esmaspäev, 19. jaanuar 2009

Spiel, must ja valge




"Nüüd alustame kasvatuslike möngudega,"
teatas Koduvana rangel häälel.
Muumitroll vädistas õudusest õlgu
ja pleektatsud vaatasid Koduvana poole
liikumatu pilguga.
(Tsiteeritud mälu järgi)

Pildil Muumipere ja My ja Nuuskmõmmik,
kes üritavad meeltäraheitlikult
minema tõtates
kasvatuslikke mänge vältida

Spiel ehk špiil, nagu Priit seda väljendit oma viimases kirjas mulle kasutas, misasi see on. Mäletate, istusime Pihlaka kohvikus, panime pühvliaasta soove kirja. Ja ma pahvatasin: "Mina soovin,
et ma saaks lõpuks ometi aru, mida tähendab see neetud Spiel, millega Vahing, Unt ja Hermaküla ja need teised hullud kogu aeg tegelesid!" Ja lisasin, pöördudes Priidu poole: "Seleta mulle see asi ära, hiljem, ausalt."

Istusimegi pärastpoole Priiduga kahekesi teise laua taha, jäin teda ootavalt vaatama. Pärast pisikest pausi ja kerget ohet lausus Priit: "Spiel, see on.... Inimese mäng inimesega."

Viimases kirjas saatis Priit mulle tsitaadi:
"Mäng on tõeline ja ainuke tee iseenda tegeliku minani." (Vaino Vahing)

Olen nõus. Olen tänulik. Lisaksin. Nii nagu eksisteerib must ja valge maagia, eksisteerib ka must ja valge Spiel. See Spiel, mille põhiliselt Vahing juhtis, oli mustapoolne.

Samas, aeg oli selline. Kõik pidi olema norm, igaüks pidi olema ühesugune, kandma nõukogude inimese hingelist univormi. Nemad olid esimesed, kes näitasid teistsuguse võimalikkust. "Au ja kuulsus meie vapratele teerajajatele." (Salinger)

Mis muudab Spieli mustaks?
Omakasupüüdlus. Tänapäeval kohtab Spieli pea kõikjal ühiskonnas. Sest Spielis sisaldub tubli annust manipulatsiooni. Reklaam, ajalehtede netikujundus, tele- ja raadio saatekõllid, kaupluste vaateaknad, pudelisildid, piimapakid ............................, ............................., ........................... (täida lüngad ise), see on manipulatsioon, ja enamasti omakasupüüdlik.


Esineb ka valget Spieli. Toon näite, ja ärge pange tähele, et ise selles osaline olen.

Asi algas sellest, et käisime sõpradega tihti Alutaguse metsades (loe Valgehobuse mäel) matkamas. Ühel esimestest kordadest tuli hää sõber Taavi metsa ja tal oli peas hallist plastmassist ja kuldsete sarvedega viikingikiiver. Teate küll, mänguasjapoed on neid täis.

Tagasiteel jalutas meile metsa vahel vastu noorpaar. Küll nemad jõllitasid Taavit ja tema kiivrit. Taavit rõõmustas see väga, meid teised muigasime ka. (Aasta oli siis umbes 1992, mingitest Tolkieni maailmal põhinevatest mängudest ei teatud Eestis veel muhvigi, meie ka ei teand.)

Nüüd uuritagu järgnevat fotot.


Seltskond asutab end suusaretkele. Et aga niisama suusatamine on igavavõitu, kannavad osavõtjad kostüüme ja parukaid.
Eriti naljaks oli suusaretkel muide noorhärra koerakesega, kel seljas on oma toonase sõbranna öösärk. Ta armastab riske ning sõitis alla kõrgetest mägedest. Seda tehes lasi ta end poolkükki, paistis, nagu istuks keegi vanaldane leedi poti peal.

Teised suusatajad ütlesid meid nähes:" Hullud!"

