Millega mõõta progressi ja protsessi

Märkasin lehes pisikest uudist.

http://www.postimees.ee/?id=345066

See tõi mulle meelde ühe teise leheloo.

http://www.virumaateataja.ee/210405/esileht/arvamus/15023865.php

(Milles pole küll loo peategelast antud teemal otseselt tsiteeritud, kuid samasuunaliste mõtteavaldustega too tegelane umbes sel ajal esines.

Tähelepanelik lugeja märkas, et esimeses ja teises loos valitsevatel hoiakutel on oluline vahe.

Kui nüüd keegi suudaks välja mõelda mõõtühiku, millega seda erinevust mõõta, saaksime mõõdupuu, millega mõõta progressi ja protsessi.

Esimeseks olemise rõõm

Lõpetasin kusagi augustikuus teistkordselt Split Secondi mängu.
BTW, see on esimene arvutimäng, milles ma oma pojast tegijam olen.



Selle auks võime kõik koos vaadata maailma ühte esimest arvutimängu. Pidi see aga kõige esimese mängija jaoks põnev olema!

Rääkige sellest oma sõpradele ja lastele ja õdedele-vendadele!

 Eero piilub ajakirjandust peaaegu iga päev

tere, olen Pia Maria Uuetoa. eelmise õppeaasta alguses kohtusin lahedate noortega Rakverest, kes tahtsid kirjutama hakata. nüüd otsime endale uusi liikmeid juurde, kes tahaksid koos meiega igakuiselt täita ühte lehekülge Virumaa Teatajas ja vahepeal laupäeviti kokku saada, ning kirjutamisest rääkida, seda harjutada, õppida, analüüsida, nuumata, paitada, toksida, jne.

teisisõnu, vaadake siia!

meil on ka bloog.

liituge meiega ja te ei kahetse!

Huvitav küsimus

Lugesin Postimehest Sofi Oksase lugu tema esiisast Sitakoti Matsist ja Eesti ning Soome ühiskonnast. Lugu, mis on soomlase jaoks kõnetavam kui eestlasele. Välja arvatud üks asi.

Kui paljud meist teavad, milline konkreetne sündmus või konkreetne lugu on tema perenime saamise taga. Naistega on asi keerulisem, neil see nimi vahetub kergesti, aga mehed.

Magasiini autorid? Mõlemast soost. Magasiini lugejad? Samamoodi mõlemast soost.

Minu jaoks väga põnev küsimus.
Ja vastuseid, neid on mitmeid.

Ning nagu pildi pealt näha, ajab Mats raha kokku veel tänapäevalgi...

Jäneste kiriku esimene arvustus üldse

Tuleviku teatriteadlaste peale mõeldes, kes mitte "Jäneste kiriku", vaid selle esimese blogiarvustajaga tutvust ja uurimust ja igasugust muud põnevat seksi teevad, olgu ära toodud ajalooline tõde:

"Jäneste kiriku" esimene arvustus üldse ilmus kaks päeva peale esietendust, esmaspäeval 09.12.2009 blogis "Teater nõuab nuppu".

Minu enese jaoks oli see kirjatükk liiga tugevalt intellektuaalse kallakuga. Alles teisel vaatamiskorral, viimasest reast mängu jälgides tabasin: jah, Becket ja tema Godot on täitsa olemas, ja puu ka, mille all Vladimir ja Estragon jaurasid.

Ainult et see puu on horisontaali pandud.

Tänud kirjutajale vähemalt tagantjärgi. (Mu esimene reaktsioon, nii suuline kui ka kirjalik, oli veidi karvane ja turris, nagu kaks päeva vihmaveetünnis ligunenud siilipojal, kel hing siiski sisse jäänud.)

Palju õnne Kersti Nigesenile

Vanalinna Hariduskolleegiumi juhataja Kersti Nigesen oli üks kahest, kes sel aastal Aadu Luukase missioonipreemia said.

