raisk, kui õhuke on Eesti popkultuur.!!! Luban omalt poolt - kui järgmisel kolmapäeval Viking lotoga jackpoti võidan, eraldan sellest paar miljonit, mille eesr saab vähemalt aasta aega kaasaegset kutuuriajakirja välja anda. Midagi sinna kanti, nende horisontide suunas, mida valgustavad Wired, Mojo, või Uncut:. Üritaks vähemalt.

vanad mehed teavad, millest räägivad: Osho ja Sokrates

filosoofiline lugu (ja ta on seda, kuna jutt on Sokratesest): Sokratese juurde tuleb üks mees ja ütleb: "Sinu sõber, kellega sa hästi läbi saad, on sind tagaselja mustanud ja rääkinud midagi sinu kohta ja ma arvan, et peaksid seda kuulma!"

Sokrates vastab: "Enne, kui mulle sellest räägid, mõtle kolmele sõelale: tõde, headus ja vajalikkus. Kui see, mida tahad mulle rääkida, ei tule läbi kasvõi ühestki sõelast, siis ma ei taha kuulda, mida tahad öelda."

ja selline lugu ongi! kui asi pole tõde, ei ole hea uudis ega ka vajalik, või on ainult kaks neist kolmest, siis ei tasu tast üldse rääkida.

olen nõus, sest kui me maailmas räägiksime ainult sellest. ei, kui meedia kirjutaks ainult absoluutset tõde, mis oleks hea ja vajalik teada, siis inimesed võibolla ei taks Iraagi sõjast, tõsi küll. aga võibolla ei olekski Iraagis sõda!

teisalt jälle. kuulsin seda lugu juhtumisi ühelt kenalt targalt naiselt, ning tänu Andryle, kes mind kaasa kutsus selle naise - Moonika, juurde. pärast, kui olime Moonika kodust ära läinud, jalutasime Andryga Viru keskusesse, kust ta läks bussi peale.

ja head-aegaks ütles, Andry, kellele oli ka see lugu südamesse jäänud, et kirjuta mulle ikka... kui see, mida tahad öelda on: tõde ja hea ja vajalik. seega ma pole Andryle kirjutanud.

ning täna ma kirjutasin ühe üsna ebamugava ülestunnistuse ühele inimesele, kellel võibolla ei olnud ka vaja seda kuulda, aga kuna mul olu vaja see tõde temani toimetada, et saaksin süümepiinadeta elada, kuna hakkasin nüüd ausaks... siis paraku pidin temaga jagama midagi halvamaigulist - muidugi sõltub vaatevinklist ka, kas asi on halb või hea ja kellele millal...

sest vahel on nii, et läheb kolm aastat mööda ja siis alles saad aru, mida nt. Osho ütleb, kui ta soovitab (ja Jumal tänatud geniaalsuse eest, see on Tõsi, ta on seda soovitanud:) esmalt karju, laula või lalise välja see tekst, eestikeelne, või väljamõeldud keeles - mis iganes peab Sinu suust välja tulema ning siis heida end maapinnale pikali ja saa üheks Maailmakõiksusega.

olen teinud seda esimest osa päriselt, ja samal puhul tegin maapinnale heitmise - metsiku ja vaba - oma mõtteis, kuna oli veel liiga varaevad, et Emakese Maaga armatsema minna... ning tundsin end palju paremini kohe. Ausalt!

i knew it!

kui kallim saadab mulle e-kirja, mis ütleb mu kohta "magus piff" ja selle pöördumise all on link (klikkige linki, et postituse sisust aru saada), siis ma ei ole pahane, et ta mind pifiks nimetab. teadke ka uuemad lugejad, et mu kallim on Eero. (igaks juhuks teavitasin, võibolla keegi ei tea...)