Mis neist hulludest on saanud?
Noor daam vasakult, Sille (ma ei mäleta ta abielupõlve nime kohe mitte), on väga vahvas abielus, viimaste andmete kohaselt oli ta lasteaiakasvataja lasteaias, kus käivad võõrkeelsed lapsed. Rõõmsameelne neiu lillakas dressis, Airiin Demir, ootab hetkel kuulu järgi teist last. Ta elab Norras, peab psühholoogiametit, milles teda väga kõrgelt hinnatakse, on abielus äärmiselt sümpaatse ja huvitava Türgi mehega (keda hüütakse Johniks, sest need türgi nimed, teate... :), nad plaanivad nüüd Eestisse tagasi kolida. Airiin on olnud üks mu Rootsi keele õpetajatest.
Härra koerakesega, Tauno Gund, elas tükk aega Kreekas, millises maakera punktis ta hetkel viibib, ei teagi. Tauno on kreeka-õigeusu preester, õnnelikus abielus, laste kohta andmed puuduvad.
Pildistaja, kui ma ei eksi, oli see Henn Ruukel, on Skypeis mingi kõva pomo, tohutult kihvt isa, õudselt mõnus ja rahulik mees igas asendis.
Taavi, kellest enne juttu oli, ta teeb ilusaid asju
, on disainimees reklaamifirmas,, tema kavand eesti krooni müntidele pääses kümne parema hulka omal ajal. Ta on pärisisa oma kasutütrele ja mõnna isa oma pärispojale.
See mees, "pikk kui latt, loll kui tatt". teda ma tunnen ka päris hästi, aga temast ma ei viitsi rääkida.

Mis neid kõiki ühendab?
Õige. Nad on maitsenud valget Spieli.

Mis ühendab Vahingut, Unti ja Hermaküla veel peale Spieli ning teatri- ja kirjandushuvi?
Nende suremise viis. Hermaküla poos end üles. Unt suri maksavähki, ta näol peegeldus ärevus ja rahutus, (kirjeldas Ingo Normet) , Vahingu kustumise kohta ma täpselt ei tea, aga ma usun, seegi pall veeres umbes samasse auku.

"Au ja kuulsus meie vapratele teerajajatele".

Mis ühendab valge Spieli mängijaid? Homo vita ludenseid? Valgeid mänge mängivaid inimesi?
Noh, loodan, ma ei sõnu ära, aga eile, kui Maria mul külas käis, laususin:" Mina tahan elada rõõmsa, nutika ja reipa vanainimesena 89 aastaseks, siis kokku kukkuda ja päevapealt ära kustuda. Ja mu matustel peab nalja saama! Ne dai boh, kui seal kõva häälega naerda ei möirata".

Seega. Otsige üles oma 2047. aasta kalendermärkmikud ja tehke sinna sissekanne:" Andry matused. Mõelda välja hea nali." Sest muidu ajan end kirstus tudisedes püsti ja hakkan kõva häälega kõiki oma habemega anekdoote pajatama. Kuna valehambaid, mis ma selle aja peale juba kindlasti oman, mulle suhu pole kaasa pandud, saab see olema üks tüütu ja arusaamatu lalisemine. Hoidku jumal selle eest. (Ja huvitav, kas nii pikad kirstud, nagu mulle vaja läheb, in juba selleks ajaks seeriatootmisse jõudnud?)

Selle nimel tuleb muidugi pingutada. Aga asi on seda väärt. Mõtlen muidugi XXXXLLLL mõõdus kirstude seeriatootmisse juurutamist.

12 kommentaari:

taavet ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
taavet ütles ...

Kas vara pole juba matuseid orgunnima hakata? Kuigi kirstuga läheb viimasele hetkele jättes kyll keeruliseks. Aga ära sa nekroloogi pärast muretse, see tuleb kindlasti vägev :)

Valge spiel-see on küll nagu rusikas silma-auku. Nii oligi. Ja muuseas-neid viikingikiivreid polnud siis YLDSE veel Eestit saada.

Ps. eelmine post läks maha kirjavikade pärast. piinlik.

Maria ütles ...

kuule, ma tulen küll su matusele hea naljaga. loodetavasti kuuleb Tiina ka seda.

andry ütles ...

taavetile
No ma ei ole su eesti keele õps enam

Mariale
Meil on Tiinaga kokku lepitud, et katsume enam vähem samal ajal asjad kokku panna ja ära kolida. Aga loota ju võib.

Priit ütles ...

Loodan, et Su matused tulevad sama toredad ja lõbusad kui olid Mati Undi omad - viimastest räägitakse ikka väga lõbusaid lugusid. Näiteks - Undi viimased dramaturgiaüliõpilased istusid Metsakalmistul pärast kolme mullapeotäie viskamist aiale ja aed kukkus raginaga ümber. Mispeale surnuaiatäis Undi (elusaid) mälestajaid naerust kõveras oli. Asjaosalised arvavad endiselt, et Unt ise aia ümberkukkumise organiseeris.

Anonüümne ütles ...

Tere Andry,

tänan kutse eest!

Kahjuks ei tea lubada.

Mõned minu sugulased hakkavad matustel alati filosofeerima, et miks meie matused on nii kurvad, aga indialastel on see hoopis suur rõõmupäev.

Mina arvan, et meil kurvastatakse selle pärast, et ise veel elus ollakse. Seega teatud kadeduse moment lööb välja.