Oi mul on hea meel ta pärast.

Et olen ise ka selles koolis Kersti alluvana ja Kersti kõrval töötanud, muresid ja rõõmusid jaganud, otsinud ja leidnud, saanud ja kaotanud, mõtteid ja tundeid maast üles korjanud ja neid sinna katki pillanud, ta poegadega koos matkamas käinud ja reklaame teinud, temaga kakelnud ja vaielnud, ta peale urisenud ja aastate pikkuselt tülis olnud, siis ära leppinud...

Kuna me mõlemad lapsed on selles koolis käinud (mitte Kersi ja minu ühised)...

siis on mul sama tunne kui peategelasel Kornei Tšukovski lasteraamatust "Tibu".
Tsiteerin:" Tibu ajas kuke eeskujul pea kuklasse ja kisas: Ki-ki-ki- kii. Olen ka nokamees. Olen ka mokamees. Ja kukkus platsi pepuli lompi tagasi."
Palju õnne, Kersti.

(Edasi läheb raamatus, et Konn aga naeris seda nähes (Ha ha haa. Kuke vastu sa küll ei saa.)


Pildil ülemisel: Kersti Nigesen koos kaasteelisega hariduses ja elus (Ülo Vooglaid on kaasteelise nimi)
Pildil alumisel siinsete ridade kirjutaja;)

2 pead hea, 3 pead parem

Kallele tänud

Panin plaadi peale, kõrv kleepus kõlari külge. Võluvärk, ma ütlen.

Aga milline on olnud tegijate retsept? (Nii küsis valge mehe drillitud mõistus, häh, täiesti loll küsimus, saab ju süüa ka siis, kui kokaraamatute olemasolustki ei tea, aga noh...)

Ei, ei saanud kohe kuidagi oma peaga aru. Küsisin sõbralt, kellele muusika on läbipaistev kui klaas, kes kõrvaga seotud asjust tõesti kõneleda oskab, mis tema oma peaga arvab, ta vastas sedasi:

"Nii nagu Oscaritel jagatakse priise eri kategoorias - režii, operaator, monteerija, nii võiks ka 3 pead saada eriauhinna kaunima kooskõla eest. Kolme pea (ehk siis Annie Risti ehk Müürilille ja Erkki Tero ehk Erro) hääled sobivad mingil füüsikalisel põhjusel hirmus hästi kokku. Nad ei laula pea kordagi duetti, nad kõlavad koos, ujuvad kuskilt elektrost ja naturaalist sisse, siis välja, siis sisse. On mõnikord kaugemal, siis jälle lähemal, ligemal, koos. "Taevaluugid" nende teiselt albumilt on minu jaoks selle 3 pea vooruse essents."

Minu pea ja see vähene hallollus, mis kahe kõrva vahel, sai sest jutust klaarimaks küll, muusika läke paremaks veel. Silme ette ilmus vabana kõrgel õhus täpp, mida enam plaati kuulasin, seda kõrgemale kerkisin ka ise ning silm hakkas seletama, kes see täpselt seal lendab.

Keegi tiivuline, suur, uhke. Kui plaat lõpuni jõudis, pidin kahjuks maanduma, kuid omamoodi oli see ka kasuks, sest nüüd oli mul käepärast lindude välimääraja.

Ent nähtud linnule vastet ma ei leidnud, kõige enam sarnanes sellele Jonathan Livingstoni vaba kajakas, kes mõõtmetelt meenutab pigem albatrossi ja kannab eredaid elektrisiniseid sulgi. Kuid see oli minu isiklik nägemus, minu pea ja minu kõrva koostöö tulemus.
Aga eesti plaadipoodides on nende teine plaat lettidel, netis on lood üleval, loodetavasti esineb see sümpaatne kolmepealine lohe ka mõnel suvisel festaril, vaadake ja armuge oma kõrvaga.

Osalen "Selgeltnägijate tuleproovis"

Lösutasin teleka ees.