Itaalia, Põts ja p*ts :)

kui mu kallim käis algkoolis, siis nad pidid kord käsitöö tunnis heegeldama käpiknukke. ta käis waldorfkoolis, kus nii poistel kui pliksidel oli koos käsitöötund, nendes tundides õpiti koos heegeldama ja kuduma (kui rääkida võrdsest suhtumisest poistesse ja  tüdrukutesse koolide poolt, siis pange seda eriti tähele waldorfkoolides, ha-ha).

kõik käpiknukud pidid olema metsaloomad ja mu tol a`al tulevane kallim heegeldas põdra. muide, see on eriti tema moodi, heegeldada üks tatrapudruvärvi põdrake (hiljem ta andis oma põdrale nime - Põts, talk about creativity!). mu kallima ema hankis põdra tarvis ka valget karvast käsitöötraati, et Põts saaks endale sarved.

see majesteetlik loomake (kellest mul kahjuks fotot ei ole, veel) anti mulle kaasa ükskord, kui mu kallim juba oli mu kallim ning pidin reisima Itaaliasse kümneks päevaks. olin reisil oma perega, kes ka tutvusid põtsiga, kuna vedasin teda endaga kaasa igale poole (sest igatsesin oma kallima järele niiii-iii väga).

igatsus kasvas meie reisi keskmisteks päevadeks nii suureks, et Põts magas öökapil mu voodi kõrval. enne uinumist sosistasin talle ükskord: "Oh, Põts!" ja mu vend teisest toa nurgast oma voodist sositas: "Mida sa ropendad!"

Itaalias oli väga ilus, käisime Milanos, siis viis päeva Dolomiitides suusatamas ja pärast sõitsime Toskaanas ringi, oli märts ja salaja ma armusin oliivisaludesse.

igatahes on see väga mehine, kui mehed (eriti 8-aastased nunnud meie tulevased...) suudavad mitte mõelda, et käsitöö on tüdrukutele ja nemad end sellele positsioonile ei alanda! ma armastan lisaks oliivisaludele väga oma kallimat ja neid mehi, kes oskavad süüa teha ning saavad ise pükstele nööbi ette õmblemisega hakkama. VOT!

Tervislikust toitumisest ehk kuhu on peidetud mehed

Klassiõdesid on mul olnud üsna palju, aga alles viimaste nädalate jooksul olen ma enamikuga neist lähemalt tutvunud. Mõned neist, tuleb välja, on üliandekad kasatšokitantsijad. Kuid minu lemmikuks läbi aastate on ikkagi jäänud Tema.

Mulle tundub, et poolehoid pole ainult minupoolne, vaid tihti lausa minu poole. Sest aina tihedamini juhtub Tema mulle oma eramuresid usaldama.

Vene keele tunnis pihtis Ta järgmise loo:

„Tead, ma käisin hiljuti Tallinnas riidepoes. Ja ma nägin seal sellist meest! Ta seisis leti taga, oli vist müüja. Aga no sa ei kujuta ette ka, missugune see mees oli! Ta oli täiesti eriline. Ma vaatasin teda. Meil tekkis kohe side. Tema vaatas mind vastu. Sa ei saa küll aru, aga ta oli lihtsalt niiii ilus mees. Meie vahel kohe tekkis mingi side.

Ma ei saanud oma silmi talt ära pöörata, no sa ei kujuta ette ka, milline mees see oli. No ja siis ma seisin seal ja vaatasin talle otsa, naeratasin. Siis hakkasin silmadega allapoole liikuma.

Jõudsin ta nimesildini ja pidin šoki saama. Tead mis seal kirjas oli?!?

Ene!

MA PIDIN ŠOKI SAAMA!

Mina vaatan ilusat meest ja siis tuleb välja, et ta on naine. Mida see tähendab?!? Kas ma olen lesbi? Miks see siis peab alati niimoodi olema? Miks kõik ilusad mehed peavad naised olema?“

Mina jäin nõutuks. Ma ei osanud teda kuidagi aidata, veidi halb tunnegi oli selle pärast. Õnneks Tema ei pannud mu saamatust tähele ning juba vahetunnis saime minna puhvetisse porgandit ostma, mis on uus hitt-toode ja maksab vaid 1.50.-.

Ja selle postituse eesmärk oligi teilt küsida, et kas teie kooli puhvetis ka porgandit ja õuna müüakse lisaks saiakestele. Noo?