Nemad seal Indias aga võtavad viimast, ning rõõmustavad kadunukese eest, sest see enam rõõmustada teatavasti ei saa. Samal ajal kujutavad nad veel endale ette, et nad on ka ise surnud, ja rõõmustavad seetõttu, ning lisaks veel seetõttu, et näevad, et ikka veel surrakse, järelikult siis võib iga üks enese kohta arvata, et küllap siis suren mina ka ükskord, seega on põhjust rõõmustamiseks.

Ei tea mida kreeka-vene spetsialistid sellest asjast arvavad?

Kurbus lööb ikkagi välja puhtast kadedusest.

Kujuta ise ette kui pead seal seisma ja omas mõttes kogu aeg mõtlema, et näe kui lahe viimase peal kirst, mul sellist nagu nii ei saa olema.

Omaette laastavalt mõjub ka see ignorantne lõust, mis sinu suhtes on täiesti ükskõikne,

Mulle aga on kadedus fundamentaalne isikuomadus, ja säärastes olukordades lööb see kolossaalselt välja.

Veidi leevendab ehk see leebe muusika, mis säärastel üritustel kõlab.

http://www.youtube.com/watch?v=Dn4qjTVT4j8

Tervitades Kristjan.

Unknown ütles ...

sadoka kommentaari peale meenub järgmine:
küsimus: miks eesti meeste keskmine iga on nii madal?

vastus: nad rohkem ei taha.

miskipärast ei rääkinud andry, mis on saanud pildil olevast koerast. nimelt temast on saanud tänaseks muld. nimi oli tal Tontus, kutsuti ka Pekiks ja Juuliuseks. istus tagumine jalg üle põlve ja oli lõtvate kommetega. igati mäletamistväärt ühesõnaga.

loogilinehenn.

taavet ütles ...

Ps.Juuliusel olid nukrad silmad ka. Vaatas sellise kurva näoga otsa ja ohver (vaadeldav) kyhveldas talle kogu oma toiduportsjoni taldrikult põrandale.

Ma ei leia et matused väga lõbusad yritused peaksid olema. Eriti kui mõni noorem tegelane ära rändab.

Anonüümne ütles ...

Jumaluke, mul jättis lõunatunnil su pealkirja tõttu süda löögi vahele :D

Aga see projekt/blog on siin eksamite vahel tõsiselt huvitav lugeda.

Ja kiire remargi korras - see meediaklubi laagrileht, mis blogis lingitud oli, see oli veel kirsiks. Tordil (ei, pitsal, eelistatavalt hakkliha!).
Mitmel-setmel erialasel põhjusel oli see mulle sisu ja teostuse mõttes huvitav.

Küsisid vist kunagi, kas ja kus kuulata saab mind. http://elekter.planet.ee/?page_id=247 on nüüd mõned intervjuud ja libaintervjuud üleval, see viimane tööpõld on eriti huvitav, saan reedesse hommikusaatesse sketše kirjutada, mis on mul mingi ammuse unistuse täitumine vist :)

Kalle

andry ütles ...

Armas Priit

Tänan hea idee eest, lisan nimekirja

Kulla Kristjan
Luban sulle, et lasen end toppida odavasse pappkirstu ja üritan vältida ignorantset lõusta.

Hea Henn
Tänan Sind Juliuse perekonna nimel nekroloogi eest. Juliuse elukommete lõtvus ja tema ohjedamatu söögiisu vääriksid tegelikult omaette kösitlust, mis peaks olema monumentaalses vormis.

Taavi.
Minagi olen tundnud sügavat kurba, kui keegi noor on surnud. Aga nalja teen ma siin ju iseenda arvel, eks ole.

Ja teine asi, Eesti matusekultuur on ikka nõme küll. Mul suri onupoeg Tiit.
Pärnamäe kalmistu. Krematoorium.
Kaks ust. Mõlema ukse kohal elektrooniline tabloo, ühe kohal kellaaeg 10.30 ja lahkunu nimi, teisel tablool Tiit Ervald 11.00

Hüvastijätt oli lausestampidega täispikitud biograafia lihtsalt.

Nii ka ikka ei saa.
Ja mina tahan tõesti, et enamik aeg mu matustest läheks huumori pääle. Ilusat ja harrast tundehetke paluks ka ja natsa ilusat muusikat.

Aga siis...

Anonüümne ütles ...

Njah, mina tahaksin 110 aastaselt kosmoses surra.

Hea vaikne ja näeks maailma selles suursuguses ja võimsas olekus.

Kristjan Laes ütles ...

http://www.youtube.com/watch?v=8woXUa2VRQE