Kanal 2 näitas mingit reklaam. Et sügisel et hakkab jooksma mingi saade, kus vaadatakse, kui selgelt keegi näeb. Kõva pappi pidi antama, kes kõige selgemalt näeb ja. Vaata aga!

Palusin ühel lähedasel inimesel tõsta üles suvaline arv näppe. Seda ta ka tegi. Ma nägin, ausõna, töiesti selgelt, et ta oli tõstnud kolm näppu ja ta ise ka oli selle väitega nõus ning kinnitas seda.


Juubeldasime terve perega! Sest nii tegime kindlaks, et ma olen selgeltnägija ning võin saatest osa võtta ja papi endale võtta. Vägev!

Jääge siis meie kanalile, elage mulle kaasa.

P.S. Vähe murelikuks teeb mind asjaolu, et kui hiljem katset pimedas vannitoas kordasime, ei näinud ma isegi seda mitte, mitu näppu ma ise olin üles tõstnud. Aga ma loodan, et nii karme katsumusi saates läbi tegema ei pea.
Kui nii siiski läheb, õnneks aega treenida on, saade ei alga homme.

Ma kaeban naise peale nüüd

Ma olen abielus. Mu naine on väga tore.

(Ma meelega ei kirjutanud: "Mul on tore naine", ta pole minu oma. Ei, ka "mu naine" ei kõla hästi.)

"Ta on tore." Vaat nii on hea.

Ma tunnen teda alates 1. septembrist 1979. Mu pilk ja süda märkasid teda kohe. Ühel aknalaual istumas ja inimesi jälgimas.

Me abiellusime 23. augustil 1985. See oli ühtlasi mu 27. sünnipäev, ja mu naine, ta on mu elu kõige suurem ja parem sünnipäevakink.

Alates sellest päevast oleme abielus olnud. Varsti juba 25 aastat.
Vastuolulises, kuid õnnelikus. See number on suurem kui paistab.

Sest mu naine, ta on tark, ilus, hoolitsev, hea, mis iganes.

Kuid. Ma kaeban tema peale veidi nüüd.

Kogu selle aja jooksul on tal olnud neli harjumust, millega ta mind paremal juhul endast välja viib, kuid mõnikord lausa hulluks ajab.

1. Vannitoas või WCst väljudes jätab ta peaaegu alati tule põlema.
2. Meie WC paber ei ripu seina küljes rullis, vaid on põrandal sesiva aluse puust varda otsas. Sestap, kui vetsupaberi rull otsa saab, ei võta ta mitte kunagi, mitte kunagi tühjakssaanud pabertoru sealt ära, vaid paneb uue rulli rahumeeli sinna otsa. Ja teise. Ja kolmanda.
3. Ta aevastab iga päev (umbes kella kümne paiku, (nagu kellakägu)kas siis hommikul või õhtul) kolm korda järjest, ja teeb seda väga kõvasti, nagu suurtükk. (Freud väidab, et see on seksuaalse rahuldamatuse tundemärk, ma pole nõus, Freud on ennegi eksinud)
4. Kui ta on mingi pikema aja jooksul kodus üksinda, siis leian külmkapi tagaseina äärest kuivanud juustutükke, leivakannikaid, hallitanud porgandeid, mida iganes. Viimati läks meil kapsas külmkapis kasvama.

Kuid nüüd. Nüüd läks ta üle piiride, asus teele uuete Himaalajate poole.
Tulin koju, avasin külmkapi, näen, et armas naine on ostnud süüa ja ka kümnese paki tikke. Ning tikud koos toiduga külmkappi pannud.

Kas selliste tikkudega üldse midagi süüdata saab, mis paar nädalat külmkapis on vedelenud?

Aga polegi vaja midagi süüdata.
Sest meie armuleek ei kustu mitte.

P.S. Pealegi, mul vist on ka omad veidrused. Ma ise pole küll neid täheldanud, aga mine tea...

