Kena päikesepaisteline päev oli, kui sammusin üle Rakvere Turuplatsi.
Platsi servas seisid kaks mees, mootorrattuririietuses, kusagil kolmekümnesed, näod veidi nõutud peas. Astusin ligi.
"Sorry, can I help You. It seems You are looking for something."
"Yes, we are looking for place to eat something," vastas üks neist. Tuli välja, kutid olid soome motikaturistid. Mitte seesugused ürgsed, Hell Angels tüüpi, nahas ja karvades, sihukesed yuppielikud rohkem.
"Well, kui tulete koos minuga nii 90 sammu, näitan teile mõnusat pleissi," teatasin neile, nad tulidki, me sammusime Art Cafesse, nemad tellisid omale söögid joogid, mina läksin raamatukokku.
Tagasiteel trehvasin nende motikaid, olid täitsa mõnusad, sihukesed tutikad ja hästi hoitud, pühapäevaratturite riistapuud, aga see selleks.
Mind tabas tulevikupilt.
Kusagil nii aasta kaheksa pärast lükkavad kaks meest ühes Belgia või Hollandi väikelinnas oma motikad hargile püsti. Nad sirutavad oma kangeksjäänud selga, ringutavad vähe ja otsivad lähedusest mõnusa kohviku.
Nad istuvad, süüvad-joovad, ei räägi eriti midagi. Päike paistab, neil on mõnus, nad on rahul endaga ja eluga.
Nende nimed on Andry ja Joonas.
1 kommentaar:
Muide, mu unistustel on kombeks täituda, kui nad mulle selliste piltidena kangastuvad.
Mitte üks ühele, aga umbes nii, et Joonas ja Andry on palaval suvepäeval oma tõukeratastega Moskva pelmennajas ja joovad külma õlut.
Postita kommentaar