esmaspäev, 19. jaanuar 2009

rühmatöö

ühes loengus meile räägiti, et rühmatöös on alati neli etappi: forming, storming, norming ja performing. esimene on siis kokku saamine, formuleerumine; teises perioodis tekivad lahkhelid ja vaidlused näiteks tööülesandest aru saamise pärast jne, see on väga oluline etapp, mis tuleb läbi teha, siis saab kõik selgemaks; kolmandas etapis toimub normaliseerumine, üksteisega harjutakse ära ja saadakse tuttavaks; viimane on oma grupi töö esitlemine, esinemine ühtse rühmana ja rääkimine sellest, mida tehti ja kuidas.
etapid on erineva pikkusega erinevatel rühmadel, mõni etapp võib ka vahele jääda või väga lühike olla. ja sellised etapid, olen märganud, ei esine mitte ainult rühmatöödes, vaid vist ka inimsuhetes. näide: poiss ja tüdruk märkavad teineteist, tunduvad üksteisele huvitavad. mõistetakse, et tahetakse koos olla ja üksteise setlskonda nauditakse. käiakse kinos, teatris, kohvikus. koos veedetud ajaga moodustub kas iseenesest või mõlemate kokkuleppel PAAR. nüüd nad käivad. tahes-tahtmata tuleb tülisid ja arusaamatusi selle kohta, kas nad peaksid õpside ees julgema käest kinni hoida ja kas musitada üldse või ainult näiteks reedeti. kui asjad selged, normaliseerub olukord kuni järgmise storming-etapini (sest etapid võivad ka korduda erinevate asjade pärast). igatahes lõppude lõpuks, kui kõik läheb ootuspäraselt ja need kaks inimest on tõepoolest teineteisele mõeldud, nad kas hakkavad koos elama, abielluvad või lasevad oma paariselu "ära registreerida". see on nö performing, millega öeldakse perele ja sõpradele, et me oleme nüüdsest koos ja armastame üksteist. aga kuna inimeste vaheline suhe võib kesta sada aastat, tuleb neid etappe veel ja veel.

ma arvan, et on nii. mida te arvate?

2 kommentaari:

andry ütles ...

:)

eero ütles ...

ma arvan et on nii.