Pildil Tiina Ervald 1. septembril 1979


Umbes sama on öelnud Ellen Niit järele oma Jaanile, sinna kaugele teisele poole

...............
...............

..............
.............

Kaks tolmukübet ühte sulatus
ja teine teise varal äkki adus
maailma lõpmatuse ulatust.
Kõik kaduviku hirm me meeltest kadus.

Umbtihnikuis öö, päeva vahemail
meid saadab üha armastuse valgus
ja surma hirmutavail ahelail
on küllap lõppki, kui neil on kord algus.

Pisike punane pedomeeter

Pedeomeeter. Jah, selline sõna on täitsa olemas.
Aga ei tähenda seda... Seda noh...

See pole nagu Geigeri loendaja, mille suunad mingile objektile, ja kui see on radioaktiivselt saastatud, hakkab tiksuma.
Nii et pedomeetrit ei saa suunata ühelegi mehele või naisele ning siis skaalalt vaadata, kui palju on subjektis potentsiaalset homosust või lesbisust.

Innokesele ja Irjakesele, jutumärgid algavad, eesti rahva tõe ja õiguse eest võitlejatele, jutumärgid lõpevad, sihuke riistapuu oleks muidugi mokkamööda. Paljudele teistele ka.

She was more upset when I told her I was a vegetarian than when I told her I was a lesbian.

Meeletult tobe minu meelest, eile päeval olid blog.tr.ee loetavaimate lugude topis kaks asja, kus pealkirjas oli sees homo. Vaat mida toob kaasa klassikalise kultuuri mittetundmine. Kes veidigi kreeka-rooma taivilisatsioone nuusutanud, no mis selles homonduses nii huvitavat on, ah?

Räägime nüüd jälle asjast. Pedomeeter on sammulugeja. Ja minul on selline riistapuu nüüd olemas.

Ei pea enam oma igapävastel jalutuskäikudiel numbreid loendama nagu segane, saan muud, oluilisemat ja mõnusamat mõtiskleda.

Sest mõtelda on mõnus, eriti just sammudes.
Saab edasi sammuda, nii mõtteis kui maastikul, ei pea pikalt paigalt tammuma.

Loe ka Bruce Chalkwini raamatut Laulujooned.

Jube, kui ilus on armastus (viimane Dylan)

Eellugu, küsin plaadipoes, et kas teil Bruce Springsteeni viimast on?
Müüja vaatab arvutist, küsib enne, et kas kõva P-ga.

Raamatupoodide müüjad ei loe raamatuid ega tea neist ja plaadipoodide müüjad kuulavad raadiot. Noh, mitte kõik, aga siiski.

Küsisin ka Dylani viimast. Kah pold. Ma siis laulan ise.

"Well I Love You pretty baby"
Midagi nii banaalselt suudab jäägitult usutavalt laulda aint Dylan.

Selle laulu tehti nüüd ka film. Pöörane film.
IFC and IFC.com are proud to present the first look at a short film for Bob Dylan's new song "Beyond Here Lies Nothin'", directed by Nash Edgerton and featuring Amanda Aardsma and Joel Stoffer. Visit IFC.com for an exclusive look at the film. It will air on IFC tonight at 10:15 p.m.

Siin see on:

Tekst, kes nüansse tahab puurida:

Beyond here lies nothing

Submitted by gjmberlin on Wed, 05/06/2009 - 02:12.

Oh well, I love you pretty baby
You're the only love I've ever known
Just as long as you stay with me
The whole world is my throne
Beyond here lies nothin'
Nothin' we can call our own

Well, I'm movin' after midnight
Down boulevards of broken cars
Don't know what I'd do without it
Without this love that we call ours
Beyond here lies nothin'
Nothin' but the moon and stars

Down every street there's a window
And every window's made of glass
We'll keep on lovin' pretty baby
For as long as love will last
Beyond here lies nothin'
But the mountains of the past

Well, my ship is in the harbor
And the sails are spread
Listen to me, pretty baby
Lay your hand upon my head
Beyond here lies nothin'
Nothin' done and nothin' said

JUBE, KUI ILUS ON ARMASTUS!

