laupäev, 14. veebruar 2009


Lärmakas reedeõhtuses Pihalakas tõotasin ma laupäeva õhtuks valmis vorpida oma esimese postituse. Alustasin neli tundi tagasi.


Mõtlesin kirjutada, kuidas ma oma semudele sõbrapäevaks moosisaiu kinkisin. Siis mõtlesin, et peaks uuesti mõtlema. Jõudsin loomadeni. On see nädal ju ometi olnud väga loomane-loomakas-loomalik. (Pealegi, astu sisse ruumi, kus on kaheksa koertakutsikat ja naudi seda tähelepanu, mis su osaks saab, nii populaarne pole sa juba ammu olnud.) Aga kuidas sobib minusugusel loomapõlguril kassidest ja koertest kirjutada?


Tunde möödus, jõudnud polnud kuhugi.


There is something you must always remember. You are braver than you believe, stronger than you seem, and smarter than you think. Olin jälle Puhhi ja ta semude arukusi imetlemas. Need sellid oskavad lihtsalt, kuid ometi põhjapanevalt, kõik olulise sõnadesse panna. Ei mingeid üleliigseid keerukusi.


It is more fun to talk with someone who doesn't use long, difficult words but rather short, easy words like "What about lunch?"

I don't see much sense in that," said Rabbit. "No," said Pooh humbly, "there isn't. But there was going to be when I began it. It's just that something happened to it along the way.

If the person you are talking to doesn't appear to be listening, be patient. It may simply be that he has a small piece of fluff in his ear.


Ikka mitte miskit.

Väike idee siiski oli. Äkki polnudki keegi mu lubadust postitada kuulnud.

Igaks juhuks ei hakanud riskima.


Hakkasin hoopis blogi vanemates postitustes tuhnima. Teen seda ikka aeg-ajalt ühte ja teist pidi. Alustan vanematest või avan suvalise kuu.. Seekord mõtlesin, et vaatan, mida Priidrik on kirjutanud.

Oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi-oi.

Küll oli naljakas.

Proovige ka.


Minul aga ikka mitte miskit.


Moraal? Ära ole nagu mina nii totter, tohmakas, jabur, tõlbivõitu, poole mutsuga, pururumal, puruloll, toruloll, püstirumal, püstiloll, loll nagu saabas (lauajalg, labakinnas, oinas)(vaata veel). On palju mõistikumaid asju teha, kui tunde paaniliselt mõelda, millest kirjutada. Ja ka tõenäosus geniaalsusteks on nullilähedane.

3 kommentaari:

andry ütles ...

Ot sa nunnu
Kohe nii tõsiselt võtab asja
Aga Sa tekitasid oma postitusega kaks uut labelit: "karupoeg Puhh" ja "filosoofia"

Mis veel huvitav. Eestis on küllaltki suur ringkond inimesi, kes tsiteerivad teadagi keda: "Oled sa oma hommikuse konjakijoomise maha jätnud?", "Sinu häbematult kallites kuklites peaks olema tunduvalt enam kaneeli", "Ema, kui ma väiksest peast pean Bosse vanu riideid kandma, kas ma suurest peast pean omale Bosse vana naise võtma?", "Rahu, ainult rahu."

Terves laias ilmas on erakordselt suur seltskond, kes tsiteerib suvalisel hetkel Puhhi. Mingi täiesti võõras inimene võib teha sulle kuskil silla peal ettepaneku mängida laevamängu.

Tead kui lahe see on?!?!?!
So, welcome to club.

Ja mina isiklikult tänan nende tsitaatide eest, ma osasid neist ei teandki

Aga Priidiku postitusi öra enam loe. Nagu kõik Priidiku kirjutatu, see mõjub alandlikukstegevealt ja halvavalt:D

andry ütles ...

õnneks pole viimasel ajal siin blogis täheldatud, et priidik pärleid seakarja ette pilluks

Kristjan Laes ütles ...

Mul on üks poiss Hans. Me loeme temaga igasuguseid ägedaid lasteraamatuid õhtuti, ja tema on selline tohutu enthusiast, et mitte mingil tingimusel kui ainult psüühilise trauma hinnaga on ta nõus ilma sellise õhtuse lugemiseta magama jääma.

Eile juhtus selline lugu kelgumäel. Meil on kodu lähedal üks hüper-super kelgumägi, mis on niivõrd rabav titemägi, et isegi täiskasvanud ei suuda seda maha jätta.
Hans, siis kelgutas seal eila. Miskit moodi ta vihastas seal teiste laste ja nende vanemate peale, ning mäest üles tulles röögatas neist mööda minnes: "Kaabakad!"

Whau!, mõtlesin mina, ning imestasin, et nagu pole sellist sõna enam ei tea kui kaua kedagi rääkimas kuulnud.

Siis aga meenus mulle Rott Graham Greene raamatust "Pajud tuules", mis on minu lemmikraamat.
Nimelt Rott karjatab selles raamatus seal kohas, kus auto nende Hobuse lõhkuma ajab, ja seetõttu vankri purustab, tee peal autole järele tormates: "Kaabakad! Ma kaebad teid kohtusse!"