Kes täiuslikku maitseelamust jaksab tahta, otsib üles Loomingu 2008/1 ja loeb läbi Peeter Sauteri näidendi "Keldris".

Dylan oleks filmi nigu Sauteri pealt maha pand.

Kõndis kord Õnn mööda laia ilma

Kõndis kord Õnn mööda laia ilma. Igaühel, kes talle vastu tuli, täitis ta ühe soovi.

Ühel päeval astus Õnn mööda teed ega pannudki tähele, et tee peal on Auk. Ta kukkus sinna sisse ega suutnud sealt väja saada kohe mitte kuidagi.

Augu juurde sattus mitmeid ja mitmeid inimesi, kõigil neist oli mingi soov nagu meil ikka on, ja Õnn loomulikult täitis need soovid.

Ühel päeval tuli augu juurde Noormees. Ta nägi Õnne, kuid ei hakanud tema käest midagi nõudma, vaid küsis hoopis: "Mida sina, Õnn, kõige rohkem sooviksid?"

"August välja saada loomulikult," teatas Õnn.

Noormees aitaski Õnne august välja ning läks oma teed.
Õnn aga kõndis koos temaga.

Selle looga tahan teada anda, et eesti keeli on ilmunud üks imeline raamat. Keegi tore mees on tohutu hulga toredaid jutte kokku otsinud ja eesti keelde tõlkinud (selleks pole teie alandlik teener).

Mõnes järgmises sissekandes täpsustan raamatu kordinaadid, seniks las olla need mõned lood reklaamiks.

Keelt õpib keelt kuulates

Panin üles eelkõige iseendale: Et meeles püsiks ja tahtmine ei kaoks. Kama kolmteist, millise keele puhul. Allikas: värske Horisont.

Uus-Meremaa teadlane väidab, et on leidnud uue tõhusa meetodi keelte õppimiseks: tuleb lihtsalt keele kõnelejaid kuulata, ka jutu sisust tingimata aru saamata. Paul Sulzberger Victoria Ülikoolist ütles, et uute sõnade omandamise võime on otseselt seotud sellega, kui tihti on meie kõrvu kostnud neid sõnu moodustavaid häälikuühendeid.

Nii et kui soovite õppida hispaania keelt, on kasulik sageli kuulata näiteks hispaaniakeelset raadiot. See hõlbustab märgatavalt uute sõnade õppimist ja uue keele mõistmist.

Sulzberger möönab, et tema uurimistulemused on seniste keeleõppeteooriatega mõneti vastuolus. Tema keskne hüpotees on, et tundmatu keele pelk kuulaminegi loob ajju uued närvistruktuurid, mis keele külgejäämist soodustavad. Just samal põhimõttel omandavad emakeele ka väikesed lapsed.


Sulzberger asus keeleõppemetoodikaid uurima pärast seda, kui oli seitse aastat Uus-Meremaa üliõpilastele vene keelt õpetanud ja hakanud huvi tundma, miks mõned õppurid õpingud pooleli jätavad.

Allikas: PhysOrg.com, New study may revolutionize language learning

Idu on ses loos pikk ja sihvakas, võin oma kogemuse põhjal öelda. Võõral maal ja võõras keeles viibides on esialgu jubedalt pusimist, et õppida ära uued häälikuühendid ja tajuda, kus üks sõna algab, teine lõpeb. Tere tulemast, armeenia keel. Hi hi hiina keel. Ja mida sina seal kügeled, baskide keel.
Ammu ei viitsi enam õppida keeli, kus lause "Ma armastan sind" ülesehitus on standartne: alus-öeldis-sihitis. Seega tuleb laiemalt ringi vaadata.

Kahju, et pole käepärast head jaapani keele õpsi.